soiku jäänud jõuu,
Sest uue töötusele rajas piired
Meil “Üliõpilaste Seltsi” nõu.
See Selts sai täielikult kinnitatud
Ka ülikooli valitsuse poolt;
Siis sai ka elu jälle äratatud,
Ja edenduse ette kantud hoolt.
Kõik mure rõhumised jäivad maha;
Noor Selts sai õnnistatud Otepääs.
Sääl sai ka asutatud “abiraha”,
Et kasvamiseks tugi oleks käes.
Nüüd alles Seltsi elu rõõmu maitseb,
Ja jõudsal sammul edasi ta käib;
Ta püüdmist “Vilistlaste kogu” kaitseb,
Ja vilasaaki temalt loota täiib.
Ning kõrgemale päike sõuab,
Kõik loodus tunneb tema väe;
Ka rukis õilitseda jõuab,
Ja kõrredele kasvab pää.
Sääl sees jo tuum end teraks muudab,
Mis viljaks kord saab valmida.
Ka põllumehe suu nüüd suudab
Jo tänulaulu salmida. —
Ka meie Seltsil’ on ta elukäigil
Jo õitsemise põli liginend,
Ja soja suvepäeva rõõmuläigil
On rohkest õnnelõbu siginend.
Jo “osakonna” asutus on näha,
Jo kätte tuleb kaunim aja järk,
Jo hiilg’vaid värvimütsa pannaks’ päha,
Jo seina külles ripub õuemärk.
Sääl rukkipääd, mis paistvad mustal pinnal,
Ja kiri raamatus sääl tähendab,
Et tubli töö, mis palgehigi hinnal
On toimetud, kõik mured vähendab. —
Kui tõsist tööd me tahame siin püüda,
Ja saada rukkipääde sarnaseks,
Siis võime rõõmsast südamest küll hüüda:
Õnn, Viliensis, Sulle igaveks!
Kuid päike sagedast end peidab,
Ja taevalt välgub pitkse hoog;
Siis põlluvilja maha heidab
Ka raske vihmasau voog.
Kuid teradel’ ei sünni paha,
Kui rukkist kurnan’d pole põud;
Et uuest torm ei lööks ta maha,
Tal kasvab valmimiseks jõud. —
Ka meie osakonna maharusus
Küll selgelt taevalt tulnud pitkse nool.
Mis kõikuma ta pani kindlas usus,
Ja kahtlaseks ta tegi igal pool.
Ei antud avalikuks eluks luba,
Ja uhke lipp jäi kinni kaetud;
Ning aja arutusel teist kord juba
Sai tühjaks läinud lootus maetud. —
Kuid kaua seekord leinajutt ei liigu,
Vaid pea on jo selge otsus käes:
Nad väljaspidist auu meilt ära viigu.
Eks kõrgem kasu seisa meie väes.
Sest kõiki südameid on juba köitnud
Nüüd ühendaja osakondlik lõim;
See on ka vaimukindlust meile võitnud,
Mis läbi kasvab valmimise võim.
Veel tuleb valmind rukkist niita,
Ja rehel peksta, sõõluda;
Ei taha põllumees ka viita
Siis vilja jahuks jahvata’.
See saab siis astjasse veel pantud,
Ja taignaks läbi sõtkutud,
Ning ahju palavusse kantud,
Ja leivaks viimaks küpsetud. —
Ka Teie, armsad viljaterad, jäete
Veel mitme kimbatusse ilma pääl.
Sest eksami jo tehes Teie näete
Küll palavust ja vaeva higi sääl.
Siis tuleb elu võitluses Teil sõuda,
Ja vaenu hõelust käända kõrvale.
Kui edasi Te tahate siis jõuda,
Ei tohi Teie pöörda sõrvale.
Siis meie värvilipp Teil’ tuletagu
Veel meele meie Seltsi püüdmisi,
Ning õuemärgi täht Teilt peletagu
Ka eemale kõik vale hüüdmisi.
Kui seda tulu Selts Teil’ jõuab tuua,
Kui vaimukindlus saab Teil’ päriseks,
Kui tubliks elule ta saab Teid luua,
Siis hüüdkem: Õnn, Sull’ Seltsil’, igaveks!
SAATEKS
26. märtsil 1870. aastal kogunesid rahvuslikult meelestatud eesti üliõpilased Tartus esimest korda. See kuupäev tähistab nii Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) kui ka laiemalt rahvusliku haritlaskonna eesmärgipärast koondumist rahvuskultuurilistel, hiljem ka rahvuspoliitilistel eesmärkidel. Kooskäimise mõtte algatajaks oli teoloogiaüliõpilane Andreas Kurrikoff, kuid just peatselt Tartus meditsiiniõpinguid lõpetav Heinrich Rosenthal (1846–1916) oli see, kellest sai rohkem kui veerandsajaks aastaks EÜSi tugisammas — esmalt aktiivse vilistlasena, alates 1884. aastast esimese “vilistlaste talitajana” ehk vilistlaskogu esimehena. Mõlemal korral, kui eesti üliõpilased püüdsid oma kooskäimisi ümber vormistada üliõpilaskorporatsiooniks (1881–1882 Vironia, 1890– 1891 Fraternitas Viliensise nime all), toetas Tallinnas mereväearstina teeninud Rosenthal seda ettevõtmist. Muu hulgas pärineb Rosenthali sulest ka Viliensise lipulaul.
EÜSi 25. aastapäeva pühitseti 30. mail 1895. aastal Tartus seltsi paljude liikmete ja vilistlaste osavõtul. Pidulik koosolek peeti EÜSi toonases üürikorteris Peterburi ja Tallinna tänava nurgal. Rosenthal vilistlaskogu esimehena esitas pärast seltsi esimehe Peeter Hellati tervitussõnavõttu oma luulevormilise EÜSi “ajaloo”. Kaunilt kalligraafilises kirjas ja sinimustvalgelt kujundatud luuletus oli torgatud ühe Rahvusarhiivis säilitatava EÜSi protokolliraamatu vahele ja on seetõttu jäänud eraldi arhivaalina kirjeldamata. Rosenthal on valinud oma luuletuse põhikujundiks rukkiiva, sest just sõnast vili oli tuletatud korporatsiooni Fraternitas Viliensise nimi.
Luuletuse ajalukku vaatavas osas tuletatakse kokkutulnutele meelde nii 1869. aasta laulupidu Tartus, mis andis otsese tõuke nn Kalevipojaõhtuteks. Edasi kirjeldatakse 1870. aasta suvist väljasõitu Tarvastusse ja Helmesse, kus pandi alus nii Aleksandrikoolile kui ka Eesti Kirjameeste Seltsile. 1880. aasta algul tehti esimene katse asutada Viru osakond ehk eesti korporatsioon Vironia (mitte segi ajada 1900 Riias asutatud korporatsioon Vironiaga). Sellest ettevõtmisest pärineb nii sinimustvalge sümboolika kui meie ajaloo esimene sinimustvalge märter. Vironia esimees Aleksander Mõtus, kes kandis