alt=""/>
Milleks üldse midagi teha?
Mina isiklikult ei tunne ühtegi energiast pakatavat õnnelikku inimest, kes ütleb, et temale piisab õnneks, kui lihtsalt diivanil telekat vaadata, süüa igal õhtul sama pitsat, teha iga päev samu asju. Tean paljusid õnnelikke inimesi, kes kogu aeg või aeg-ajalt võtavad ette midagi uut, panevad end proovile rännates või lihtsalt uusi väljakutseid vastu võttes. Tean paljusid inimesi, kes tahavad rännata, aga kes ühel või teisel põhjusel arvavad, et nad ei saa. Olgu need reisid enda sisse, laia maailma või ka Võrumaa metsadesse – sellised rännakud tekitavad meis uusi kogemusi, tundeid ja võimalusi, avardavad maailmavaadet ning on inimhingele põnevad ja rahuldust pakkuvad. Inimesele – nagu ka teistele olenditele siin Maa peal – on sisse programmeeritud evolutsioon. Kui poleks sisemist tungi areneda, rohkem näha ja paremini teha, poleks areng kui selline kunagi homo sapiens’ini jõudnudki. Kunagi oli esimene kalalaadne, tõenäoliselt keegi madalas vees elav roomaja, kes võttis ehk huvi, kuid tõenäoliselt mingi olukorra sunnil kokku julguse proovida elada maismaal. Ilmselt esimeste selliste olendite tee läks ruttu vette tagasi, sest maismaal elamine oli ebamugav ja hirmus, gravitatsioon surus nad kõvasti vastu maad. Varsti arenesid neile mingid jalasarnased köndid, millega sai juba ringi paterdada. Arvate, et see oli lihtne? Tõenäoliselt mitte, aga sellistele olenditele võlgneme tänu oma olemasolu eest.
Selle kala tung areneda, teha asju teistmoodi, võtta vastu elu väljakutseid ja panna end proovile on sama, mis põleb meis juhul, kui me pole liiga sügavale oma mugavasse sohvasse vajunud. Inimese eluülesandeks ei ole ainult hapnikust süsinikdioksiidi töödelda. Meie töö ja sisemine instinkt on areneda ja jagada. See ei ole mingi isekas tung, selle taga on suurem soov luua ühiselt harmoonilist ja jätkusuutlikku keskkonda, kus meie, me lapsed ja lähedased saaksid elada ning kasvada. Kuidas saaksime kõige paremini ümbritsevat muuta? Mahatma Gandhi ütles: „Ole ise muutuseks, mida soovid maailmas näha!”
Kuidas saame ise see muutus olla? Arenemise abil või muutudes selliseks, nagu end näha soovime. Selliseks inimeseks, kellega on tore kohtuda ja juttu vesta. Kes on abivalmis, enesekindel ja aus. Areneda saame kogemuste kaudu ning neid saab rännates. Rännata saab välismaal, tutvudes uute inimestega, elades läbi uusi olukordi, pannes end proovile. Rännata saab ka paigal istudes, iseenda sees – meditatsiooni, sügavate vestluste, hingerännakute, unes ärkvelolekute ja kindlasti veel palju muu abil. Need kaks rännakuviisi – väline ja sisemine – on meie elus läbi põimunud ja väga oluline on teadvustada, et tavaliselt käivad need paralleelselt või kordamööda. Selle raamatu esimene pool räägib rändamisest liikudes ja maailmas tegutsedes, kirjeldab tegureid, mis takistavad meid võtmast ette reise laia maailma, kuigi paljud seda soovivad. Raamatu teine osa kirjeldab sisemise rännaku võimalusi ja kolmas osa käsitleb elu kui rännakut. Kindlasti ei ole siin kirjas kõiki võimalusi ega elu kui rännaku kõiki aspekte, küll aga on need, mida mina pean kõige olulisemaks, ja eelkõige ise kogetud, sest julgen rääkida ainult sellest, mida olen omal nahal tunda saanud. Vastasel juhul oleks see raamat lihtsalt tühifilosoofiline ja targutav jutt, nagu tihtipeale kuuleme õpetajaid koolis rääkimas. Mõtlen neid, kelle õpetused põhinevad ainult raamatutest loetud teadmistel, mitte reaalsetel kogemustel – pelgalt teadmine ilma kogemuseta on väga väikese väärtusega. Minu jaoks on suur vahe tuntud tõdedel ja tunnetatud tõdedel. Tuntud tõed on need, mida saame alati ümber lükata. Need on tõed, mida oleme tihti koolis õppinud ja mille taga pole kogemust. Tunnetatud tõed on need, milleni oleme jõudnud isiklike kogemuste kaudu, ja need jäävad meelde alatiseks.
I OSA
Rändamine välismaal
KAKSKÜMMEND HEAD PÕHJUST, MIKS RÄNNATA VÄLISMAAL
Vabaneda hirmudest
Meie sees on peidus palju teadvustatud ja varjatud hirme, mis takistavad täiel rinnal elamist. Mõni kardab külma vett, teine kõrgust ja kolmas võõraste inimestega rääkimist. Reisidel on võimalus tõdeda, et peaaegu ühelgi hirmul pole reaalset põhjust. Kogemuse kaudu mõistame, et see, mida kartsime, ei ole eluohtlik, ja nii saame hirmust lahti lasta. Minu kogemus näitab, et rännuteel võime sulatada ühe aastaga rohkem hirme kui kümne aastaga kodumaal. Nõnda saame hirmu asemel valida armastuse.
Avastada enda tõeline potentsiaal
Rännates ja sageli uutes olukordades olles avastame, et oleme võimelised palju rohkemaks, kui ette kujutada oskasime. Kooruvad välja meis peidus olnud anded ning loomulikud oskused, mis muidu oleksid võinud jääda talveunne veel aastateks või isegi alatiseks.
Suurendada tolerantsust nende suhtes, kes käituvad teistmoodi kui meie
Rännates kohtame inimesi, kes elavad ja käituvad hoopis teistmoodi kui meie, ja õpime neid aktsepteerima. Õpime suhtlema ja arvestama teisi ning arendame tahes-tahtmata oma võimet koostööd teha. Reisides mõistame, et me ei saa ümbritsevaid inimesi muuta, küll aga saame neid aktsepteerida sellisena, nagu nad on.
Näha uusi kohti ja kultuure
Eestist väljas käimata jääb meie maailmavaade kitsaks. See on sama, nagu elaksime ühes ja samas mõnusas majas sellest kunagi välja astumata. Ilmselt väljastpoolt vaadates on maja hoopis teistsugune. Elades oma koopas, kogeme vaid oma kultuuri ja peame seda, kuidas meie käitume, ainsaks normaalseks elamise viisiks. Reisides näeme ja hakkame mõistma teiste kultuuride käitumismustreid ja häid põhjusi, mis on nende, meile imelikena tunduvate tegevuste taga.
Saada ekstreemseid elamusi
Vaid vähesed väldivad põnevaid elamusi. Tegu ei pea olema benji-hüppe või tormaval jõel parvetamisega. Kõiksugu suuremad ja väiksemad põnevad elamused ning kohtumised uute inimestega arendavad meid ja lisavad elule vürtsi. Me hakkame järjest rohkem mõistma, et Kõik On Võimalik ja elu on meie endi kätes!
Õppida inimestest ja meid ümbritsevast hoolima
Reisides hakkab tihtipeale tööle fenomen, mida nimetan koheseks karmaks. Kui rännates hoolimatult käitume, saame suhteliselt ruttu elult jalaga tagumikku Hakkame mõistma, et kui me teistest ei hooli, siis ei hoolita ka meist. Nõnda oleme peaaegu sundolukorras, kus peame õppima mõistma teiste tundeid, hoolima loodusest ja ümbritsevast, mis teeb meist tahes-tahtmata mõnusama inimese.
Puhata, et hiljem töötada
Üle maailma korraldatakse tohutult seminare ja koolitusi teemal, kuidas suurendada oma efektiivsust töö juures. Puhkused välismaal veedetakse tihtipeale pidutsedes, alkoholi tarbides ja paaniliselt kogemusi otsides, mille tulemusel on inimene pärast puhkust hoopis kurnatum kui enne. Ma arvan, et peaks hoopis rohkem rõhku panema sellele, kuidas puhata, ja õpetada inimesi puhkama nii, et keha tõepoolest suudaks oma patareisid laadida. Väljapuhanud inimene on automaatselt efektiivsem ka oma töös.
Vabaneda sõltuvustest ja ebatervislikest