kosmost, vertikaalharud aga läbimatut (mahuti-) kosmost. Risti nelja haru vahele jäävad piirkonnad lahutavad neid umbes samamoodi, nagu keskkosmose tsoonid lahutavad läbitavat ja läbimatut kosmost. Mida kaugemale Paradiisist, seda suuremaks muutuvad need liikumatu vaheruumi tsoonid, hõlmates lõpuks kogu kosmose piirid ja sulgedes jäägitult endasse nii ruumimahutid kui ka läbitava kosmose kogu horisontaalsuunalise ulatuse.
11:7.4 (124.5) Kosmos pole ei Määratlematus Absoluudis sisalduv alamabsoluutne olukord ega tema kohalolek, ka pole see Ülima funktsioon. Tegemist on Paradiisi annetusega ning arvatakse, et suuruniversumi ja kõikide kaugemate piirkondade ruumi läbistab tegelikult Määratlematu Absoluudi eellaslik ruumivõimsus. See läbitav kosmos ulatub horisontaalsuunaliselt Paradiisi ääreala lähedusest kaugemale, läbi neljanda kosmosetasandi tervikuniversumi piiride taha — aga me ei tea, kui kaugele täpselt.
11:7.5 (124.6) Kui kujutate ette piiritletud, ent käsitamatult suurt V-tähe kujulist tasapinda, mis asub täisnurgi nii Paradiisi ülemise kui ka alumise pinna suhtes ning mille tipp peaaegu puudutab Paradiisi ääreala, ja seejärel kujutlete seda tasapinda elliptiliselt ümber Paradiisi pöörlemas, siis annaks ta pöörlemine ligikaudse pildi läbitava kosmose ulatusest.
11:7.6 (124.7) Ükskõik millises paigas universumites on horisontaalsel kosmosel olemas nii ülemine kui ka alumine piir. Kui osutuks võimalikuks liikuda Orvontoni tasapinna suhtes täisnurga all kas siis üles või alla ning piisavalt kaugele, tuleks lõpuks ette läbitava kosmose ülemine või alumine piir. Mida kaugemale Paradiisist, seda suurem on tervikuniversumi teadaolevates mõõtmetes nende piiride vaheline kaugus — kosmos tiheneb, ja tiheneb sama kiiresti kui loodu tasand ehk universumid.
11:7.7 (125.1) Kosmosetasandite vahel asetsevad suhtelise vaikuse tsoonid — nagu seegi, mis eraldab seitset superuniversumit väliskosmose esimesest tasandist —, on hiiglaslikud elliptilised piirkonnad, kus toimub vaikne kosmiline tegevus. Niisugused alad lahutavad üksteisest määratu suuri galaktikaid, mis hästikorrastatud protsessioonis ümber Paradiisi kulgevad. Esimest väliskosmose tasandit, kus praegu on kujunemas loendamatud universumid, võite endale ette kujutada kui ümber Paradiisi liikuvate galaktikate hiiglaslikku protsessiooni, mida piiravad alt ja ülalt keskkosmose liikumatud tsoonid, aga sise- ja välisküljelt suhteliselt vaiksed ruumitsoonid.
11:7.8 (125.2) Niisiis toimib ruumitasand otsekui ellipsikujuline liikumispiirkond, mida igast küljest piirab suhteline liikumatus. Liikumise ja liikumatuse niisugused suhted moodustavad kaarduva ruumiraja, mida iseloomustab kahanenud vastupanu liikumisele ja mida universaalselt järgivad nii kosmiline jõud kui ka esilekerkiv energia oma igaveses tiirlemises ümber Paradiisisaare.
11:7.9 (125.3) Tervikuniversumi jagunemine vahelduvateks tsoonideks ning see, et galaktikad liiguvad vaheldumisi — ühed päri-, teised aga vastupäeva —, kujutab endast üht tegurit füüsilise energia stabiliseerimisel, mis on ette nähtud takistamaks gravitatsioonisurvel tõusta nii kõrgele, et ta muutuks lõhkuvaks ja hajutavaks jõuks. Asjade niisuguses korralduses on rakendatud antigravitatsiooni ning see toimib pidurdavalt kiiruste suhtes, mis muidu võiksid ohtlikuks muutuda.
8. Paradiisi gravitatsioon
11:8.1 (125.4) Kogu kosmose kõikide universumite igale maailmale mõjub tuntavalt gravitatsiooni vältimatu tõmbejõud. Gravitatsioon on Paradiisi füüsilise kohaloleku kõikvõimas mõjuväli. Gravitatsioon on see kõikvõimas kee, kuhu on ritta seatud säravad tähed, hiilgavad päikesed ja pöörlevad sfäärid, mis moodustavad selle igavese Jumala universaalse füüsilise kaunistuse, kes on kõik, täidab kõike ning kelles kõik sisaldub.
11:8.2 (125.5) Absoluutse ainelise gravitatsiooni kese ja koondumispunkt on Paradiisisaar, mida täiendavad ümber Havona tiirlevad tumedad gravitatsioonikehad ja tasakaalustavad ülemine ning alumine ruumimahuti. Kõik ala-Paradiisist väljuvad tuntud jõuvood reageerivad eksimatult ja ilma erandita kesksele gravitatsioonitõmbele, mis avaldab oma toimet tervikuniversumi ellipsikujuliste kosmosetasandite lõpmatutele ringlustele. Kosmilise reaalsuse kõikidele tuntud vormidele on omane kalduvus ajalikkusesse, soodumus moodustada ring ja ühtlane kulgemine mööda suurt ellipsit.
11:8.3 (125.6) Ruum gravitatsioonile ei reageeri, kuid toimib viimase suhtes tasakaalustajana. Ilma ruumipadjata raputaksid universumis toimuvad plahvatused ümbritsevaid kosmilisi kehi. Läbitav kosmos võib osutada füüsilisele või lineaargravitatsioonile ka antigravitatsioonilist mõju, suutes gravitatsiooni toimet praktiliselt neutraliseerida, kuigi mitte selle mõju edasi lükata. Absoluutne gravitatsioon on Paradiisi gravitatsioon. Kohalik ehk lineaargravitatsioon seostub energia või mateeria elektriolekuga, toimides keskses-, super- ja väliskosmose universumites — ikka seal, kus sobiv materialiseerumine on toimunud.
11:8.4 (125.7) Kosmilise jõu, füüsilise energia, universumivõimsuse ning erinevate ainestumiste arvukad erikujud annavad tunnistust kolmest üldisest, ehkki mitte täiesti selgepiirilisest reageerimisolekust Paradiisi gravitatsioonile:
11:8.5 (126.1) 1. Gravitatsioonieelsed olekud (jõud). See on esimene samm kosmose potentsiaali individualiseerumisel kosmilise jõu energiaeelseteks vormideks. Seda astet võib võrrelda kosmose ürgjõulaenguga, mida mõnikord nimetatakse ka puhtaks energiaks ehk segregata'ks.
11:8.6 (126.2) 2. Gravitatsioonilised olekud (energia). See kosmose jõulaengu muundumine saab teoks Paradiisi jõukorraldajate abiga. Ta annab märku Paradiisi gravitatsioonitõmbele reageerivate energiasüsteemide ilmumisest. Too esilekerkiv energia on algselt neutraalne, ent järgnevatest muundumistest sõltuvalt näitab ta niinimetatud negatiivseid ja positiivseid omadusi. Neid olekuid märgime sõnaga ultimata.
11:8.7 (126.3) 3. Gravitatsioonijärgsed olekud (universumivõimsus). Selles staadiumis reageerib energia-mateeria lineaargravitatsiooni juhtimisele. Keskses universumis kujutavad niisugused füüsilised süsteemid endast kolmeseid moodustisi ning neid tuntakse triata'na. Tegu on aegruumilise loodu ülivõimsate algsüsteemidega. Universumi Võimsusesuunajad koos oma abilistega panevad liikuma superuniversumite füüsilisi süsteeme. Need ainelised moodustised, mida tuntakse gravita'na, on oma ülesehituselt kahesed. Ümber Havona tiirlevate tumedate gravitatsioonikehade puhul pole tegemist ei triata ega gravitaga ning nende külgetõmbejõus avalduvad mõlemad füüsilise gravitatsiooni vormid, nii lineaarne kui ka absoluutne.
11:8.8 (126.4) Kosmosevõimsus ei allu mitte ühegi gravitatsioonivormi mõjule. See Paradiisi algne annetus ei ole tegelik reaalsustasand, ent ta on kõikide suhteliste ja toimivate mitte-vaimreaalsuste eellane — kõikide jõu-energia ilmingute ning võimsuse ja aine moodustiste eellane. Kosmosevõimsus on raskesti defineeritav mõiste. Ta ei märgi mitte midagi kosmose-eelset; tema tähendus peaks hõlmama kosmoses leiduvate võimsuste ja potentsiaalide ideed. Üldjoontes hõlmab kosmosevõimsus kõik need absoluutsed mõjud ja potentsiaalid, mis lähtuvad Paradiisist ja moodustavad Määratlematu Absoluudi kosmosekohaloleku.
11:8.9 (126.5) Paradiis on kogu universumite universumis leiduva energia-mateeria absoluutne läte ja igavene koondumispunkt. Määratlematu Absoluut on selle kõige ilmutaja, reguleerija ning hoidja, mille allikas ja lähtekoht on Paradiis. Määratlematu Absoluudi kõikne kohalolek näib olevat võrdväärne vaste arusaamale gravitatsiooniulatuse potentsiaalsest lõpmatusest, Paradiisi kohalolekut märkivast elastsest pingest. Niisugune käsitus aitab meil sedastada tõika, et kõike tõmmatakse sissepoole, Paradiisi suunas. Toodud näide võib olla küll kohmakas, aga temast on siiski abi. See seletab ka, miks gravitatsioon toimib alati eelistatult massiga risti olevas tasapinnas — nähtus viitab Paradiisi ja seda ümbritseva loodu erinevatele dimensioonidele.
9. Paradiisi ainulaadsus
11:9.1 (126.6) Paradiisi ainulaadsus avaldub selles, et ta on kõikide vaimisiksuste algse päritolu maailm ning ka nende saatust kajastav eesmärk. Ehkki on tõsi, et mitte kõik kohalike universumite alamad vaimolendid ei satu kohe Paradiisi, jääb Paradiis siiski kõikide aineüleste isiksuste ihalduste sihiks.
11:9.2 (126.7) Paradiis on lõpmatuse geograafiline keskpunkt: ta pole ei universaalse loodu osa ega isegi mitte