Windsori sõlm. S.J. Bennett

ei olnud seda pingule tõmmanud. Patoloog mängis need tingimused sarnase nööriga läbi ja tulemus oli üsna otsustav. Nöör Brodski kaela ümber pidi olema seotud uksenupu külge pärast ...“

      Pikem vaikus.

      „Oh.“

      Tubli kolmkümmend sekundit oli ainsaks heliks ruumis massiivse nikerdatud kella tiksumine.

      Alguses oli kuninganna mõelnud õnnetusjuhtumile, see oli küllalt halb. Siis enesetapule, mis oli kohutav ... Nüüd sundis kuninganna ennast arvestama uue, mõeldamatu võimalusega.

      „Kas nad teavad, kes ...?“

      „Ei, madam. Neil pole aimugi. Arusaadavalt tahtsin ma teile rääkida niipea kui võimalik. Meeskond sätib ennast ümmarguses tornis sisse. Nad asuvad just selle kallal tööle.“

      Ta võttis endale džinni ja Dubonnet’ kokteili ja lasi teha parajalt kange segu. Ta igatses Philipi järele. Too oleks öelnud midagi jämedat ja ta naerma ajanud ja südames teadnud, kuivõrd kuninganna endast väljas on, ja sellest hoolinud.

      Mitte et töötajad ei hoolinuks, või leedi Caroline Cadwallader, kes oli sel päeval tema õuedaam ja kuulas kaastundlikult, kui ta terve loo ära jutustas. Neil vähestel, kes tõtt teadsid, oli silmis kohutav haletsusilme, mida ta lihtsalt taluda ei suutnud. Ta ei olnud õnnetu enda pärast, see oleks olnud naeruväärne. Ta tundis kaasa lossile, kogukonnale ja noorele mehele, kelle elu oli lõpetatud nii jõhkralt, nii häbistavalt. Kuninganna oli ka pisut murelik.

      Windsori lossis liikus ringi mõrvar. Või oli vähemalt eelmisel ööl liikunud.

      Kuninganna pani ennast õhtusöögiks valmis – täna õhtul oli väike kogunemine sõprade- ja pereringis – ja manas näole vapra ilme. Politsei ja iga asjassepuutuva valitsusagentuuri kõige helgemad pead hakkavad selle juhtumi kallal täna õhtul kõvasti tööle ja ta sai ainult uskuda, et nad lahendavad selle nii kiiresti kui võimalik.

      Seni võib ta lihtsalt vaikselt teise džinni libistada.