Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai. Lydia Koidula

      pikkade tegevuskirjeldustega, ilma milleta monoloogide sisu – nende käigus toimub ka karva muutvate kosjavii-napudelite vahetamine – jääb pahatihti lausa arusaama-tuks. Ka Pritsu tegevust veimekirstu lahtimurdmisel ei aita ainult tema monoloog üksi kuidagi selgitada. Ilma tekstita tegelased sandarmid on aga hoopis välja jäänud. Praeguseni tuntud tekstis puudub ka lavapildi kirjeldus.

      Eesti uurijad on tsensuuriga vähe tegelenud, XIX sajandi teise poole peamised käsitlejad on olnud Jaan Depman (1886–1970), Sergei Issakov (1931–2013) ning Karl Taev (1903–1992). Esimesed kaks on töötanud Peter-buri arhiivides, ainsana paistab pikemate ja üldistavate töödega silma Issakov, kes on järgnevate uurijate jaoks lahti rääkinud hulga vihjeid ja teemasid. Ei tohi unustada, et alates 1871. aastast sagenesid täiendavad piirangud ja ettekirjutused tsensoritele, kuna verine Pariisi kommuun märtsist mai lõpuni ehmatas kõiki valitsusi. Nii polnud raske otsustajaid hirmutada eestlaste ja lätlaste aktivisee-rumisest tulenevate võimalike massirahutustega.

      Tartu oli küll Balti provintside vaimupealinn, kus tänu ülikoolile kees vilgas kultuurielu, aga teatrit ei olnud siin üle kuuekümne aasta keiserliku ülikooli asutamisel keh-testatud teatrikeelu tõttu. Kuigi teistes Vene impeeriumi ülikoolilinnades teatrid tegutsesid, õnnestus keeld tühis-tada alles 1867. aastal ja kohe hakkasid kohalikus saksa käsitööliste seltsis Tiigi tänaval toimuma avalikud teatri-etendused. Need olid eramajades ja kodustel üritustel kogu aeg aset leidnud, aga sellisest teatrielust teame vaid

      9

      erakirjade, juhuslike mälestuste või reisimuljete põhjal. Kuni keegi kaebust ei esitanud või infot lehte ei püüd-nud panna, ei „näinud“ ega „kuulnud“ võimud midagi. See seletab ka, miks me Koidula näidendite n-ö piraat-etendustest midagi ei tea.

      Koidula teatri aeg. Täie õigusega peame Koidulat eesti oma teatri loojaks ja nn Koidula teatrit 1870-ndate algusaastail selle sünniks, kuid siiani teame väga vähe Koidula näidendite lavastustest autori eluajal. Rudolf Põldmäe on oma monograafia „Koidula teater“ (1963) eessõnas rõhutanud, et näidendite lavasaatus algava seltsitegevuse ajal jääb puudutamata. Ei ole sellest juttu ka Rasmus Kangro-Pooli küllaltki informatiivses üle-vaates „Eesti teater algaastail“ (1946). „Eesti kirjanduse ajaloo“ II köites (1958) märgib näitekirjanduse peatüki kirjutanud Heino Puhvel Koidula algatuse äratavat mõju, kuid jätab selle lähemalt käsitlemata. Seni oli meil alates 1873. aastast juba andmeid Koidula näidendite lavasta-misest väljaspool Tartut. Oma raamatus „Eesti näitelava 19. aastasajal“ (1923) kirjutas Jaan Kärner: „Kunas ja kus külas esimest näitemängu on etendatud, selle kohta puu-duvad andmed. Ent aastat kümme pärast „Vanemuise“ algatust oli näitemäng juba üle kogu eestlaste maa laiali lagunenud“ (lk 11). Sellele leidsime täienduse.

      Eesti Kirjandusmuuseumis on paar kirja andmetega „Saaremaa onupoja“ mängimisest Pärnumaal Kaelase vallas 1871. aasta novembris vahetult pärast selle trükis

      10

      ilmumist (vt minu artiklit Keeles ja Kirjanduses 1995, nr 6). Sealne mõisaproua L. von Derfelden kirjutas Eesti Postimehele 30. novembril, et tema inimesed olid teda hil-juti üllatanud kena näitemänguga „Saaremaa onupoeg“, mida mängiti väga hästi ja koguni ilma suflöörita. Nüüd tahaks ta neid omalt poolt uue materjaliga rõõmustada ja palub endale saata „Kosjakased“ ja „Säärase mulgi“, mis ta mõistagi täielikult tahab hüvitada. 23. veebruarist pärineb järgmine kiri juba „prl. Jannsenile“ – seega oli Koidula vahepeal oma autorsuse avanud ja ka näiden-dite trükkiandmisest rääkinud. „Säärane mulk“ ilmus 1872. aasta sügisel, kuigi oli aasta varem tsenseeritud, ning „Kosjakased“ jäi kuni 1946. aastani trükkimata.

      Need kaks kirja on esimene kinnitus teatritegemise huvi levikust eesti maarahva hulgas. Vaevalt oli Kaelase vald ainus koht, kus nii ettevõtlikke inimesi leidus, eriti sil-mas pidades esimeselt laulupeolt saadud äratust. Kaelase inimeste reageerimise kiirus näidendi ilmumisele lubab nad siiski kindlalt esimeste hulka arvata. Tuleb ka ümber hinnata arvamus, et teatrihuvi levis kõigepealt keskustes ja alles siis maal. Siin jõuamegi piraatetenduste probleemini.

      Avalike ürituste korraldamiseks oli vaja politseiameti ning näidendi lavastamiseks tsensori luba, aga oma kodus ei keelanud keegi külalisi lõbustada nii, nagu pererahvas heaks arvas.