on kirjas, et Jumal lõi kõik, mis on maa peal,” teatasin tähtsalt, sest olin seda pühakirjatundides õppinud.
„Seda küll, ehkki mul on raske uskuda, et tal õnnestus seda teha ainult seitsme päevaga,” lausus ta naerdes.
„See on tõeline ime, issi, on ju? Nagu oleks jõuluvana suutnud kõigile maailma lastele üheainsa öö jooksul kingid tuua.”
„Jah, Posy, see on ime, muidugi on. Maailm on imeline paik ja meil kõigil on väga vedanud, et me siin elada saame. Ära seda kunagi unusta, eks?”
„Ei unusta, issi. Issi?”
„Jah, Posy?”
„Mis kell sa homme ära sõidad?”
„Ma pean jõudma pealelõunasele rongile.”
Uurisin tähelepanelikult oma musti lakknahast kingi. „Mul on hirm, et sa võid jälle haavata saada.”
„Ära karda, kullake. Nagu sinu maman ütleb: ma olen hävimatu,” naeratas ta.
„Millal sa tagasi tuled?”
„Kohe, kui puhkuse saan, mis peaks juhtuma juba varsti. Hoolitse oma ema eest, kuni ma ära olen, eks? Ma tean, et ta tunneb end õnnetuna, kui üksi jääb.”
„Ma olen alati püüdnud seda teha, issi. Ta muutub kurvaks ainult sellepärast, et tunneb sinust puudust ja armastab sind, on nii?”
„Jah, ja helde taevas, kuidas ma teda armastan, Posy. Ainult talle – ja sulle – mõeldes olen ma suutnud lennates vastu pidada. Kui see neetud sõda algas, olime väga vähe aega jõudnud abielus olla, mõistad?”’
„Pärast seda, kui sa teda ühes Pariisi klubis laulmas kuulsid ja temasse esimesest silmapilgust armusid, ning ta endaga kaasa Inglismaale tõid, et temast saaks sinu pruut veel enne, kui ta jõuab meelt muuta,” ütlesin unelevalt. Minu vanemate armastuse lugu oli palju parem kui ükskõik millises muinasjutus minu juturaamatutes.
„Jah. Just armastus paneb elus võlujõu toimima, Posy. Isegi kõige üksluisemal südatalvisel päeval võib armastus lüüa maailma särama ja muuta selle nii kauniks, nagu see on praegu.”
Issi ohkas sügavalt ja võttis siis minu käe oma suurde pihku. „Luba mulle, et kui sa leiad armastuse, haarad sellest kõvasti kinni ega lase enam iial lahti.”
„Luban, issi,” laususin talle tõsiselt otsa vaadates.
„Tubli tüdruk. Aga nüüd ma pean minema õhtusöögiks rõivaid vahetama.”
Ta surus mu lokkidele suudluse, tõusis ja läks tagasi majja.
Muidugi ei teadnud ma tollal, et see oli viimane vestlus, mis minu ja mu isa vahel kunagi aset leiab.
Issi lahkus järgmise päeva pärastlõunal ning seda tegid ka kõik meie külalised. Ilm oli sel õhtul väga palav ning sisse hingates oli tunne, et õhk on paks ja raske, justkui oleks kogu hapnik sellest välja imetud. Majale laskus vaikus – Daisy oli läinud sõbranna Edithiga teed jooma, nagu tal kord nädalas tavaks oli, nii et kuulda polnud isegi torisemist ega laulmist (mina eelistasin neist kahest torisemist), mille saatel ta musti nõusid pesi. Aga neid oli palju, ikka veel virna laotuna nõudepesuruumis ootamas oma aega. Olin pakkunud Daisyle klaaside pesemisel abi, aga ta oli vastanud, et minust oleks tüli rohkem kui kasu, mis minu arust oli ebaõiglane.
Maman oli läinud voodisse kohe, kui viimane auto kastanite taha kadus. Tundus, et teda vaevas järjekordne migreen, mis Daisy sõnul oli peenutsev väljend pohmelli kohta, mida iganes see siis tähendas. Istusin kägaras oma toas aknaalusel istmel Admiral House’i ees paikneva sammashalli kohal. See tähendas, et kui on oodata külalisi, olen mina esimene, kes nende saabumist näeb. Issi kutsus mind oma väikeseks valvuriks ning pärast seda, kui meie ülemteener Frederick läks rindele sõdima, olin tavaliselt mina see, kes välisukse avas.
Siit avanes ideaalne vaade sissesõiduteele, mida ääristas igivanade kastanite ja tammede spaleer. Issi oli öelnud, et mõni neist on istutatud ligi kolmsada aastat tagasi, kui kunagine admiral endale maja ehitas. (Sellele oli põnev mõelda, sest järelikult elavad puud maa peal peaaegu viis korda kauem kui inimesed, aga seda muidugi juhul, kui raamatukogus olev „Encyclopaedia Britannica” räägib tõtt ning keskmine eeldatav eluiga on meestel kuuskümmend üks ja naistel kuuskümmend seitse aastat.) Tugevalt silmi kissitades paistis selgel päeval puulatvade ja taeva vahelt kitsas hallikassinine riba. See oli Põhjameri, mis paiknes Admiral House’ist vaid viie miili kaugusel. Mul oli õudne mõelda, et õige pea võib issi oma pisikese lennukiga sellest üle lennata.
„Tule tervena koju, tule varsti koju!” sosistasin tumehallidele pilvedele, mis surusid enda alla loojuva päikese ja kavatsesid selle laiaks litsuda nagu mahlase apelsini (neid polnud ma juba väga kaua maitsta saanud). Õhk seisis endiselt paigal ja mu avatud aknast ei tunginud sisse ainsatki tuulehoogu. Kaugusest kostis kõuemürinat ja ma lootsin, et Daisy eksis ja Jumal pole meie peale pahane. Ma ei jõudnud kuidagi selgusele, kas Taevaisa on Daisy pahur või vikaari lahke Jumal. Ehk on ta nagu lapsevanem ja võib ühtaegu olla mõlemat.
Kui langema hakkasid esimesed vihmapiisad, mis peagi veejugadeks muutusid, ning üle taeva sähvisid Jumala vihanooled, lootsin, et issi on õnnelikult oma baasi jõudnud, sest muidu saab ta üdini märjaks või, mis veelgi hullem, teda tabab välgunool. Sulgesin akna, kuna aknalaud hakkas märjaks saama, ning taipasin siis, et mu kõht müriseb peaaegu sama valjusti nagu äike. Niisiis läksin trepist alla, otsima moosisaia, mille Daisy oli mulle õhtusöögiks jätnud.
Sünges videvikus laiast tammepuisest trepist alla laskudes mõtlesin, kui vaikne on maja võrreldes eilsega, justkui oleks järsku kohale lennanud terve sülem sumisevaid jutukaid mesilasi, kes sama ootamatult lahkusid. Mu pea kohal raksatas veel üks kõuekärgatus, mis lõhestas vaikuse, ning ma mõtlesin, et õnneks ma pole jänespüks, kes kardab pimedust ja äikest ja üksiolekut.
„Oh, Posy, su maja ajab judinad peale,” oli Mabel öelnud, kui ma ta meie juurde teed jooma kutsusin. „Mõelda vaid, kui palju siin on surnud inimesi, kõigil vanaaegne kostüüm seljas! Nad ajavad mulle hirmu nahka, ausalt,” oli ta teatanud end väristades ja trepi kõrval seintel rippuvatele Andersonide esivanemate portreedele osutades. „Ma kardaksin öösel isegi kempsu minna, sest nende vaimud võivad ringi hõljuda.”
„Nad on minu ammused sugulased, kes oleksid kindlasti väga sõbralikud ka siis, kui otsustaksid meid tervitama tulla,” olin öelnud veidi pahasena, et Admiral House ei hakanud talle kohe meeldima nagu mulle.
Ka nüüd läbi vestibüüli ja seejärel mööda vastu kajavat koridori köögi poole sammudes polnud mul vähimatki hirmu, ehkki väljas oli juba täiesti pime ja maman, kes tõenäoliselt ikka veel ülakorrusel oma toas magas, poleks mu karjeid kuulnud.
Ma teadsin, et siin on mul ohutu, sest selle maja tugevate seinte vahel ei saa kunagi juhtuda midagi halba.
Köögis sirutasin käe lüliti poole, aga et elektrit ei paistnud olevat, pidin süütama küünla, mis seisis riiulil. Küünalde põlema panek õnnestus mul hästi, sest elektri peale ei saanud Admiral House’is sõja puhkemisest saadik kunagi loota. Mulle meeldis küünalde pehme hubisev kuma, mis valgustas vaid seda piirkonda, kus sa parasjagu viibisid, ja näis muutvat ka kõige inetuma inimese ilusaks. Võtnud saiaviilu, mille Daisy oli varem valmis lõiganud – ma tohtisin küll süüdata küünlaid, aga mul ei lubatud puudutada teravaid nuge –, määrisin sellele paksult võid ja moosi. Seejärel, üks tükk juba suus, haarasin taldriku ja küünla ning läksin trepist tagasi üles, et tormi imetleda.
Istusin akna all, mälusin moosisaia ja mõtlesin selle peale, kuidas Daisy minu pärast muretses, kui ta vabal õhtul lahkus. Eriti siis, kui issi ära oli.
„Nii väikesel tüdrukul pole hea nii suures majas üksi olla,” torises ta sageli. Selgitasin talle, et ma pole üksi, sest maman on samuti siin, pealegi pole ma enam väike, juba seitse aastat vana, ühesõnaga täitsa