kokku.”
„Pealtnäha küll.”
„Gil de Partera, siseministri ja El Pardo hinnangul on juhtum lahendatud.”
Alicia tahtis midagi öelda, aga muutis meelt.
„Nüüd ongi ju käes see, mida sa nii väga ihkasid, Alicia. Kas sa siis ei taipa?”
„Mida ma ihkasin?”
Leandro silmitses teda nukralt.
„Vabadust. Et saad minust, sellest vastikust Leandrost, igaveseks lahti. Kaod.”
„Kas te mõtlete seda tõsiselt?”
„Ma andsin sulle ju sõna. Selline oli kokkulepe. Viimane juhtum. Ja siis saad vabaks. Miks ma sinu arvates siis Barcelonasse tulin? Kõik oleks ju saanud ka Gran Hotel Palace’ist lahkumata telefoni teel korda ajada. Sa tead ometi, kui väga ma reisimist vihkan.”
„Miks te siis tulite?”
„Et öelda seda sulle silmast silma. Ja kinnitada, et olen sinu sõber ja jään selleks alati.”
Leandro võttis ta käe ja naeratas.
„Sa oled vaba, Alicia. Alatiseks vaba.”
Naise silmad täitusid pisaraist. Tahtmatult embas ta Leandrot.
„Tulgu, mis tuleb,” lausus ta mentor, „ja tee, mis sa iganes teed, aga jäta meelde, et mina olen su jaoks alati olemas. Mis tahes küsimuses. Ei mingeid kohustusi ega sidemeid. Sain ministeeriumist loa kanda sulle üle sada viiskümmend tuhat peseetat, mis jõuavad sinu arvele selle nädala lõpuks. Ma tean, et sa ei hakka minust puudust tundma ega minu järele igatsema, aga kui seda pole liiga palju palutud, siis ehk helistad vahetevahel, kas või ainult jõulude puhul. Kas sa teeksid seda?”
Alicia noogutas. Leandro suudles teda laubale ja tõusis püsti.
„Minu rong väljub tunni aja pärast. Hakkan parem jaama poole liikuma. Ära tule saatma. Mitte mingil juhul. Mulle ei meeldi stseenid, sa ju tead küll.”
Alicia saatis ta ukseni. Hetk enne väljumist pööras Leandro ümber, ning esimest korda elus tundus Aliciale, et mees on kohmetu ja segaduses.
„Ma pole sulle seda kunagi öelnud, sest arvasin, et mul pole selleks õigust, aga nüüd on see ilmselt võimalik. Ma olen sind alati armastanud ja jään sind armastama nagu oma tütart, Alicia. Ehk pole ma osanud olla maailma kõige parem isa, aga sina oled olnud mu elu suurim rõõm. Tahan, et sa oleksid õnnelik. Ja see on tõesti ausalt minu viimane käsk sulle.”
5
Alicia tahtis teda uskuda. Tahtis uskuda sellise innuga, mida toob kaasa kahtlus, et tõde teeb haiget ning et argpüksid elavad kauem ja õnnelikumalt – isegi omaenda elu vangikongis. Ta vaatas aknast välja, silmitsedes Leandrot, kes sammus tänavanurgal ootava auto juurde. Tumedate prillidega sohver hoidis talle ust lahti. See oli üks neid tohutu suuri musti autosid, toonitud aknaklaaside ja krüptilise numbrimärgiga tanke, mida võib vahel näha surnuvankri kombel läbi liiklusmöllu rühkimas – sedasorti auto, mille teelt kõik kahte lehte tõmbuvad, sest on küsimatagi selge, et sellises ei sõida tavalised inimesed ja et targem on eemale hoida. Enne autosse istumist pööras Leandro veel hetkeks ümber ja heitis pilgu tema akna poole. Mees lehvitas talle ja kui Alicia püüdis neelatada, avastas ta, et tema suu on täiesti kuiv. Ta tahtis teda uskuda.
Tund aega kõndis ta mööda korterit ringi nagu puuri pistetud loom ja süütas ühe sigareti teise järel. Enam kui kord, enam kui kümme korda astus ta akna juurde, et mõõta pilguga tänava vastaskülge, lootuses näha Vargast tema üüritoas Gran Café kohal. Mehest ei olnud mingit märki. Tal oli olnud küllalt aega, et helistada Madridi ja oma juhtnöörid kätte saada. Küllap oli mees jalutama läinud, et pead klaarida ja jätta jumalaga Barcelonaga, kust ta pidi peagi lahkuma. Viimane asi, mida ta praegu soovis, pidi olema Alicia seltskond, kuna valitses oht, et too kriibib tal silmad peast selle eest, et ta oli Leandrole kõik välja lobisenud. Vargasel ei olnud valikut. Ka seda oleks Alicia tahtnud uskuda.
Otsekohe pärast Leandro lahkumist oli Alicia tundnud kihvatust puusas. Alguses ei teinud ta sellest välja, aga nüüd tajus ta tuima pulseerivat valu. Oli tunne, nagu lööks keegi tema ihusse vähehaaval naela. Ta kujutles metalset teravikku luud kraapimas ning aegamisi sellesse tungimas. Ta lonksas veel ühe klaasi veiniga alla pool tabletti ning heitis sohvale ootama, millal rohi mõju avaldab. Alicia teadis, et joob liiga palju. Tal polnud tarvis ei Vargast ega Leandrot tema järele vaatama ega seda talle meelde tuletama. Ta tundis alkoholi oma veres ja hingeõhus, aga see oli ainus asi, mis suutis ta ärevust talitseda.
Alicia sulges silmad ja hakkas mõttes Leandro lugu üksipulgi läbi võtma. Mees ise oli alles lapseohtu Aliciale õpetanud, et alati tuleb kuulata ja lugeda „täistuledega”. „Selgituse sõnaosavus on otseses seoses kõneleja intelligentsusega, samamoodi nagu selle usutavus on otseses seoses kuulaja rumalusega,” oli mees talle öelnud.
Sanchíse ülestunnistus – nii nagu Gil de Partera seda Leandrole esitanud oli – tundus esmapilgul veatu, eriti just sellepärast, et ta seda ei olnud. See seletas ära peaaegu kõik, mis oli juhtunud, ent jättis muist otsi lahtiseks, nii nagu kõige usutavamate selgituste puhul ikka on. Tõde ei ole kunagi veatu ega täida kunagi kõiki ootusi. Tõde jätab alati õhku kahtlusi ja küsimusi. Ainult valed on läbi ja lõhki usutavad, sest need ei pea tõelust kuidagi õigustama, vaid meile lihtsalt kinnitama seda, mida me kuulda tahame.
Viieteistkümne minuti pärast hakkas tablett mõjuma ning valu leevenes, kuni Alicia ei tundnud enam midagi peale terava kirvenduse, mida ta oli harjunud eirama. Ta sirutas käe sohva alla ja tõmbas välja kasti kaustadega, mis nad olid Briansi mööblilaost pihta pannud. Mõte, et Leandro auväärne taguots oli terve hommikupooliku aimamatult selle peal puhanud, tõi Aliciale tahes-tahtmata naeratuse näole. Ta heitis kastis peituvatele kaustadele kiire pilgu. Suurem osa neist või vähemasti olulisemad paberid olid juba ametlikku toimikusse lisatud. Kasti põhjas sobrades sattus ta käsi aga ümbrikule, millel oli kirjas sõna ISABELLA, muud ei midagi. Ta avas ümbriku ja tõmbas välja mingi märkmiku. Esimeste lehtede vahelt libises välja õhuke kaart. See oli vana foto, mille servad hakkasid juba tuhmuma. Pildil võis näha heledate juuste ja erksa pilguga noort neidu, kes naeratas kaamerasse nagu keegi, kellel on terve elu alles ees. Midagi selles näos meenutas Aliciale noormeest, kellest ta oli Sempere ja poegade vanaraamatupoe lävel möödunud. Ta uuris foto teist külge ja tundis sedamaid ära advokaat Briansi käekirja:
Iga tähe kuju ning asjaolu, et Brians polnud lisanud naise perekonnanime, andsid tunnistust tema tundelisest seotusest. Lootusetute juhtumite advokaadi südant ei närinud mitte üksnes süümepiinad, vaid ka iha. Alicia jättis foto lauale ja hakkas märkmikku läbi lehitsema.
Kõik leheküljed olid täidetud ühtlase selge käekirjaga, mis kuulus ilmselgelt naisele. Üksnes naine võib kirjutada nii arusaadavalt, varjamata end jaburate kaunistuste taha. Vähemasti juhul, kui ta kirjutab ainult iseenda ja mitte kellegi teise tarbeks. Alicia pöördus tagasi esimesele leheküljele ja hakkas lugema.
Minu nimi on Isabella Gispert ja ma olen sündinud Barcelonas 1917. aastal. Olen kahekümne kahe aastane ja tean, et kahekümne kolmandat eluaastat ma ei näe. Kirjutan neid sõnu täie teadmisega, et mul on elada jäänud veel vaevalt paar päeva ning et varsti pean ma lahkuma neist, kellele võlgnen siin ilmas kõige enam: oma pojast Danielist ja abikaasast Juan Semperest, kõige parema südamega mehest, keda ma tunnen, mehest, kes on mulle kinkinud usaldust, armastust ja kiindumust, mida ma surreski ei vääri. Ma kirjutan iseendale, kuna kannan kaasas saladusi, mis ei kuulu mulle, ja kuna tean, et keegi neid lehekülgi iial ei loe. Kirjutan selleks, et elustada oma mälestusi ja elu külge klammerduda. Minu ainus soov on meenutada ja mõista, kes ma selline olin ja miks ma tegin seda, mida ma tegin – kuni olen veel võimeline midagi meenutama ja enne, kui mu juba tuhmuma kippuv teadvus mind lõplikult maha jätab.