mõnikord tihemini. Käisime linnas jalutamas, vahel koos söömas. Temaga oli lahe olla.“
„Millal sa teda viimati nägid?“
„Viimati nägin … Ega ma näinudki … See oli eelmisel nädalal, reedel. Olin linnas käimas ja helistasin talle, et küsida, kas tal on aega minuga jalutama tulla. Sandra vastas, et kahjuks täna pole võimalik, kuna tal tunni aja pärast kohtumine. Mina ei hakanud rohkem uurima ja vastasin, et ehk siis teine kord.“
„Kas oskad meile öelda, milline ta oli? Rahulik, ärevil, õnnelik?“
„Mulle tundus rohkem … kärsitu. Jäi mulje, et ta soovib minust ruttu vabaneda. Aga see on ju loomulik, kui inimesel kiire ja ees kokkusaamine.“
„Kena. Kas saaksid anda meile Sandra koduse aadressi? Kui meil tekib veel küsimusi, siis otsime sind üles. Praegu annan sulle kaardi, kus kõik telefoninumbrid kirjas. Kui sulle midagi veel meenub, võid julgelt helistada. Ka kodune number on siin. Iga pisiasi on tähtis.“
„Aga ma ei tea tema kodust aadressi. Ma ei käinud mitte kunagi tema juures kodus.“
„Pole midagi. Küll me teada saame.“
Nad jalutavad tagasi majani, Laura läheb sisse ja uurijad istuvad autosse. Tanel näeb hoovist välja keerates, kuidas enne nähtud meesterahvas midagi kuuri juures toimetab ja altkulmu nende poole põrnitseb. Korraks käib tal peast läbi, et peaks minema küsitlema ka teisi pereliikmeid, aga ta otsustab selle hilisemaks jätta.
3
Laura astub kööki, kus leiab eest pere laua taga istumas.
„Kas siin majas süüa ei tehtagi?“ hurjutab kasuisa.
„Pole mina majas ainuke, kes süüa teha oskab, ema ju ka,“ vastab Laura, vaadates vastikusega kasuisa, kes lösutab laua ääres. Ometi teeb ta külmkapiukse lahti, uurides, kas üldse ongi, millest hommikuputru ja võileibasid teha – tavaliselt valitseb seal tühjus. Ema käis vähe väljas ja suuremad ostud tuli neiul teha koos kasuisaga, kellel auto ja ka juhiload olemas. Selliseid päevi vihkas neiu kogu südamest. Vähe sellest, et too kasuisa, nagu mees ennast ise nimetama oli hakanud, igasuguseid nilbeid nalju tema kulul tegi, ei hoidnud mees ka käsi eemal – käperdas, näpistas, kui aga võimalus tekkis. Alati kui nad Viljandisse hakkasid sõitma, oli kasuisa nagu meelega auto tagumised istmed igasugust träni täis toppinud, et Laural poleks võimalik sinna istuda. Laura oli vihasena mitu korda öelnud, et ükskord ta mehe maha lööb. Selle peale too ainult naeris, öeldes, et küll ta kunagi tüdruku ka kätte saab.
Kooliajal püüdis neiu peale tundide lõppu poes käia ja toidupoolise bussiga koju tuua. Vahel sai ta oma küla tüdruku vanemate autoga koju, kui nad õhtul linnast töölt tulid ja Laurat tee ääres kõndimas nägid. Kodus aga polnud kasuisa käest pääsu. Ema Laurat ei kaitsnud, naeris vaid tüdruku üle, kui too sellest kõneleda julges. Ainuke tugi oli neiule aasta noorem vend, keda kasuisa millegipärast pelgas.
Tüdruk katab laua ja nüüd istub terve pere laua ääres. Ka ema on nendega liitunud.
„Mis need pollarid sinust tahtsid?“ uurib kasuisa.
„Need olid uurijad. Üks naine olevat tapetud.“
„Miks nad sinu käest küsima tulid? Kas tundsid seda naist?“ küsib Markus.
„Tundsin. Ta oli minu sõbranna.“
„Aga mis siis juhtus? Kuidas ta suri?“
„Leiti metsast surnuna. Rohkem ei tea ma midagi.“
Tanel oli hoiatanud, et neiu teistele asjast lähemalt ei räägiks. Isegi oma pereliikmetele mitte.
„No ei saa mina aru … Millal ta siis leiti? Kust uurijad teadsid, et ta just sinu sõbranna oli? Muide, ma kuulsin, kui sa öösel majast väljas käisid. Kus sa olid?“ torkab kasuisa vahele.
„Kuskil ma ei käinud. Istusin maja ees pingil, jalutasin õues ringi … Ma ei saanud und teie karjumise pärast.“
„Vaata, kus süütuke meil,“ hirnub Tarmo naerda, „äkki peaks sind ka välja õpetama …“
Ta ei jõua veel lauset lõpetada, kui Markus mehe seljataha hüppab, tolle juuksed pihku haarab, neid kõvasti enda poole sikutades. Jõudu noormehel jagub, eriti veel siis, kui ta vihane on.
„Ai, kurat! Lase lahti, lollakas, valus on!“
„Laural on ka valus, kui selliseid asju räägid. Kui sa, sitapea, ei lõpeta, siis võid ennast ka leida metsast, nagu see naine seal!“
„See oli ju nali … Kas sa nalja sugugi ei mõista, poiss? Ma ei mõelnud midagi tõemeeli. Kurat küll! On alles perekond! Ema on ärahooratud lits ja ega lastegi tulevik parem pole, kui peres sellised pipraveskid kasvavad.“
Seepeale tõmbab noormees veel tugevamini mehe pead tahapoole, nii et kõik kuulevad raksatust ja mees kukub toolilt maha. Markus lööb paar korda kasuisa – nagu too end ise nimetama on hakanud – lahtise käega vastu nägu.
„Püha taevas!“ hüppab ema nüüd laua äärest püsti ja tormab poja juurde, lükates ta mehest eemale. „Sa tapad teise niimoodi ära!“
„Nunnuta, jah, seda elajat … Sa kuulsid, mida ta sinu ja meie kõigi kohta ütles? Kuulsid ju?“ nõuab Markus vihaga eemale tõmbudes, käed rusikas. „Sellise koht ei ole laste keskel, vaid trellide taga. Kui sina seda ei tee, teen mina. Et see pervert siit majast läinud oleks!“
„Oota nüüd, pojakene, ega’s ta paha pärast. No mõni lihtsalt on sellise suuvärgiga. Seda ei tasu tähele panna.“
„Tähele panna … Kas sa, ema, mõtled ka, mida sa räägid? Sa kaitsed meest, kes tahaks su tütardele taha panna. Kuuled, ema? Kas sa saad üldse aru, millest me siin praegu räägime või oled oma ajud päris segi joonud? Ema, see ei saa enam nii jätkuda! Midagi peab meie elus muutuma. Ma annan sulle valida – kas läheb see mees või läheme meie siit minema …“
„Mis minema … Kuhu? Kuhu te lähete? Te olete kõik alaealised peale Laura ja sinu. Ja kes sind usub, ah?“ saab Tarmo sõna sekka öelda oma valutavat kaela ja peanahka masseerides.
„Sina ole vakka, ega ma sinuga kõnele. Aga seda ütlen küll, et korja oma kodinad kokku ja hakka astuma … või istu toanurgas vakka, et mitte üks mokakobin enam poleks. See ei ole sinu maja, vaid meie isa ostetud. Sa elad siin vaid meie ema armust.“
„Tule, lähme ära oma tuppa, seal arutame asja edasi,“ püüab Valli meest püsti aidata.
„Ah, ära sekelda sina ka, küll ma saan ise,“ rehmab mees käega, naist eemale lükates. Mees ajab ennast püsti ja läheb naisele, kes ees minema on hakanud, järele, midagi moka otsast veel podisedes, mis aga lauasolijateni ei kostu.
Nüüd istuvad õde-venda kahekesi köögilaua taga. Laura on pisikese Marleeni venna Martiniga õue mängima saatnud.
„Olgu, lähen metsa jalutama, võtan pabulad ka kaasa,“ ütleb Markus laua tagant püsti tõustes. „Kas saad üksinda siin hakkama?“
„Küllap ma saan, ega’s ta enam julge. Mine rahune maha, aga ärge kaugele minge. Kes teab, äkki on see mees veel metsas, kes Sandra tappis. Ole ettevaatlik.“
Oma tuppa jõudes istub neiu laua taha, kui äkki tunneb, kuidas tuulehoog tema pikki kiharaid liigutab. Neiu saab aru, et ei viibi toas üksinda. Ta keerab ringi ja näeb oma tapetud sõbrannat akna all nagu udu sees seismas. Hetkeks tunneb ta isegi hirmu, aga rahuneb kiiresti. Surnud hinged ei saa halba teha, nii on ta kuulnud vanarahvast rääkivat.
„Mis sinuga juhtus, Sandra? Kes seda sinule tegi? Saad sa minuga rääkida?“
Sandra vaikib. Mõne aja pärast vormib ta sõrmedest tähed. Kaks tähte. Seejärel kaob ta aeglaselt.
Laura ei tea taas, mida peaks nüüd kohe tegema. Kummaline on see, et sõbranna temaga