oli universaalne. Ma ei teadnud, milline saab olema temperatuur märtsis Mississippi osariigi kirdenurgas. Kui seal on soe, siis võib käised üles käärida. Kui aga külm, siis käised alla lasta.
Valisin endale valge aluspesu ja khakivärvi sokid ning jäin siis seisma tualett-tarvikute riiuli ette, kust ma leidsin tavalisest peaaegu poole väiksema reisi-hambaharja. See meeldis mulle. Harja pea oli peidetud läbipaistvast plastist ümbrisesse. Selle sai välja tõmmata, teistpidi keerata ja siis ümbrise uuesti külge klõpsata; nii oli hambahari tavalise pikkusega ja kasutusvalmis. Ilmselt oli see mõeldud taskus hoidmiseks. Seda oli lihtne kaasas kanda ja harjastega ots jäi alati puhtaks. Väga kena väljamõeldis.
Ma saatsin ostetud esemed kohe pesusse, et nad natuke vanuksid. Mitte miski ei vanuta asju paremini kui sõjaväebaaside pesumajad. Siis väljusin ma baasist ja suundusin ühte hamburgerikohta, et hilinenult lõunastada. Ma leidsin sealt eest Stan Lowrey, vana sõbra ja kolleegi sõjaväepolitseist. Me olime temaga palju kordi koos töötanud. Stan istus laua ääres ja tema ees oli kandik poolekilose burgeri jäänuste ning praekartulitega. Ma sain oma tellimuse kätte ja libistasin end istmele tema vastu. Ta ütles: „Ma kuulsin, et sa valmistud Mississippisse sõitma.”
„Kust sa seda kuulsid?” pärisin ma.
„Minu seersandile teatas seda üks seersant Garberi kabinetist.”
„Millal?”
„Umbes kaks tundi tagasi.”
„Võimas,” ütlesin ma. „Kaks tundi tagasi ei teadnud ma seda isegi. Niipalju siis saladusest.”
„Mu seersant ütleb, et sa hakkad seal teist viiulit mängima.”
„Su seersandil on õigus.”
„Ta ütleb veel, et juurdlust juhib mingi noor.”
Ma noogutasin: „Minust saab lapsehoidja.”
„Jama, Reacher. Sellel pole mingit mõtet.”
„Ainult juhul, kui too noor uurib asja õigesti.”
„Nii võib juhtuda.”
Ma ampsasin oma burgerist ja võtsin lonksu kohvi. Siis ütlesin: „Tegelikult ma ei tea, kas keegi üldse suudab seda asja õigesti uurida. Siin on mängus tundlik info. Võib-olla pole õigesti uurimise võimalust olemaski. Ja veel, võib olla, et Garber kaitseb mind ja toob tolle noore ohvriks.”
Lowrey vastas: „Unista edasi, sõber. Sa oled vana hobune ja Garber võtab sinu eest raskes olukorras, kus jooksjad on juba kõigi kolme pesa juures, servi vastu. Uus täht on sündimas. Sina oled maha kantud.”
„Sel juhul oled sina kah maha kantud,” vastasin ma. „Kui mina olen vana hobune, siis sina ootad juba liimivabriku värava juures.”
„Just nimelt,” kostis Lowrey. „See mulle muret teebki. Ma kavatsen hakata täna õhtul töökuulutusi vaatama.”
Ülejäänud pärastlõuna jooksul ei juhtunud eriti midagi. Ma sain oma pesu tagasi, suured masinad olid seda pisut kloppinud ja pleegitanud. Pesu oli triigitud, kuid terve päeva kestev teekond tõotas asja parandada. Ma jätsin kenasti kokku volditud pesupaki põrandale kingade peale. Seejärel hakkas mu telefon helisema, keskjaama operaator ühendas mind Pentagoniga ning ma avastasin end rääkimas kellegi John James Frazeri nimelise koloneliga. Ta ütles, et on hetkel senati sideohvitseri ametis, kuid enne seda jõudis ta mulle ette lugeda kogu oma eelneva uhke teenistusloo, et ma teda mingiks tossikeseks ei peaks. Seejärel ütles ta: „Mul on vaja kohe teada, kas on märgata vähimatki jälge või lõhna mõnest vihjest või kuulujutust ükskõik kelle kohta Bravo kompaniis. Otsekohe, selge? Olgu öö või päev.” Ma vastasin: „Ja mul on vaja teada, kuidas kohalik politseijaoskond üldse teab, et Bravo kompanii on Fort Kelhamis. Minu meelest pidi see ju saladus olema.”
„Kompaniid lendavad baasi ja sealt minema C5-tega. Need lennukid teevad kõva müra.”
„Pilkases pimeduses. Võiks ju arvata, et nendega veetakse varustust. Tehnikat, laskemoona.”
„Kuu aega tagasi oli ilm väga halb. Atlandi ookeani kohal möllasid tormid. Lennukid hilinesid. Maandusid pärast koitu. Neid nähti. Ja üldse, baas asub linnas. Te ju teate, kuidas asjaga on. Kohalikud saavad mustrist aimu. Kuu aega näeb tuttavaid nägusid, ja järgmisel kuul on nad kadunud. Inimesed pole rumalad.”
„Nii tekivadki vihjed ja kuulujutud,” laususin ma. „Selline ajastus sunnib mõtlema. Te ütlesite isegi, et inimesed pole rumalad.”
„Ajastus võib olla täiesti juhuslik.”
„Võib,” vastasin ma. „Lootkem, et see on nii.”
Nüüd ütles Frazer: „Mul on vaja otsekohe teada, kas on midagi sellist, mida kapten Riley võis teada või pidanuks teadma või võis olla teadnud või olnuks kohustatud teadma. Mis see ka poleks, selge? Ja viivitamatult.”
„Kas see on käsk?”
„See on palve kõrgemalt ohvitserilt. On siin vahet?”
„Kas te kuulute minu käsuahelasse?”
„Eeldage, et kuulun.”
„Selge.”
„Mis see siis ka poleks,” kordas Frazer. „Mulle, otsekohe ja isiklikult. Ainult mulle. Olgu öö või päev.”
„Selge,” ütlesin ma uuesti.
„Siin on palju kaalul. Kas saate aru? Panused on kõrged.”
„Selge,” ütlesin ma kolmandat korda.
Siis ütles Frazer: „Aga ma ei taha, et te teeksite midagi sellist, mis teile ei meeldi.”
Ma heitsin varakult magama, mu juuksed läksid salku, ma tundsin raseerimata naha torkimist vastu patja ning mu sisemine ajamõõtja äratas mind kell viis, kaks tundi enne koitu; oli reede, 7. märts 1997. Mu ülejäänud elu esimene päev.
KUUS
Väljas oli pime, ma käisin duši all ja panin end riidesse, tõmbasin sokid, bokserid ja püksid jalga ning panin selga oma vana T-särgi ja eelmisel päeval ostetud pikkade käistega särgi. Sidusin kingapaelad kinni ja toppisin taskusse hambaharja, närimiskummi ja pataka rahatähti. Isikutunnistust, rahakotti ega käekella ma kaasa ei võtnud. Pidin oma osasse sisse elama. Ma oletasin, et just nii peaksid asjad käima, kui ma teeksin seda kõike päriselus.
Seejärel ma väljusin. Sammusin mööda väeosa peatänavat, jõudsin väravaputkani ning Garber väljus sealt, et minuga kohtuda. Ta oli mind oodanud. Kell oli kuus hommikul. Valgeks polnud veel läinud. Garber kandis välivormi, mis vähem kui tunni aja eest oli arvatavasti väga korralik välja näinud, aga tema välimuse põhjal võinuks arvata, et ta veetis selle tunni mõne talu maadel poris püherdades. Me seisime neoonlambi kollakas kumas. Õhk oli väga külm.
Garber küsis: „Kotti teil polegi?”
„Miks mul kott peaks olema?” küsisin vastu.
„Inimestel on kotid.”
„Milleks?”
„Varuriiete jaoks.”
„Mul pole varuriideid. Ma pidin need esemed spetsiaalselt ostma.”
„Kas te valisite selle särgi?”
„Mis tal viga on?”
„Ta on roosa.”
„Ainult mõnest kohast.”
„Te lähete Mississippisse. Seal arvatakse, et te olete lilla. Nad peksavad teid surnuks.”
„Ma kahtlen selles,” vastasin.
„Mis te siis teete, kui need rõivad mustaks saavad?”
„Ma ei tea. Ma arvan, et ostan uued.”
„Kuidas