Kuningriik. Jo Nesbo

sinu meelest jutt võiks olla?”

      „See on kaks ja pool miljonit Ameerika dollarit. Ehitame siia maja, kus on kakssada voodit.”

      Shannon naeratas, pööras ringi ja hakkas tuldud rada tagasi minema. „Suur summa tõesti. Aga roosterind-tüll ehitas siia enne teid.”

      Veidi enne magamaminekuaega läks elekter ära.

      Istusin köögis ja sirvisin viimase aja raamatupidamise väljavõtteid. Püüdsin arvutada, kuidas firma peakontor võiks tulevasi rahavooge diskonteerida ja võimaliku müügi korral tanklale hinna määrata. Olin just jõudnud järeldusele, et kümne miljoniga suudaksin endale osta mitte ainult kümneaastase frantsiisi, vaid kogu kupatuse koos hoone ja krundiga. Siis oleks mul päris oma bensiinijaam.

      Tõusin laua tagant ja heitsin pilgu alla küla poole. Ka seal ei paistnud ühtki tulukest. Väga hea, nii et viga ei ole meis. Astusin kaks sammu elutoa ukseni, tegin selle lahti ja vahtisin pilkasse pimedusse.

      „Ahoi,” ütlesin umbropsu.

      „Ahoi,” vastasid Carl ja Shannon kooris.

      Liikusin käsikaudu ema kiiktoolini. Vajusin sellesse istuma. Jalased kriuksusid vastu laudpõrandat. Shannon hakkas itsitama. Nad on väikese napsi võtnud.

      „Vabandust, jama küll,” ütlesin ma. „Aga viga ei ole meis, vaid … nendes.”

      „Minul ei ole sellest midagi,” ütles Shannon. „Kui ma väike olin, läks meil pidevalt elekter ära.”

      „Kas Barbados on vaene maa?” küsisin pimedusse vahtides.

      „Ei ole,” vastas Shannon. „See on kõige jõukam Kariibi mere saar. Aga sealkandis, kus mina üles kasvasin, tegelesid väga paljud inimesed … cable hooking’iga, kuidas see norra keeles oleks?”

      „Minu arust ei olegi meil selle kohta sõna olemas,” vastas Carl.

      „Nad nii-öelda haakisid end peakaabli külge ja varastasid niimoodi elektrit. See tegi kogu elektrivõrgustiku ebastabiilseks. Ma harjusin sellega ära. Teadmisega, et kõik võib iga hetk kaduda.”

      Mul oli millegipärast tunne, et ta ei räägi ainult elektrist. Võibolla hoopis oma kodust ja perest? Ta polnud jätnud enne, kui oli tolle roosterind-tülli pesa üles leidnud ning seal toika maasse torganud, et me järgmine kord seda ettevaatamatult ära ei tallaks.

      „Räägi edasi,” ütlesin ma.

      Hetkeks valitses kottpimeduses täielik vaikus.

      Siis hakkas Shannon madala häälega justkui vabandavalt naerma. „Kas sa ei võiks hoopis ise midagi jutustada, Roy?” Kuigi ta ei teinud sõnades ega lauseehituses kordagi vigu, panin imeks tema aktsenti – just sellepärast tundus ta kuidagi võõras. Või oli selles süüdi tema valmistatud roog. Sedapuhku mofongo, mingi Kariibi värk.

      „Jah, las Roy jutustab,” arvas ka Carl. „Tal tuleb pimedas lugude rääkimine nii hästi välja. Ta rääkis mulle ikka lugusid, kui mul ei tulnud und.”

      Kui sul ei tulnud und, sest sa nutsid, mõtlesin endamisi. Kui mina ronisin alla sinu voodisse ja võtsin sul ümbert kinni, tundsin su sooja ihu enda oma vastas ja ütlesin, et ära mõtle selle peale, nüüd mõtle ainult loo peale, mida ma sulle räägin, ja lase unel tulla. Just siis, kui ma seda mõtlesin, jõudis mulle kohale, et asi ei ole aktsendis ega mofongos, vaid tõsiasjas, et Shannon on siin, pimedas toas koos minu ja Carliga. Kottpimedas, meie majas, pilkases pimeduses, mis kuulus mulle ja Carlile ja mitte kellelegi teisele.