ning korjas seinu ääristavatelt raamidelt pükse ja särpe. Tagasi tulles paistsid tema käed sedasama täis olevat ja ta hakkas kuubesid taas nende hoidikutele panema. Ion tuli talle appi.
Dionis paistis ärritatud olevat, Ion üksnes lõbustatud. Kui nad oma töö lõpetasid ja lahkusid, kuulsin ooteruumist summutatud hääli ja siis ruttavate jalgade müdinat. Sukeldusin raamidel rippuvate rõivaste taha, kuid mitte küllalt kiiresti, et Sotist vältida. Haaranud kinni tervest jalast, tõmbas ta mu välja.
«Kuningas ütleb, et sööd koos meiega õhtust, ja kui kuningas käsu annab, siis me täidame selle. See tähendab, et väikesed koletised ka.» Sotis vedas mu nattipidi kaaskondlaste ruumidest sinna, kus kuningas ootas. Kui too mind üle vaatas, avanes mul esimest kord võimalus Eugenidest lähemalt uurida.
Tal puudus üks käsi.
Ma polnud seda varem näinud. Mind kasvatas mu hoidja ühes kõrvalhoones – teadsin kuningast vaid seda, et ta oli eddislane, kes pärast mingeid trikke meie kuningannaga abiellus. Pidasin ebatõenäoliseks, et ta oleks ebaloomulikuna sündinud, vististi oli ta kaotanud käe mõnes lahingus või ehk mingil proosalisel moel. Meie villa ühel ehitusmehel oli maha lõigatud suurem osa küünarvarrest pärast seda, kui kukkuv kivi tema käe lömastas. Olin kuulnud, et tema sõrmed tõmbusid mustaks.
Philologos paistis mu pilgu suunda märganud olevat. Kui kuningas oma ülevaatuse lõpetas ja kõrvale pöördus, kummardus Philologos lähemale ja sosistas: «Kuninganna lõikas selle maha.»
Arvan, et ta kavatses mind lihtsalt teavitada ja oleks lisanud rohkem selgitusi, kuid Xikos ütles samuti sosinal sapisel toonil: «Ära sa kuningannat ärrita.»
Philologos heitis tema poole pilgu ja raputas siis mulle pead, nagu ei peaks ma Xikosele tähelepanu pöörama. Ent Xikos noogutas samal ajal pead üles-alla, kulmud kõrgele tõstetud.
Philologos sisistas: «Lõpeta ära!»
«Ära ka kuningat ärrita,» sõnas Sotis lähemale kummardudes.
«Ja ära üldse kedagi ärrita,» ütles Hilarion, väänas valusasti mu kõrva ja osutas tühja ukseava poole. Kiirustasin sellest sisse.
Suundusime megaroni, ainsasse ruumi Attolia lossis, mis oli piisavalt suur, et mahutada Sounise, Attolia ja Eddise ühendatud õukondi. Teel ühines meiega Attolia koos oma vahimeeste ja kaaskondlastega, kes olid peegelpildiks kuninga omadele. Vahtisin teda vargsi, heites pilke tema näole, kui ta kuningaga kõnelema pöördus. Sotist pidasin küll ebausaldusväärseks informaatoriks, kuid Philologos oli paistnud üpris siiras. Võisin näha, et kuigi kuninganna oli ilus, oli ta ka võimukas. Kõik vaatasid teda samamoodi, nagu nad vaatasid kuningat, valmis otsekohe reageerima tema pisimalegi korraldusele.
Esimest korda Attolia megaroni nähes ei suutnud ma kujutledagi, et isegi tempel võiks olla suurem või hämmastavam. Marmorsammaste read hoidsid lage võimatult kõrgel. Kuldsed lehed taladel särasid valgusest, mida heitsid küünlad suurtes rattakujulistes rauast kroonlühtrites, all olevat ruumi valgustades. Kuulsaid sini-kuldseid mosaiikpõrandaid polnud nii paljude inimeste istuma panemiseks vajalike laudade ja pinkide alt peaaegu nähagi.
Kõrge laua ääres ootasid Eddis ja Sounis, et saaksid Attolia kuningat ja kuningannat suudlusega tervitada. Kui nad olid istet võtnud, liikusid ka kõik teised kooskõlastatult oma kohtadele. Philologos näitas käega ja ma läksin kohmetult üle pingi koperdades, kuhu kästi, aga teenijad hakkasid juba toidukandikuid sisse tooma; kannude ja amforatega poisid liikusid ühe inimese juurest teise juurde, täites karikaid ja erksavärvilisi klaase.
Villa Suterpes olime Melisandega kahekesi söönud lihtsatest põletatud savikaussidest, istudes oma sohvadel, millest said ööseks meie voodid. Kui mina vahtisin rikkalikku sätendavat, säravat keraamikat ja klaasi – vedades sõrmega mööda oma taldriku reljeefset mustrit –, heitsid teised pilke minule ja siis kuningale. Müksati küünarnukkidega ribidesse ja visati nalja. Kõike seda ignoreerides vestles kuningas rõhutatult Eddise kuningannaga oma vasakul käel.
«Jumalad teda võtaks,» ütles minu kõrval istunud Hilarion, kuid liiga hilja.
Mõni aeg pärast seda küsis kuningas üle õla: «Sotis, kus mu väike Erondites on?»
Sotis kummardus lähemale, öeldes vaikselt: «Laua all, Teie Majesteet. Selgub, et ta pole harjunud söögi ajal lauas istuma.»
Jõllitasin tema saapaid. Mul polnud lubatud koos perekonnaga lauas istuda. Kogu mu tutvus niisuguste laudadega seisnes laudlina alla lipsamises, enne kui teenijad neid laudu katma hakkasid, ja minema hiilimises, kui olin kindel, et sööjad on lahkunud.
«Hilarion arvas, et parem on mitte hakata stseeni tegema,» seletas Sotis.
Kuningas nõustus. «Inimestele meeldivad tantsivad karud,» pomises ta. «Keegi ei taha ise olla üks neist.»
Pealaua all, kus ainult ühes küljes istusid inimesed ja teises küljes rippus laudlina peaaegu põrandani, tundsin end hetkeks turvaliselt. Olin näljane, kuid sellega harjunud. Kui kõik mu kohal õhtust sõid, kasutasin aega kuninganna kleiditikandi imetlemiseks. Kuna kuninganna istus väga vaikselt, sain isu täis vahtida. Tema seelik oli kaetud läbipõimuvatest okstest mustriga, iga leht ja õis üksikasjadeni täiuslik. Hõlmal oli isegi tilluke pesa, milles puhkasid kaks veelgi väiksemat kuldset muna. Juurdlesin, kes veel peale minu võiks neid kunagi näha.
Erinevalt kuningannast tõmbles kuningas kas siis igavusest või ärritusest jalgadega ja ma olin valvel, kui temast mööda liikusin, kuigi Sotis oli arvanud, et stseene ei tule. Mind oli varemgi laua alt välja tiritud. Panin tähele, et kuninga püksimansetid sobisid kokku tikanditega kuninganna kleidil. Rähnipaar kükitas külg külje kõrval tikitud oksaharul, mis kuninga saabaste kohal just nähtavale jäi.
Kuninga kõrval istus Eddise kuninganna. Tema kleit oli vähem huvitav, lihtsast kangast ja ilma tikanditeta. Tema kõrval oli samuti lihtsates rõivastes veel üks mees, mitte Sounise kuningas, sest too istus Attolia kuninganna teisel käel. Kuuldes meest rääkimas ja Eddist vastamas, tundsin ära põrisevad häälikud nende sõnades.
«Cleon nõudis proovilepanekut,» lausus kurisev hääl.
«Ta pole Eddise kuningas,» vastas kuninganna teravalt, kuigi endiselt piisavalt vaikselt, nii et tõenäoliselt ei kuulnud seda keegi peale minu, kes ma tema jalge ees kükitasin.
Jäin veel kuulatama, kuid midagi huvitavat rohkem ei öeldud.
Õhtusöök näis kestvat tunde. Muusika oli igav. Peeti kõnesid, aga pärast polnud tantsu ja, mis veel hullem, ka mitte lugude jutustajat. Mul hakkas külmal kivipõrandal aina ebamugavam, kuni viimaks kostis pingi- ja toolijalgade kraapamist, kui need, kes olid istunud kõrges lauas, lahkumiseks püsti tõusid. Selleks ajaks olid mu puus ja jalg kangeks jäänud, nii et pidin põlve sirgeks saamiseks reielihast mudima. Valude hinnaga laskusin kõhuli, et laudlina serva alt välja piiluda. Kui kuningad ja kuningannad tähelepanu äratades laua juurest ukse poole liikusid, roomasin välja ja sain tooli abil jalule ukerdatud. Nähes ikka veel toitu täis taldrikuid, napsasin endale pool metslinnupraadi. Seda reie ligiduses hoides ja lootes, et rasv mu uutele rõivastele ei tilgu, lonkasin kohmakalt teistele kaaskondlastele järele, vehkides tasakaalu hoidmiseks käsivarrega.
Hilarion tõmbas tagasi Xikanderi, kes oli arvatavasti teel mind ära tooma. Jõudsin ukse juurde täpselt õigel hetkel, et viimaste kaaskondlaste kannul sellest välja minna, surudes hambaid risti, kuni jäikus mu jalas järele andis.
Taas oma kapis, istusin metslinnu liha järades tekirullile ja mõtlesin uuesti läbi, mida olin näinud kuningast ja tema potentsiaalselt veelgi hirmuäratavamast naisest. Kui olin kondid puhtaks lakkunud, viskasin need läbi ventilatsiooniava õhulõõri.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу