Sild tulevikku. Arvi Tapver

jõuan oodata ja jõuate ka teie,” nentis Raimond kuivalt. “See siin ei kao ka aastate pärast kuhugi. On tarvis vaid kinnistud riiulile osta, kust tagant meie kõrvad välja ei paista. See on tee õnnele – Prosperitas.”

      Hetke vaikuse järel tõdes Reneé talle omasel moel nukral toonil: “Loomulikult. Kui ma ei eksi, siis too nimi tähendab seda, et sa oled selle riiuli juba hankinud.”

      Raimond muigas kuivalt kaval läige silmades, ent ei lausunud midagi. Jah, tal on see varifirma juba taskus, said nüüd mõlemad sellest aru. Muidu poleks ta seda kõlavat nime välja heitnud.

      Lõpuks sõnas ta vaid: “Teil tarvitseb vaid alla kirjutada ja osalus võtta.”

      “Mis seejärel,” küsis Karen.

      “Seejärel ootame,” ütles Raimond.

      Pärast vaikust, mida saatis vaid vihisev tuul kolme maakleri ümber, jätkas taas Karen.

      “Selle välja arendamiseks on vaja rohkem raha kui pelgalt väljaostmiseks. Tervet suurt hulka raha,” tõi naine välja kõige teravama kitsaskoha plaanis, mida ka Reneé oma peas vaagis. See oli nõelateravik.

      “Raha pole ilmast kadunud,” pareeris Raimond.

      “Hea küll. Oletame, et see plaan õnnestukski, aga seegis, teisel pool silda, elavad siiani inimesed, kes ei kipu kuhugi minema,” lisas Karen, kes polnud oma küsimusele vastust saanud, ent püüdis uue küsimusega näidata, kui habras too avantüür on.

      Põikpäise loomuga Raimondi jaoks, kes hindas pigem järjekindlust, näitas see vaid vestluskaaslase kalduvust olla äraräägitav kaasajooksja. Tema jaoks oli naine sel viisil võtnud leplikult napi fraasi kui ammendava vastuse oma küsimusele. Meeste maailm, nende otsused.

      “Jätke see minu hoolde,” vastas Raimond. “Kodututel pole kinnisvara, neile ei kuulu servituute.”

      Sellega oleks justkui kõik, mis ripakil, jutuks ammendunud. Ta ei olnud mees, kes liigseid selgitusi jagaks.

      “Hakkab viluks minema, päike kadus ära. Äkki oleks targem meilgi kaduda,” võttis Reneé arutelu kokku ja sellega too jutt koos oligi. Noored hakkasid tagasi auto poole sumpama, jättes silla koos palvemaja ja kaugemal asuva seegiga lumekeerise üksindusse.

      Nädal pärast tolle karge talvepäeva sündmusi ilmus tõepoolest äriregistrisse märge tundmatu firma Prosperitase kohta, mis oli omandanud paar tähtsusetut krunti Tuleviku piirimail. Samal nädalal jõudis lehtedesse paarirealine uudis selle kohta, et koalitsioonisiseste tülide tõttu, mis lõppes paari abilinnapea tagasi astumisega ning ähvardas kogu linnavalitsust lõhestada, lükkus kogu päevakord, sealhulgas Tuleviku tuleviku arutelu, teadmatusse tulevikku.

      Sellest peale jõudis aastate jooksul vaid mõni tähtsusetu uudis ajalehtedesse, mis oleks Tulevikku puudutanud: paaril korral fotod kokkuvarisenud sillast - algul Õitsengu sillast ja mõni aasta hiljem ka Lootuse sillast, ühel korral ka põlengust vanas varjupaigas, kust tuletõrje viimasel hetkel mõned parmud laipade keskelt päästa suutis. Lootuse sillaga oleks nagu linnaosa lootuski sümboolselt kokku kukkunud.