Postskriptum. Cecelia Ahern

huvita. Muidu oleksin ma selle lahti teinud.”

      “Justnimelt huvitab. Muidu oleksid sa selle lahti teinud.”

      “Midagi olulist ei saa see nagunii olla, ta tõi selle mulle mitu nädalat tagasi. Ma olin selle täiesti ära unustanud.”

      “Las vähemalt mina vaatan siis.” Ta rebib ümbriku ääre katki.

      Proovin selle ta käest ära tõmmata, kuid pillan hoopis veini vaibale. Ronin ta käte vahelt välja, ajan end oiates kott-toolist püsti ja kiirustan kööki lapi järele. Lappi kraani all märjaks tehes kuulen, kuidas ta ümbrikut lahti käristab. Mu süda peksleb. Okkad hakkavad jälle päid püsti ajama.

      “Proua Angela Carberry. PS. Ma armastan Sind klubi,” loeb ta kõva häälega.

      “Misasja?!”

      Ta tõstab kaardi õhku ja ma liigun talle lähemale, et seda lugeda. Vesi niriseb märjast lapist talle õla peale.

      “Holly.” Ta nihkub ärritunult eemale.

      Võtan kaardi enda kätte. Elegantse trükiga väike visiitkaart. “PS. Ma armastan Sind klubi,” loen ma kõva häälega, tundes ühtaegu uudishimu ja raevu.

      “Mida see peaks tähendama?” küsib ta õlalt vett kuivatades.

      “Mul pole õrna aimugi. Tähendab, ma tean, mida “PS. Ma armastan sind” tähendab, aga … kas ümbrikus on veel midagi?”

      “Ei, ainult see visiitkaart.”

      “Mul on sellest jamast kõrini. See on nagu ahistamine juba.” Haaran diivanilt oma telefoni ja kõnnin tast eemale, et privaatsust saada. “Või plagiaat.”

      Ta naerab mu järsu tujumuutuse üle. “Sa oleksid pidanud selle kirja panema, et see saaks mingitki moodi plagiaadiga sarnaneda. Ära taga liiga karm ole, Holly.” Ta süveneb oma kunstiraamatusse.

      Telefon kutsub pikka aega. Trummeldan sõrmedega vastu lauda, koostades oma peas kärsitult resoluutset dialoogi sellest, kuidas ta peab mind kohe rahule jätma, kogu selle loo ära unustama ja oma asjadega tegelema. Mu viha aina kasvab iga kutsumisega. Olen just kõnet katkestamas, kui kuulen viimaks mehehäält vastamas.

      “Halloo?”

      “Tere. Kas ma saaksin palun Angela Carberryga rääkida?”

      Tunnetan endal Gabrieli pilku. Loen ta suu liigutustest “ole viisakas”. Keeran talle selja.

      Mehe hääl kostab summutatult, nagu ta oleks telefoni suu juurest eemale liigutanud. Kuulen taustal hääli ega ole kindel, kas ta räägib minu või nendega.

      “Halloo? Kas te kuulete mind?”

      “Jah, jah. Ma kuulen. Aga Angelat ei ole siin. Teda ei ole enam. Ta suri täna hommikul.”

      Mehe hääl murdub.

      “Matusekorraldajad on praegu koos minuga siin. Me alles planeerime seda, nii et mul ei ole teile veel mingit informatsiooni anda.”

      Pidurdan kõigest väest, veeren kraavi, viha variseb kokku ja süttib põlema. Üritan hinge tõmmata.

      “Mul on kahju. Mul on nii kahju,” lausun ma. Istun toolile ja märkan, et kogu Gabrieli tähelepanu on mulle koondatud. “Mis juhtus?”

      Mehe hääl kõigub ühest äärmusest teise: kord tasane, siis kõva; kord kostab see telefoni lähedusest, siis kusagilt kaugelt; kord värisev, siis rahulik. Tunnetan ta segadust. Ta maailm on pea peale pööratud. Ma isegi ei tea seda meest, ometi on ta kaotus käegakatsutav ja tunnen selle raskust oma õlgadel.

      “Lõpp oli väga ootamatu, see tuli meile üllatusena. Nad arvasid, et tal on rohkem aega jäänud. Aga kasvaja levis, ja noh –”

      “Vähk?” sosistan ma. “Kas ta suri vähki?”

      “Jah, jah, ma arvasin, et te teadsite … Andke andeks, kellega ma räägin? Kas te tutvustasite end? Andke andeks, mul on peas kõik segamini …”

      Ta jätkab oma segase jutuga. Mõtlen Angelale; sellele, kuidas ta nii kidura ja nõrgana mu käest nii kõvasti kinni hoidis ja nii tugevasti pigistas, et see tegi haiget. Mulle tundus, et ta on kummaline, ta ärritas mind, kuid ta oli meeleheitel, ta tahtis meeleheitlikult mu tähelepanu – aga ma ei andnud talle seda. Ma ei ole talle isegi helistanud. Ma ei vaevunud talle natukestki oma aega kulutama. Arusaadavalt liigutas mu lugu teda, ta oli vähki suremas. Kui ta tol päeval mu kätt hoidis, hoidis ta sellest kinni nagu viimsest õlekõrrest.

      Teen ilmselt mingit häält või midagi ma teen, sest Gabriel põlvitab mu kõrval ja mees teisel pool telefoni ütleb: “Heldeke, andke andeks. Ma oleksin pidanud end paremini väljendama. Aga ma ei ole pidanud … see kõik on väga uus …”

      “Ei, ei,” üritan ma end kokku võtta. “Andke andeks, et teid sel raskel ajal tülitasin. Minu siiras kaastunne teile ja teie lähedastele,” sõnan kiirelt.

      Katkestan kõne.