Kesköö raamatukogu. Matt Haig

      Teda ümbritsesid igal pool raamatud – hirmõhukestel, vaat et nähtamatutel riiulitel. Need kõik olid rohelised. Ülimalt mitmekesistes rohelistes varjundites. Mõni köide oli hägust rohelist tooni nagu mädasoo, mõni kiiskavalt klaar nagu šartröös, mõni toretsevalt smaragdikarva, mõni lootustandvalt haljendav nagu suvine muru.

      Ning kui rääkida suvisest murust, siis ehkki köited paistsid olevat vanad, tundus õhk selles raamatukogus värske. Siin lõhnas pigem lopsaka rohu ja õueavaruste kui vanade tolmunud foliantide järele.

      Riiulitel ei paistnud tõesti lõppu tulevat; sirgete pikkade ridadena kulgesid need kauge silmapiiri poole kunstikooli ühe punkti perspektiivi joontena, mida katkestas siin-seal üksnes mõni koridor.

      Valinud huupi ühe vahekäigu, hakkas Nora edasi minema. Esimesel ristumiskohal pööras ta vasakule ja kaotas suunataju. Ta otsis väljapääsu, aga sellest polnud märkigi. Seejärel proovis ta minna tuldud teed tagasi sinna, kust äsja tuli, aga see oli võimatu.

      Lõpuks pidi Nora tõdema, et ei leia väljapääsu.

      „See on ebanormaalne,” ütles ta endale, otsides julgustust omaenda häälekõlast. „Täiesti ebanormaalne.”

      Nora jäi seisma ja astus raamatutele lähemale.

      Nende selgi ei ehtinud pealkirjad ega autorite nimed. Kui välja arvata värvitoon, eristas neid üksteisest ainult suurus: kõik köited olid ühekõrgused, kuid eri paksusega. Mõnel oli selg kaks tolli lai, mõnel sootuks kitsam. Paaril oli paksust vaevalt rohkem kui brošüüril.

      Nora sirutas käe, et võtta teiste seast üks raamat, ning valis pisut luitunud oliivrohelist tooni keskmise paksusega köite. See olnuks justkui tolmune ja kulunud.

      Enne kui jõudis selle välja tõmmata, kuulis ta selja tagant häält ja põrkas tagasi.

      „Ettevaatust!” lausus hääl.

      Ning Nora pöördus, et vaadata, kes seal on.