TeaterMuusikaKino. 6 2021

      

      Juuni 2021

       Avaveerg

      Madis Kolk

      Kriisiaja mõtteviis

      Vastab

      Linnar Looris

       Persona grata

      Kaitseväe orkester

      teater

      Mait Visnapuu

      Teater pakub tööd audiovisuaali spetsialistile — kümne aasta pärast

       Teatrite heli-, video- ja valgustehniline olukord

      Jürgen Rooste

      Xena, Buffy ja kapten Marveli feminism Juuditi nahas

      „Juudit” VAT Teatris

      Pille-Riin Purje

      Narrikuljused ja südametunnistus

      „Millest tekivad triibud?” Eesti Draamateatris

      Veiko Märka

      Kas film tapab teatri?

      Samade alusteoste teatri- ja filmitõlgenduste võrdlus

      muusika

      Anne Aavik

      Taaskasutus ooperis — filmikunsti tippteosed teatrilaval

      Kas rahvusooperi juurdeehitus on võimalik?

      Vestlusringis Ott Maaten, Arvo Volmer, Linnar Looris, Marina Kesler, Rauno Elp, Toivo Tammik ja Kaarel Truu

      kino

      Vallo Toomla

      Nähtamatu filmis ehk Kino igatseb vaatajat

      Indrek Tenno

      „Vaenulikud” ja „Roheline raamat”. Paar sammukest mõistmise ja leppimise poole

      Scott Cooperi mängufilm „Vaenulikud” ja Peter Farrelly mängufilm „Roheline raamat”

      Vallo Kepp

      Betti Alver kolmandat korda kinolinal — enne neljandat

      Enn Lillemetsa dokumentaalfilm „Betti Alver. Ilmauks on irvakil”

      Enn Säde

      Peatükk raamatust „Eales ei leia algust”

      Andres Mesikepp

      Kahtluste varjud: film noir’ilikkus sõjajärgses eesti mängufilmis IV

      Vt ka TMK 2021, nr 2, 3 ja 4

      „Kui on sõjaolukord ja sa võid iga hetk saada kuuli, siis sa hakkad mõtlema elu ja surma peale. See lihtsalt on nii.”

      Intervjuu endise Eesti kaitseväe peakaplani kolonel Tõnis Nõmmikuga

      KRIISIAJA MÕTTEVIIS

      Viimastel nädalatel on rohkesti kõneainet pakkunud plaan kaotada kaitseväe koosseisuline orkester ja kaplaniteenistus. Ei hakka seda teemat siinkohal omalt poolt pikemalt lahkama, käesolevas ajakirjanumbris teevad seda vastava eriala eksperdid. Asjasse saab suhtuda erinevate äärmuste kaudu. On selge, et keerukad ajad nõuavad keerukaid lahendusi ja mitte kõik, mis n-ö alati on olnud, ei saa olla enesestmõistetav. Samuti on selge, et suur osa sel teemal sõna võtnutest pole ilmselt kunagi varem nende institutsioonide olemusele ja vajalikkusele mõelnudki. Küsimusi tekitab aga kärpeplaan iseenesest. Põhjendatud tundub olevat endise kultuuriministeeriumi kantsleri Paavo Nõgene hiljuti väljendatud mõte, et praegu, kriisi keskmes pole üldse õige aeg selliseid otsuseid teha. Me ei tea, millised mõõtmed võtab kriis oma järgmises faasis ja milliste tagajärgedega peame üleüldse võitlema hakkama. Me oleme praegu pähe võtnud, et kaitseväe orkestri ülalpidamiseks kuluva 1,4 miljoni euro kokkuhoid on raskel ajal abiks, teadmata tegelikult isegi seda, milliseks üldse raha väärtus lähitulevikus võib kujuneda. Äkki peame paljusid asju üldse nullist alustama ja ehk on see koguni hea.

       Võib-olla on kriisiaeg sobiv just selliste kaugemale ulatuvate mõtete mõtlemiseks, millele heaolu igapäevarutiinis mõtlema ei kipu. Ei ole ju koroona tulnud vaid selleks, et õpetada meid seda taudi välja ravima — pigem annavad sellised katsumused võimaluse kogu oma elukorraldus ümber mõelda. Paide teater korraldas mai algusest juuni alguseni tänuväärse ettevõtmise „33 kõnet”, kus võis kuulda nii üldsõnalisemaid ja plakatlikumaid sõnavõtte kui ka inspireerivaid tulevikuvisioone. Viimase näiteks võiks tuua Indrek Neivelti kõne „Päris rohepööre ehk maheriik”, kus ta kutsus üles loobuma klišeeks saanud „majanduskasvu” märksõnast. Eks samasugune kinnismõte ole ka „eelarve tasakaal”, millest justkui lähtudes on tehtud ka praegused kärpeplaanid, mis aga ometi tasakaalu ei taasta, rääkimata sellest, et kui kogu taustsüsteem on tasakaalust väljas, siis pole sellel sõnal isegi selget sisu.

       Aasta tagasi, kui teatrid 1. juulil pärast kolmekuist eriolukorda uksed avasid, oli tunda värsket laengut. Lavastused, mis viivitusega esietendusid, olid saanud koguda energiat; uus olukord oli tekitanud loomingulises mõttes viljaka määramatuse seisundi ega olnud jõudnud inimesi ära väsitada. Tänavust suverepertuaari vaadates — ma muidugi loodan, et ma eksin — näib see olevat kantud juba koroonaväsimusest ja sellega koos tekkinud kõrgendatud vajadusest meelelahutuse järele. Kui eelmist teatriaastat jääb omal kombel sümboliseerima Juhan Ulfsaki tundlikult visionäärlik „Pigem ei!”, siis tänavust teatrisuve kummitab mentaliteet „Andke mulle ometi midagigi, kõigest on nii kõrini!”. Sellega kaasneb oht, et kunst ei aita meid oma olevikuvaatepunktist väljapoole avarduda, vaid sunnib lihtsalt silmi sulgema ja lõõgastuma. Mis on muidugi ka vajalik, kuid veel kord: püüdkem kriisi ajal mõelda ka neid mõtteid, mis tasakaalu taastudes tagaplaanile jäävad, et me järjekordses kriisis ei õhkaks, miks me küll varem selle peale ei mõelnud.

      MADIS KOLK