Sõdurid laskuvad kiiresti ühele põlvele ja tõmbavad vibud vinna. Lovisa jätkab oma teed mööda nõlva ja kuuleb, kuidas pingul nöörid katkevad. Pauke, mis panevad palgid ta pea kohal värisema.
„Peatage nad!“
Aga nüüd ei ole siin Storsit, on ainult Lovisa ise, kes tormab palgiriitade poole. Selja taga vingatavad vibud ja vihisevad nooled.
Lovisa pea kohalt kihutab kaks hägusat triipu valemunkade suunas. Üks tabab märki ja keebikandja kukub riidalt selg ees alla. Aga kaks seisavad kindlalt paigal ja mustajuukseline kisendab võidukalt. Nöörid on peaaegu läbi lõigatud.
Palgid värisevad järsakul Lovisa ees, ta loendab kokku üheksa. Viitrisõdalased taovad ja kisuvad, et riita lammutada. Nõlva jalamil on kõik sõdurid ja sepad ja hobused ja varude hoiutelgid. Palgid võivad kõik lömastada, paljud võivad surma saada. Veel suudab Lovisa palgid peatada, enne kui need liikuma pääsevad. Ta näeb ümber riida üht katkilõigatud nööri, viskub ettepoole ja haarab sellest kinni. Surub hambad kokku ja hoiab kinni kõvemini, kui ta kunagi on millestki kinni hoidnud. Palgid vajuvad talle vastu, kuid ei pääse veerema. Tuleb hoida …
„Kiirustage!“ hüüab ta üle õla. „Tulge appi!“
Siis lajatab miski ta pea kõrvale.
Kivinui.
Lovisa pea kohal seisab mustajuukseline naisviiter. Ta on mungarüü seljast heitnud ja tõstab uuesti nuia.
„Me ei alistu iial, inimene!“
Viiter sisistab konarlikku rootsi keelt. Lovisa saab sõnadest aru, kuid ei suuda vastata. Kogu jõud kulub köie hoidmisele.
Vihiseb veel nooli ja veel üks viiter saab pihta. Aga mitte juht. Tema seisab veel ühe hetke ja kähistab veel viimase teate:
„Me oleme teie all. Kuni kindlus on jälle meie!“
Siis võtab ta hoogu ja kargab riidalt alla. Lovisa kuuleb, kuidas ta teisele poole maandub, üle platoo jookseb ja maa poole viskub. Ta kaob koos oma nuiaga mingisse peidetud avausse.
„Appi!“ hüüab Lovisa jälle.
Köis libiseb peost välja. Ei!
„Pea vastu! Ma aitan!“ hüüab keegi kõrvalt.
See on isa. Foogt ja mõned sõdurid on jõudnud riidani viimasel hetkel, enne kui palgid veerema oleksid hakanud. Nad hoiavad riita kinni, Lovisa saab oma tuimaks muutunud sõrmed nööri ümbert lahti lasta.
„Püüdke nad kinni!“ hüüab foogt. „Siduge kinni!“
Sõdurid tormavad haavatud viitrisõdalaste juurde. Lovisa istub maha, pea käib ringi ja ta on väga väsinud. Ta vaatab üle mägede, meenuvad viitri sõnad:
„Me oleme teie all.“
2 Umbes 21,34 m. – Toim.
Hüvastijätt
Kaugelt kostab hüüdmist. Esmalt mõtleb Jöran, et Samuel on ärganud, aga siis taipab, et hüütakse kindluse õues. Mis seal toimub?
Kiiresti saabub jälle vaikus. Kuni Niklis end püsti ajab ja käed rusikasse tõmbab.
„Nüüd aitab! Nad peavad lahti tegema!“
Ka Jöran ajab end püsti, aga ilma rusikateta.
„Oota. Me ei saa …“
Niklis taob aga juba haigetoa uksele. Kolm kõva võmmu.
Paari hetke pärast läheb uks lahti. Välja vaatab haigeravitseja Heikel.
„Ma tahan oma venda näha!“ lausub Niklis.
Ootamatult Heikel noogutab. Kuid tundub väsinud.
„Ta on nüüd ärkvel,“ vastab ta vaikselt. „Võite sisse tulla.“
„Kas ta on … tervenenud?“ küsib Jöran.
Härra Heikel raputab pead. Niklis tunneb puudust Teadmamees Hasverosist, kes lahkus pärast võitu kindlusest ja läks edasi põhja poole. Nüüd läheks tema oskusi vaja.
Heikel juhatab nad haigetuppa. Põlevad vahaküünlad ja tõrvikud ning kitsas voodis lamab Samuel. Ärkvel, kuid higist märg ja näost valge. Ta vaatab vendadele otsa.
„Te olete elus …“
Niklise kõri pitsitab kurbus. Jöran tema kõrval noogutab värisevil huulil.
„Samuel,“ sõnab Niklis, „me tahtsime ainult …“
„Hoolitsege ema Eggi eest,“ katkestab vanem vend teda. „Ja anna sall …“
„Foogti tütrele,“ ütleb Jöran kiiresti. „Ma juba andsin selle Lovisale, Samuel.“
Vend ei ütle enam midagi. Ta vajub tagasi patjadele, pilk laes.
„Minge nüüd,“ lausub Heikel nende selja taga.
Vennad saadetakse välja ja nad jäävad ootama. Aeg roomab aeglaselt. Päike loojub ja kindluse käikudest kaob valgus.
Korraga kostab kahinat, nagu oleks keegi midagi mööda põrandat lohistanud. Niklis tunneb õli teravat lõhna. Ta tõstab pilgu ja näeb pruuni riidekotti, mis lohistab selja taga teist kotti. Ei, see pole kott. See on vana küürus naine, seljas räpane rüü. Eit lükkab kapuutsi peast ja kergitab tõrvikut, ning tuleb välja, et tal on alles ainult parem silm. Vasak silm ei ole kaetud, seal on õmblusarm. Naise ainus silm vaatab neid hoolega.
„Tere õhtust, poisid,“ lausub naine. „Mina olen Maja, tulekandja. Panen vahekäikudesse küünlaid ja tõrvikuid, sest meie kahjuks ei näe nii hästi kui viitrid … Ja kes teie olete?“
„Vennad Eggid,“ vastab Niklis. „Jöran ja Niklis.“
„Ah soo, vennad … Vist peidate end viitrite eest?“
Niklis noogutab ukse poole.
„Me ootame oma venda. Ta tuleb varsti välja.“
Maia vaatab mõrult sinnapoole.
„Sealt toast tulevad välja väga vähesed.“
Ta torkab oma küünise moodi käe koti. Tõmbab välja rauast küünlahoidja ja suure vahaküünla ning hakkab hoidjat vaevaliselt nii kõrgele seina kahe kivi vahele suruma, kui ta vähegi ulatub. Siis paneb küünla hoidjasse ja süütab tõrvikust.
„No nii,“ sõnab ta. „Nüüd näete teie sama hästi kui viitrid.“
Tulesüütaja sahistab mööda käiku edasi. Niklis ja Jöran ootavad põleva küünla all.
Siis kostab kriginat, haigetoa uks avaneb.
Lõpuks ometi. Aga see ei ole Samuel. Hoopis jälle ravitseja Heikel. Ta tuleb tasakesi, veel aeglasemalt kui tulesüütaja.
„Kuidas tal on?“ küsib Jöran.
Tohter raputab nii korraks ja järsult pead, et sõnu pole vajagi.
„Teie vend ei ärganud enam. Tema tee jätkub teisel pool.“
Ta puudutab vaikses lohutuses Niklise ja Jörani õlgu. Siis ta läheb.
Vennad jäävad tummalt istuma. Tohtri järel toovad kaks sõdurit tekiga kaetud kanderaami käiku.
Jöran tõuseb püsti, kui kanderaami ära viiakse, aga Niklis jääb paigale. Ta pigistab Tormi oma pihkudes.
„Tuled sa ka, vend?“ küsib