Klaastroon 7: Tuha kuningriik I osa. Sarah J Maas

või maailm. Küsimus kõlas õõnsalt. Osa tulest Doriani sees tõrkus. Ometi söandas ta öelda: „Sa petad end ees oleva tee koha pealt, ometi teenid tõejumalat.” Chaol rääkis talle nende kevadisest avastusest Riftholdi kanalisatsiooni all olnud katakombides. Unustatud luutemplist, kuhu kellegi käsi kirjutas Gavini pihtimuse surivoodil. „Mida on temal öelda Elena rolli kohta selles küsimuses?”

      „Kõikenägija ei väidagi, et tal oleks sugulust nende selgrootute olenditega,” urises Gavin.

      Dorian võis vanduda, et kurust kahises läbi tolmune, luukuiv tuul. „Mis ta siis on?”

      „Kas ei võiks olla palju jumalusi paljudest paikadest? Osa sündinud siin ilmas, teised mujal?”

      „See on küsimus, mille üle peaks vaidlema mõnel teisel korral,” surus Dorian läbi hammaste. „Kui me pole sõjas.” Ta hingas sügavalt sisse. Veel kord. „Palun,” kähistas ta. „Palun aita mul päästa mu sõbrad. Aita mul seda heastada.”

      See oli kõik, mis talle tegelikult alles jäi – see ülesanne.

      Gavin silmitses teda, vaagis teda taas. Dorian kannatas selle välja. Las loeb mis iganes tõtt, mis on tema hinge kirjutatud.

      Kuninga nägu varjutas valu. Valu ja kahetsus, kui Gavin viimaks ütles: „Võti asub Morathis.”

      Doriani suu tõmbus kuivaks. „Kus Morathis?”

      „Ma ei tea.” Dorian uskus teda. Toores kabuhirm Gavini silmis kinnitas seda. Iidne kuningas noogutas Damarise poole. „See mõõk ei ole ehteks. Lase sellel end juhtida, kui sa ei saa iseennast usaldada.”

      „See tõesti räägib tõtt?”

      „Selle õnnistas Kõikenägija Ise pärast seda, kui vandusin talle ustavust.” Gavin kehitas õlgu, see oli pooleldi taltsutatud žest. Justkui poleks mees tegelikult iial lahkunud Adarlani metsikust loodusest, kus ta sõjapealikust ülemkuningaks kerkis. „Sa pead ise veel õppima, mis on tõde ja mis vale.”

      „Aga kas Damaris aitab mul leida võtit Morathis?” Murda Erawani kantsi, kus valmistati kõiki neid kaelavõrusid...

      Gavini suu tõmbus pingule. „Ma ei saa öelda. Aga seda ütlen sulle küll: ära suundu veel Morathi poole. Kuni sa pole valmis.”

      „Ma olen valmis praegu.” Rumal vale. Gavin teadis seda samuti. Raske oli mitte katsuda kaela, seda kahvatut riba, mis igaveseks nahka rikkus.

      „Morath pole lihtlabane kindlus,” lausus Gavin. „See on põrgu ja see pole lahke hoolimatute noormeeste vastu.” Dorian kangestus, kuid Gavin jätkas: „Sa tunned, millal oled tõeliselt valmis. Püsi siin laagris, kui suudad kaaslasi veenda. Rada otsib sind ise siit üles.”

      Gavini ääred moondusid veelgi, tema nägu muutus sogaseks.

      Dorian söandas sammu ette astuda. „Olen ma inimene?”

      Gavini safiirsilmad pehmenesid ainult pisut. „Mina pole see, kes saab sellele vastata.”

      Ja seejärel kuningas kadus.