Santa Montefiore

Salatunnid


Скачать книгу

      Santa Montefiore

       Salatunnid

      Originaali tiitel:

      Santa Montefiore

      The Secret Hours

      Simon & Schuster

      2019

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Riina Tobias

      Kujundanud Britt Urbla Keller

      Copyright © 2019 by Montefiore Ltd.

      © Tõlge eesti keelde. Tiina Viil, 2021

      ISBN 978-9985-3-5089-8

      e-ISBN 9789985352069

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2021

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      Mu armsale sõbrale Emer Melodyle, kes kehastab kõike, mida ma iirlastes armastan.

      ESIMENE PEATÜKK

      Nantucket, 1960

      Möödunud öösel nägin jälle unes, et olen seal lossis. Tegelikult pole ma kunagi sellises kohas käinud, ometi on unenäos need hallid kivimüürid sama tuttavad kui mu oma nahk. Need ümbritsevad mind innukalt, otsekui oleks neil käed, millega mind kallistada, otsekui tahaksid nad mind sisse tõmmata, nagu oleksin väga kaua ära olnud ja viimaks ometi koju tagasi pöördunud. Ja ma ihaldangi, et mind emmataks. Igatsen mõnuleda selles kuuluvuses, selles kodutundes, nagu oleks kõik varasem ainult uni ja vaid see on tõeline, ainult seal tahan olla, seal on mu süda. Lähen suurde saali, kus on uhke kamin. Leegid praksuvad ja hubisevad, heites seintele tantsivaid varje. Kõik on suursugune, justkui oleksin kuningapalees. Seintel on kuldsetes raamides maalid, kiviplaatidest põrandal Pärsia vaibad, tohutu trepp viib üles pimedatesse koridoridesse, mis meelitavad mind aina sügavamale lossi, ja ma hakkan jooksma, teades, et olen juba lähedal.

      Pimedusse heidavad valgust küünlad. Jõuan avauseni seinas ja lähen edasi mööda kitsast treppi. Siin on lossi süda, vanim tiib, ainus osa, mis tulekahju üle elas. Tean seda, nagu oleks see mu oma minevik. Ronin mööda ebaühtlasi puust astmeid, mis on veidi lohku kulunud sajandite jooksul neid mööda astunud jalgadest. Nüüd astun mina neisse lohkudesse ja lähen aeglaselt üles. Süda hakkab kiiremini lööma ja korraga ma kardan. Üleval on tugev vana uks. See on ajast ja suitsust mustunud, raudsed hinged ja ehisnaelad on hoopis teisest ajastust, kui mehed kandsid sulega kübaraid, saapaid ja puusal mõõka. Võtan õrnalt riivist ja tõstan. Uks avaneb tõrkumata. Ta on minu käimistega harjunud.

      Sees seisab naine, selg minu poole. Ta on sale ja paksud punased juuksed langevad lainetena alla vööni. Ta vaatab tulle, üks kahvatu käsi kaminasimsil, teine ripub pika rohelise kleidi kõrval alla. Naine on mind oodanud. Ta keerab ringi ja vaatab mulle otsa. Ahmin kohkunult õhku. Need rohelised silmad, armas naeratus, valgel nahal mänglevad tedretähnid, õuntena punetavad põsed, läikivad punased juuksed on minu omad, kõik minu.

      Tema on mina ja ma põrnitsen otsa iseendale.

      *

      Verandal ripptoolis istudes vaatan ainiti üle mere kumava koidutaeva, viimase hääbuva tähe ja õhuliste roosade pilvekiudude poole ning tean, et minu unenäoloss on siit kaldalt kaugel. See Nantucketi saarel asuv tuvihallide voodrilaudade ja kõrgete akendega maja, mille valgel „leserõdul” üksildased naised oma meremehest abikaasat ootasid, on minu perekonnale kuulunud sellest ajast saadik, kui esimesed Claytonid 19. sajandi alguses Iirimaalt Ameerikasse saabusid, aga ometi ei tundu see mulle nii kodune kui loss, kuhu ma olen sattunud ainult unes. See on kummaline tunne ja ma ei saa sellest kuidagi lahti. Ma ei tea sedagi, kus see loss üldse asub. Oletan, et see peab olema Iirimaal, kuigi ma pole kunagi Iirimaal käinud. Küsiksin emalt, kes on sündinud Corki krahvkonnas, aga kuna tal oli umbes viis kuud tagasi rabandus, ei saa ta rääkida ja ma ei taha teda koormata millegagi, mis on ju kõigest uni. Räägin hoopis Temperance’ile, nii, nagu olen talle oma mõtetest rääkinud juba lapsest saadik. Ta on pärit LõunaCarolinast ja on minu ema juures töötanud viiskümmend kuus aastat, alates ajast, mil ta oli neliteist. Nüüd on ta seitsekümmend, minust kaksteist aastat vanem, aga ta ei tundu mulle vana. Temperance näeb välja nii, nagu ta ikka on näinud: must nahk prink ja sile, volüümikas keha kurviline ja pehme, pruunid silmad ümmargused ja säravad nagu kastanid. Ta on suur naine. Olen alati arvanud, et ta peabki suur olema, et nii tohutu süda ära mahuks, Temperance on üleni tingimusteta armastus ja kaastunne, ta on kõige õilsam inimene, keda ma näinud olen. Ta on nagu ingel, kes on maa peale seda ravima saadetud. Mõtlen, et sellise hoolitseva ja emaliku loomusega oleks ta ehk tahtnud abielluda ja lapsi saada, aga ega see mu emale ei oleks meeldinud. Arethusa Clayton on väga klammerduv naine ja on alati tahtnud Temperance’i ainult endale hoida. See ei tähenda, et ta poleks lahke. Tegelikult on ta vägagi lahke, kui Temperance on ka toas – temas lihtsalt on midagi, mis toob emas välja kõige parema. Aga ema kiindumus Temperance’i muudab ta isekaks ja Temperance on ta üle mõistuse ära hellitanud.

      Temperance toob mulle kruusi piimaga kohvi, mille peale on puistatud šokolaadi ja salavürtse, mida ta minu küsimisest hoolimata ei avalda. Ta ainult naeratab, lehvitab pikki sõrmi ja ütleb: „See on saladus, preili Faye, ja saladus ei ole ju enam saladus, kui sa selle välja lobised.” Kui ma Temperance’ilt kruusi võtan, panen tähele tema käsi: need on ainsad kehaosad, mis tema vanuse reedavad. Nahk on majapidamistöödest kare ja kuiv, merikarbiroosades peopesades sügavad jooned, mis tema jutu järgi tähendavad vana hinge. „Istu natuke aega minu juures,” ütlen.

      Raske ohkega vajub Temperance minu vastu toolile. Tema pehme keha sulandub korvtooli ja mind lohutab see vaikne harjumuspärasus, sest me kohtume niimoodi igal hommikul, ainult kahekesi, ning ootame kannatlikult ja ärevalt, et vana naine alumise korruse magamistoas sureks.

      Lükkan toolijalad varvastega maast lahti ja kiigun kergelt. Temperance näib väsinud. Tema silmad punetavad ja nendest paistev kurbus tekitab minust süütunnet. Arvan, et Temperance armastab mu ema rohkem kui mina. Või ehk vajab teda rohkem. Lõppude lõpuks on minul abikaasa ja lapsed, kes hoolimata sellest, et nad on täiskasvanud, nõuavad mu tähelepanu, aga Temperance’il on ainult minu ema. Ta on terve elu viimase kui jupini mu emale pühendanud ja oma ema tundes tean, et ta on selle ahnelt vastu võtnud. Mõtlen, kas ema teda kunagi tänanud ka on. Kahtlane. Kahtlane, kas ema on üldse kunagi mõelnud Temperance’i ja tema ustava teenistuse peale. Temperance muidugi ei ootagi tänu, tema armastab mu ema ikka ja tingimusteta. Armastus on mõistatus, mõtisklen, ja Temperance’i armastus minu ema vastu on mõistatuslikum kui armastus enamasti. Aga seda tean ma kindlalt, et Temperance’i armastus on jumalale lähemal kui minu oma. Ma ei peaks talle kaasa tundma, peaksin tundma aukartust.

      „Nägin öösel jälle seda und,” ütlen Temperance’ile. „Olen seda vist küll oma tosin korda näinud sellest peale, kui emal ajurabandus oli. Mis sa arvad, miks see nii on?”

      Temperance’il on alati kõigele vastus olemas. Ta noogutab ja naeratab, paneb karedad käed süles kokku. „Räägitakse, et korduvad unenäod on alateadvusest valla päästmata mälestused. Sa lihtsalt meenutad oma minevikku.”

      Naeran kiindunult. Temperance usub vaime, amulette ja nõidust. Armastan teda sellepärast, aga mind kasvatati katoliku usus ja ma tunnen end kindlamalt, jäädes piibli õpetuse juurde, mis ei ütle midagi taassünni ega muude tema paganlike uskumuste kohta. „Ma arvan, et see on lihtsalt ärevusest, Tempie,” vastan ja võtan lonksu kohvi. Mitte keegi ei tee sellist kohvi nagu Temperance ja ma ohkan naudingust, kui mind ootamatult vallutab mu nooruse šokolaadine maitse ja koos sellega saabuv igatsus ootamatute kujundite, helide ja lõhnadega. Olen taas väike tüdruk, räägin köögis Temperance’ile oma mõtetest ja ta kuulab mind kannatlikult, ümmargusest näost paistmas tarkus, suured silmad pilgeni täis armastust. Klammerdun selle külge, tunnen küpsetamise magusat lõhna, kuulen meie naeru kaja. Näen