Neem. Juha Hurme

hundist koera 15 000 – 25 000 aastat tagasi. Oli nutikas temp pöörata ja taltsutada põline vaenlane omale sõbraks ning võitluskaaslaseks muu hulgas tema enese esiisa võsavillemi vastu. Koerast sai kähku oluline jahipidamistehnika osa ja võrratu häiresignalisatsioon. Omaniku seisukohast meelepärastel isenditel lasti omavahel sigida ja nõnda oli aretamistööga otsa peale saadud. Ühtlasi õppisid koerad omal kombel inimest ära kasutama.

      Koerte ja inimeste vähemalt 15 000 aasta vanune kambajõmlus on oma kestuselt ja loomult ainulaadne kahe liigi sümbioos maakeral, ja omamoodi tontlikku kinnitust selle kohta annavad kas või nood hauakivide ja küünaldega koerte kalmistud. Selles on mõlemapoolset mõistmist, sõltuvust, kasusaamist, tunnet ja indu.

      Inimeste ja loomade sarnasus on möödapääsmatu, kuna meie juured on ühises evolutsiooniajaloos. Evolutsiooni mõõtkavas on inimene väga noor liik. Zooloogia on alati ühtaegu ka antropoloogia ja vastupidi, inimeseteadus on loomateadus.

      Piiritõmbamine teadvustatu ja teadvustamatu vahel on kriunakas tegevus. Inimene ei ole sugugi ainus loomaliik, kellel on teadvus. Kõigil imetajatel ja lindudel ning mõnel muulgi elukal on sääraseid aju ja närvikava struktuure, mis teadupärast tingivad teadvust, emotsionaalseid seisundeid ja tahtlikku tegutsemist. Paljud inimese tunded sünnivad sügavates ajusoppides, mis on oma ehituselt ja talitluselt samasugused kui teistel imetajatel. Suurim erinevus inimese ja teiste imetajate ajustruktuuris seisneb selles, et meil on ebatavaliselt suur ning kääruline neokorteks ehk hilisajukoor. See on meie ratsionaalse aru ja kontrolli kodu.

      Maakera tänapäevane rahvastik on niisiis pärit viimasest, 60 000 aasta tagusest levikust Aafrikast põhja poole. Me kõik oleme suhteliselt väikese, arvatavasti Ida-Aafrikas elanud hordi järglased. See seltskond ristus oma põhjamaistel rännuteedel neandertallaste, Denissova inimeste ja teistegi taanduvate ning peagi väljasurevate inimtüüpidega, saades sel kombel oma kubemepanka kasulikke geene.

      Pärast seda, kui 11 000 aastat tagasi Weichseli jääaeg lõplikult läbi sai, on maakeral viimaste aastakümneteni välja valitsenud inimliigile eriti soodsad, püsivad ja ennustatavad ilmastikuolud. Hämmastav küll, et just sellel perioodil oli maakeral oletatavasti kõige rohkem erisuguseid keeli ja kõige variaablimat lora. Keel on kohalik nähtus ja nendel aegadel elas inimkond, ligikaudu 5 miljonit isendit, omaette väikeste hõimudena küttides ja korilusega tegeldes. Maaharimine ja kasvavad kogukonnad tekitasid asulaid ning vajaduse ühise keele järele, nii et väiksemad keeled hakkasid sulanema suurematesse.

      Evolutsioonis tuntud mehhanismid kehtivad ka keelte arengus. Sugupuud ja väljasurnud sugupuud esinevad ka keeltes, mis ei püsi oma eluajal iial ühesugusena, vaid libisevad lõputute vahevormidena uutesse vahevormidesse. Isegi kirjaoskus ei ole suutnud keeles sisalduvat plahvatuslikku muutumis- või elujõudu kammitseda, olgugi et suudab selle teatud perioodi materiaalse jäljena talletada.

      Pärast viimast jääaega hakati praeguse Iraagi, Süüria ja Türgi õitsvatel ja kõikvõimalikust umbrohust haljendavatel kobeda mullaga aladel tegutsema hoopis uute võtetega. Ilus taim tõmmati koos juurtega maast välja ja istutati ümber paremasse paika jõekääru. Kitkuti selle kõrvalt ülearune rohi ära. Saak koristati ja maha pandi vaid suuremad terad. Esimest korda juhiti teiste liikide evolutsiooni. Või siis teist korda; juba varem oli sama tehnika abil tehtud hundist koer, eelistades üksnes paslikke eksemplare.

      Maad on haritud 10 000 aastat. Põlluharimise ja selle peatse saatja, loomakasvatuse ehk karjanduse head küljed olid tohutud. Ei tarvitsenud enam ringi traavida ja korilusega tegelda, vaid panustati mõne tulusa taime- ja loomaliigi ohjamisse. Võidi kuskil kanda kinnitada ja headel aastatel hakkas toitu varuks kogunema. Oli aega ning jaksu agaramalt seksi harrastada. Põngerjate elumus- ja toitumusprotsent paranes. Kogukonnad kasvasid. Kõikidel ei olnud enam vaja toiduhankimises osaleda, mistõttu sugenes uusi ameteid, tekkis tööjaotus. Kogukond muutus kasvades mitmekesisemaks, selles kujunes sektoreid, hierarhiaid, võrgustikke ja valitsusi. Maksukogujad ja kaupmehed ei suutnud enam mälu järgi bisnisele pihta saada, nii et neil tuli välja mõtelda numbrid ja kirjatähed. Need on samahästi kui mälu tehniline jätk. Kirjandus sai alguse ülestähendustest ja matemaatika raamatupidamisest.

      Põlluharimine sündis just seal, kus ta sündis, sest Lähis-Idas juhtusid olema paremad tingimused ja sobiv hulk rahvast õigel ajal õiges kohas. Seal kasvasid kõige paremad kõrs- ja kaunviljad, ja neid mugides kõndisid sealsamas ümbruses vabalt ringi vagurad, kodustamiseks sobilikud suuremat sorti imetajad. Ei siin tarvitsenud muud, kui hakata aga katsetama ja eksima, sellest õppima, katsetama uuesti pisut parema tulemusega, ning selle loogikaga jätkata südilt mõningad aastatuhanded.

      Maaviljeluskultuuri kõrvalsaadusena leiutas inimkond maaomandi, stressi, töörügamise, ebavõrdsuse, orjuse, loomapiinamise, looduse rüüstamise ja looduse hävitamise. Mitte midagi ei saa jumalamuidu.