ja päike madalas. Jalutuskäik oleks päris mõnus.
Ta ei ole seal palju aastaid käinud ega mäleta maja numbrit. Ta helistab Madsile, aga ei saa vastust. Ta otsib arvuti kirjakastist tänavanime järgi ja saab päringule ühe vaste, Madsi ja nende panganõustaja nelja aasta taguse kirja, mille koopia saadeti temale. Birkeveien 61.
Ta leiab maja telefoni kaardiotsingust üles ja talle meenub uduselt, kuidas nad käisid paljude aastate eest külas tädi Lenal, rulaatoriga liikuval kaunil Bergeni-proual, kelle maja oli täis järske treppe.
Ingeborg seisab Marie Joysi haiglaploki ees juba valmis, sire ja sihvakas. Ta viipab ema märgates rõõmsalt ja astub talle vastu just samal hetkel, kui õhukiirabi tema taha helikopteritekile maandub.
„Kuidas vorm on?“ küsib Nina, aga tütar rehmab küsimuse eemale ning on ridaelamu võimalusest Landåsis heas tujus ja tulvil teotahet.
Ninat oli omal ajal üllatanud, et Ingeborg valis isa kombel meditsiini, sest tema arvates ei olnud tütre õige koht mingil juhul elualal, mis nõuab hingesoojust ja empaatiat. Samal ajal tundis ta heameelt, et tütar valis nii tulusa elukutse. Mis sellise asja mõte on, mõlgutas ta tihti, kui tema tudengid ülikooli lõpetasid ja hakkasid seejärel ringi rapsima vormitus tööelus, mis haakus kultuuri- ja haridusvaldkonnaga ettearvamatus tulevikus.
Nina on kaardi mobiilis lahti teinud ja juhatab Ingeborgi mööda Idrettsveienit ja Gimleveienit, mööda Branni staadionist, kuni nad lõpuks Birkeveienile jõuavad. Teel lõpp-punkti mööduvad nad kahest lasteaiast ja ühest toidupoest. Ingeborg on täis kõhedaks võtvat õhinat ja kõnnib kassisammul, roosid põskedel, ning ütleb kõik mõtted pauhti välja.
Küünilised lapsed, mõtleb Nina, see on karistus mingi paha asja eest, mida ma emana tegin. Aga mis see olla võis?
„Siin see on,“ ütleb Nina ja peatub. Ta tõstab pilgu telefonilt majanumbrile. Ingeborgilt kostab ahhetus.
„See on ju maja,“ sosistab ta.
Nad seisavad väikese ookrikarva kahepereelamu ees, mis on kolm korrust kõrge, punase kivikatuse ja eesaiaga, mida varjab tänavalt tihe krõbedaid pruune lehti täis pöögihekk.
„Neliteist minutit ja kakskümmend seitse sekundit,“ ütleb Ingeborg erutatult ja tõstab pilgu kellalt. „Ja tee peal on kaks lasteaeda. Ema ...“
Ta vaatab ema anuval pilgul.
„Jah, see on ideaalne,“ ütleb Nina.
„Ja ma nii armastan ookrit,“ ütleb Ingeborg, pilk unelevalt fassaadil.
„Aga kõigepealt peame rääkima isaga,“ ütleb Nina ja tõstab käe, et teise entusiasmi vaigistada.
Ingeborg lehvib juba väravast sisse ja Nina saab aru, et teda on asjatu peatada.
Majaukse kõrval toetub seinale lapseistmega naisteratas. Ühtki nimesilti ei paista. Kruus raksub, kui Inge-borg traavib nurga poole nagu rautatud saabastega, et heita pilk tagaaeda.
„Siin on nii nunnu,“ ütleb ta valjusti, oodates ema kinnitust.
„Vähemalt on siin peresõbralik,“ ütleb Nina ja paneb sõrme huultele, et tütart natuke rahustada.
„Teise korruse aknas on tuli,“ ütleb Ingeborg, ja enne kui Nina iitsatada jõuab, on ta juba uksekella helistanud.
„Aga Ingeborg ...“ ütleb ta.
„Mis siis on?“ vastab Ingeborg agressiivse pilgu saatel.
„Siin elatakse.“
„Jah. Meie majas.“
„Ta on kindlasti tööl,“ ütleb Nina. „Kell on natuke üle veerand nelja.“
„Aga ma kuulsin mingit häält.“
„Mina ei kuulnud midagi,“ ütleb Nina.
Nad seisavad tükike aega. Nina näeb hingeaurust, et Ingeborg hingab väga kiiresti.
„Me ei tohi niikuinii ette teatamata sisse murda,“ ütleb ta.
Ingeborg kummardub lähemale ja hoiab kellanuppu all eriti kaua. Nina keerab ringi, et minna tänavale tagasi ja distantseeruda Ingeborgi pealetükkivast käitumisest.
„Me helistame või kirjutame,“ ütleb ta. „Siis tuleme paari päeva pärast tagasi. Nii kiiret ju ka ei ole.“
Tütar vaatab teda anuvalt.
„Eirik palkas täna hommikul maakleri. Me müüme nii ruttu kui võimalik, kas sa üldse tead, kui kiiresti majasoomuka koloonia paljuneb?“
Samal hetkel lükkab keegi välisukse ettevaatlikult lahti.
Ingeborg keerab kruusal järsult ringi.
Uksepraost piilub välja noor naine. Tema taga ilmub nähtavale väike tõsine poiss, tumedasilmne ja -päine nagu ema.
Ma olen sind varem näinud, mõtleb Nina kohe, kui naise pilgu tabab, aga ei suuda meenutada, kus.
Naine silmitseb kutsumata külalisi äraootavalt.
„Kuku!“ ütleb Ingeborg poisile laia naerugrimassiga, mille peale too haarab kinni ema veinipunasest villasest kampsunist.
Naine vaatab Ingeborgilt Nina ja tagasi Ingeborgi otsa.
„Jah?“ ütleb ta.
„Ingeborg Wisløff Glaser,“ ütleb Ingeborg. „Mina olen selle maja omanik.“
„Ingeborg,“ sosistab Nina.
Naine uksel kortsutab kulmu.
„See on minu ema,“ ütleb Ingeborg ja näitab peaga Nina poole, kes astub sammu lähemale.
„Tere-tere,“ ütleb ta nii sõbralikult, kui suudab. „Me ei taha teid häirida ...“ hakkab ta ütlema, aga Ingeborg katkestab teda.
„Me tahaksime korraks maja vaadata,“ ütleb ta.
Naine vahib Ingeborgile mõistmatult otsa.
„Oh,“ ütleb Ingeborg ema poole pöördudes. „Ta ei saa norra keelest aru.“
„Excuse us,“ alustab Ingeborg otsast, „we are the landlords.“
„Saan küll,“ ütleb naine, „ma saan kõigest aru.“
„Ingeborg, sa korraldad nagu politseihaarangut,“ lausub Nina vaikselt. Ingeborg heidab emale segaduses pilgu ja keerab tagasi uksel seisva naise poole.
„Ma olen Haukelandi haiglas arst-resident,“ teatab ta enesega rahulolevalt, „nii et see rajoon on meile nagu rusikas silmaauku. Meil on kolmeaastane tütretirts, kes saab varsti venna või õe, nii et meil on vaja palju ruumi mürgeldamiseks.“
Südames vangutab Nina tasakesi pead, kui tütart vastumeelsusega jälgib. Troopikakiiver ja piits veel ainult puuduvad.
Naine uksel on sõnatuks tardunud. Poiss haliseb, ema võtab tal kaenla alt kinni ja tõstab ta puusale, laps klammerdub ema külge ja nühib tal ninaga kaela.
„Loomulikult anname teile paar kuud aega,“ lausub Ingeborg kannatamatult. „Aga enne kui me lepingu üles ütleme, tahaksin ma ju näha, kuidas maja seest välja näeb.“
„Kui praegu ei sobi, siis tuleme tagasi teine kord,“ ütleb Nina vahele naeratusega, mis mõjub loodetavasti sooja ja andekspaluvana.
„Praegu hästi ei sobi,“ ütleb naine uksel.
„Ainult väga kiire pilk?“ ütleb Ingeborg.
„Vabandage,“ ütleb naine ja raputab pead.
„Mitu magamistuba siin on?“ küsib Ingeborg.
Naine kaalub, kas vastata või mitte.
„Kolm,“ ütleb ta lõpuks ja Ingeborgil löövad silmad särama.
„Ingeborg,“