süsteemi võimsuskeskusega, teenides Jerusemil asuva võimsusinspektorite keskuse sideülemana ja tegutsedes kogu kohaliku süsteemi piires.
41:2.4 (457.3) Energia suunamist ringlustesse ja kanalitesse juhivad viissada tuhat elavat ja arukat energiakäsitsejat, kes on hajutatud üle kogu Satania. Nende füüsiliste juhtijate tegevuse kaudu on juhendavatel võimsuskeskustel täielik ja täiuslik kontroll enamiku põhiliste kosmoseenergiate üle, kaasa arvatud väga kuumade taevakehade ja tumedate energialaenguga sfääride kiirgus. See elavate olemusvormide rühm saab liikvele panna, muundada, teisendada, käsitseda ja edastada peaaegu kõiki korrastatud kosmose füüsilisi energiaid.
41:2.5 (457.4) Elul on loomupärane võime kõikset energiat liikvele panna ja muundada. Te teate, kuidas taimne elu muudab ainelise valgusenergia taimeriigi mitmesugusteks avaldumisvormideks. Te tunnete ka viisi, kuidas seda taimset energiat saab muundada loomse tegevuse nähtusteks, kuid te ei tea tegelikult midagi võimsusesuunajate ja füüsiliste juhtijate tegevusest, kes on võimelised paljusid kosmoseenergiaid liikvele panema, muundama, suunama ja koondama.
41:2.6 (457.5) Need energiavaldkondade olendid ei tegele otseselt energia kui elusolendite ellu kuuluva teguriga, isegi mitte füsioloogilise keemiaga. Mõnikord huvitab neid elu füüsiliste algete loomine, niisuguste energiasüsteemide väljatöötamine, mis võivad olla elava energia füüsilisteks kandjateks elementaarsete aineliste organismide jaoks. Füüsilised ülemjuhid on teatud mõttes seotud ainelise energia elueelsete avaldumisvormidega, nii nagu meeleabivaimud tegelevad ainelise meele vaimueelsete funktsioonidega.
41:2.7 (457.6) Need võimsust juhtivad ja energiat suunavad intellektiolendid peavad kohandama oma meetodeid igal sfääril vastavaks planeedi füüsilisele ehitusele ja arhitektuurile. Nad kasutavad alati oma kaaskonda kuuluvate füüsikute ja teiste tehniliste nõuandjate arvutusi ning järeldusi väga kuumade päikeste ja muud liiki ülisuure laenguga tähtede kohaliku mõju kohta. Arvestada tuleb isegi tohutuid külmi ja tumedaid kosmosehiide ning suurt hulka tähetolmupilvi: kõik need ainelised asjad mõjutavad energiakäsitsemise praktilisi probleeme.
41:2.8 (457.7) Arenevate asustatud maailmade võimsusenergia juhtimise eest vastutavad Füüsilised Meisterjuhtijad, kuid need olendid ei vastuta kõigi energiahäirete eest Urantial. Neil häiretel võib olla mitmeid põhjusi, millest mõned ei kuulu füüsiliste hooldajate jurisdiktsiooni alla ega allu nende kontrollile. Urantia asub tohututel energialiinidel, see on väike planeet hiiglaslike masside ringluses ja kohalikud juhtijad rakendavad vahel määratul arvul oma klassi esindajaid, püüdes neid energialiine ühtlustada. Satania füüsiliste ringlustega õnnestub see neil üsna hästi, kuid neil on raske isoleerida end Norlatiadeki võimsatest vooludest.
3. Meie tähtedest kaaslased
41:3.1 (458.1) Satanias valavad valgust ja energiat välja üle kahe tuhande ereda päikese, teie enda Päike on keskmise suurusega lõõskav taevakeha. Kolmekümnest teile lähimast päikesest on vaid kolm eredamad. Universumi Võimsusesuunajad algatavad spetsiaalsed energiavoolud, mis mõjuvad üksiktähtede ja nende süsteemide vahel. Need lõõmavad päikesed koos tumedate kosmosehiidudega on võimsuskeskuste ja füüsiliste juhtijate jaoks omamoodi jaamad aineliste loodute energiaringluste tõhusaks koondamiseks ja suunamiseks.
41:3.2 (458.2) Nebadoni päikesed ei erine teiste universumite päikestest. Kõigi päikeste, tumedate saarte, planeetide ja satelliitide, isegi meteooride aineline koostis on üsna ühesugune. Nende päikeste keskmine diameeter on umbes üks miljon kuussada tuhat kilomeetrit, teie Päikesel on see veidi väiksem. Universumi suurima tähe, Antaarese tähepilve diameeter on nelisada viiskümmend korda teie Päikese diameetrist suurem ning see on kuuskümmend miljonit korda suurema ruumalaga. Kuid kõigi nende tohutute päikeste jaoks on küllalt ruumi. Neil on liikumiseks suhteliselt niisama palju ruumi kui oleks tosinal ringleval apelsinil Urantia sisemuses, kui planeet oleks seest õõnes.
41:3.3 (458.3) Kui liiga suured päikesed udukogude emarattalt eemale paiskuvad, siis lagunevad nad peagi tükkideks või kaksiktähtedeks. Algselt on kõik päikesed kindlasti gaasilised, kuigi hiljem võivad nad ajutiselt eksisteerida ka poolvedelas olekus. Kui teie Päike omandas gaasi ülirõhu mõjul sellise poolvedela oleku, ei olnud ta piisavalt suur, et ekvaatorit mööda lõheneda, mis on üks kaksiktähtede moodustumise viise.
41:3.4 (458.4) Kui päikesed jäävad alla kümnendiku teie Päikese suurusest, siis tõmbuvad need tulekerad kiiresti kokku, tihenevad ja jahtuvad. Kui nad on üle kolmekümne korra teie Päikesest suuremad — ehk õigemini, kui neis sisaldub kolmkümmend korda rohkem tegelikku ainet —, lõhenevad nad kergesti kaheks eraldi taevakehaks ning need osad saavad kas uute süsteemide keskmeteks või jäävad teineteise gravitatsiooni haardesse ja pöörlevad ühise keskme ümber üht liiki kaksiktähtedena.
41:3.5 (458.5) Viimane suur kosmiline purse Orvontonil oli erakordne kaksiktähe plahvatus, mille valgus jõudis Urantiani aastal 1572 pKr. See palang oli nii tugev, et plahvatus oli selgesti nähtav ka päevavalgel.
41:3.6 (458.6) Mitte kõik tähed ei ole tahked, kuid mõned vanemad on. Mõnel punakal, nõrgalt helkival tähel on tohutu massi kese nii tihedaks muutunud, et selle iseloomustamiseks võiks öelda, et niisuguse tähe üks kuupsentimeeter kaaluks Urantial ligi 166 kilogrammi. Tohutu rõhk, millega kaasneb soojuse ja ringleva energia kaotus, on toonud põhiliste aineosakeste orbiidid üha tihedamini kokku, kuni algab juba elektronide tihenemine. See jahtumis- ja kokkutõmbumisprotsess võib jätkuda ultimaatonite piirava ja kriitilise tihenemise plahvatuspunktini.
41:3.7 (459.1) Enamik hiiglaslikest päikestest on suhteliselt noored; enamik kääbustähtedest on vanad, kuid mitte kõik. Kokkupõrkest tekkinud kääbused võivad olla väga noored ja hõõguda tugeva valge valgusega noore tähe punase sära algastet üldse läbi tegemata. Nii väga noored kui ka väga vanad päikesed helendavad tavaliselt punakalt. Kollane varjund näitab keskmist noorust või lähenevat vanadust, kuid erkvalge osutab jõulisele ja pikaajalisele täiskasvanuelule.
41:3.8 (459.2) Kuigi kõik noorukieas päikesed ei läbi pulsatsiooni etappi — vähemasti mitte nähtavat —, võib kosmost vaadeldes näha paljusid niisuguseid nooremaid tähti, mille hiiglaslikud hingamistsüklid vältavad kaks kuni seitse päeva. Teie oma Päike kannab veel kaasas oma noorusaegade võimsate ülesvoogamiste vähenevat pärandit, kuid see periood on pikenenud endistelt kolme ja poole päevastelt pulseerimistelt praeguste üheteistkümne ja poole aastaste päikeseplekkide tsükliteni.
41:3.9 (459.3) Tähtede muutlikkusel on palju põhjusi. Mõnede kaksiktähtede puhul põhjustavad valguse kiiret perioodilist muutumist loodenähtused, mis on tingitud kiiresti muutuvast vahekaugusest, kui need kaks taevakeha oma orbiitidel liiguvad. Need gravitatsioonilised muutused kutsuvad esile korrapäraseid ja korduvaid sähvatusi, meteooride kinnipüüdmisest pinnale ladestuv energiaaine seevastu tekitaks suhteliselt järsu valgussähvatuse, mis taanduks kiiresti selle päikese tavaliseks ereduseks. Mõnikord püüab täht kinni nõrgenenud gravitatsioonijoonele sattunud meteooridevoo ja siis põhjustavad kokkupõrked vahel tähtedel sähvatusi, kuid enamasti tulenevad need nähtused siiski ainult sisemistest fluktuatsioonidest.
41:3.10 (459.4) Ühes muutlike tähtede rühmas sõltub valguse fluktueerimisperiood otseselt heledusest ja selle asjaolu teadmine võimaldab astronoomidel kasutada neid päikesi universumimajakatena või täpsete mõõtmispunktidena kaugete täheparvede edasiseks uurimiseks. See meetod võimaldab väga täpselt mõõta tähtede vahemaid isegi üle miljoni valgusaasta kaugusel. Paremad mõõtmismeetodid ja täiustuv teleskoobitehnika teeb kunagi Orvontoni superuniversumi kümme suurt alajaotust täielikumalt nähtavaks, vähemalt kaheksat neist tohututest sektoritest tunnete te siis ära hiiglaslike ja küllaltki sümmeetriliste täheparvedena.
4. Päikese tihedus
41:4.1 (459.5) Teie Päikese mass on veidi suurem, kui teie füüsikud arvavad, nende arvutuste järgi on see ligikaudu kaks oktiljonit (1,8 x 1027) tonni. See jääb praegu kõige tihedamate ja kõige hõredamate tähtede massi vahepeale, Päikese aine tihedus on poolteist korda suurem kui vee