ohvrite arvule. Ma ei ole vaikinud; olen kasutanud ainsat vahendit, mis mul on – värssi. Kui sul mu luuletused käepärast on, siis otsi üles „Teine tulemine““. Vt mainitud luuletuse tõlget Vikerkaares, 2016, nr 10/11 – ei saa öelda, nagu puuduks vana maailma katastroofi ennustuses oma rõõmus elevus. Igatahes kaastunne kannatajate vastu, nende vastu, keda ettekuulutatav must verelaine peagi uputama peaks, luuletusse ei mahu.
Yeatsi loomingukaare tippu jääv „Lihavõtted 1916“ on üks 20. sajandi kuulsamaid luuletusi. Varase luule unelemise ja hilisluule bravuuri asemel on see kaine humanistlik mõtisklus poliitilise ohverduse ja fanatismi üle. Esimese maailmasõja ajal, ülestõusmispühadel 24. aprillil 1916 korraldasid ligi 700 rahvuslast Dublinis ülestõusu ja kuulutasid välja iseseisva riigi. Briti väed surusid vastuhaku nädalaga maha. Kuusteist ülestõusujuhti mõisteti surma, viisteist lasti maha. Surmamõistetutest anti armu krahvinna Constanze Markiewiczile kui naisele. Yeats tundis ülestõusu juhte isiklikult ja nende martüürium vapustas luuletajat, kes polnud katoliiklaste poliitilist rahvuslust kuigi tõsiselt võtnud. Yeats, kes oli seni suhtunud poliitilise rahvusluse fanatismi, inimlikkuse ohverdamisse ja vihasse skeptiliselt, pidi tunnistama, et revolutsionäärid on toime pannud tõelise sündmuse, pöördelise teo, mille järel pole miski enam endine. Refräänina kordub motiiv sellest, kuidas komöödia on muutunud „jubedaks iluks“ – mis on traagilise ülevuse sünonüüm. W. H. Auden, kes laenas „Lihavõtetest“ värsimõõdu oma sama kuulsale luuletusele „September 1939“, on seoses moodsa poliitilise luulega märkinud: „Igasugune katse kirjutada kui tahes tähtsatest isikutest või sündmustest, millega luuletajal ei ole lähedast isiklikku suhet, on praegu määratud nurjumisele. Yeats võis kirjutada head luulet Iirimaa rahutustest seetõttu, et tundis enamikku selle peategelasi isiklikult, ja paigad, kus need sündmused aset leidsid, olid talle lapsest saadik tuttavad“ („Luuletaja ja linn“, tlk T. Pakk, „39 luuletust ja 5 esseed“, Tallinn, 2012).
Surmamõistetute seast mainib Yeats luuletuses viit. Teise stroofi „see naine“ on Constanze Markiewicz (sündinud Gore-Booth, 1868–1927), kes figureerib ka kahes järgmises luuletuses. „See mees“ on Patrick Pearse (1879–1916), kes asutas Dublinis St Enda poistekooli, kirjutas luuletusi ja vedas iiri keele liikumist. Yeats pidas teda tema eluaegu hulluks fanaatikuks, kes ihkab märtrisurma. Seejärel mainitud „ta seltsimees“ viitab gaeli luuletajale ja näitekirjanikule Thomas MacDonaghile (1878–1916). „Suurustav joomavend“ on John MacBride (1865–1916), ohvitser, kes oli võidelnud Buuri sõjas inglaste vastu ning abiellunud Yeatsi šokiks 1903. aastal tema armastatu Maud Gonne’iga (kellest paar aastat hiljem küll lahku läks). Viimases stroofis nimetatakse veel ülestõusu sõjalist juhti, töölisliikumise tegelast James Connollyt (1870–1916).
Kolmas stroof esitab laiendatud võrdkuju poliitilisele üritusele pühendunud südamest kui kivist keset meelelist eluvoolu. Viimases stroofis tõuseb küsimus, kas elava südame ohverdamine saab kunagi õigustatud olla – seda enam, et Inglise valitsus oli lubanud anda Iirimaale pärast sõda autonoomia. Nii nagu epigrammideski jätab Yeats poliitilised küsimused lahtiseks; luuletaja rolli näeb ta märtrite nimepidi üleslugemises. Luuletusest on ka Ants Orase tõlge, Looming, 1939, nr 5.
„Ühest poliitvangist“ (jaanuar 1919) kujutab Constanze Markiewiczit Holloway vanglas Londonis, kus ta istus maist 1918 kuni märtsini 1919 Maud Gonne’i naaberkongis, olles ülestõusu juhtimise eest küll armu saanud, kuid nüüd juba süüdistatuna „Saksa vandenõus“. (Kirjas abikaasale mainis Yeats, et kirjutab luuletust Conist, et vältida luuletamist Maudist.) Luuletus kujutleb merelinnu lendu Markiewiczi kongi ning küsib, kas see lind võis vangile meenutada ilusat aega enne tema radikaliseerumist. Nagu „Lihavõtetes“, mainitakse fanatismi-eelse õnneliku ajana Constanze’i noorust, millal ta käis osava ratsutajana kodumõisa ümbruses jahil. (Yeats tundis süümepiinu selle pärast, et võis Maud Gonne’i tegevust tutvustades Constanze’i revolutsioonilise poliitika teele ahvatleda.) Ringstruktuuriga luuletus vastandab radikaliseerunud „abstraktse meelega“ Constanze’ile tema noorusaegse üksildase „puhtuse ja armsuse“, mida võrreldakse merelinnuga, kes ta kongi külastab.
Constanze abiellus 1900. aastal poola krahviga; pärast Lihavõtteülestõusu ja enne surma jõudis ta istuda niihästi Iiri Vaba Riigi valitsuses kui ka vanglas. Ta seisis vastu Inglise-Iiri 1921. aasta rahulepingule ja jäi oma käredate vaadetega üha enam poliitikaelu servale. Temast aasta varem suri noorem õde Eva Gore-Booth (1870–1926), kellele oli Yeats 1890ndatel kaalunud abieluettepanekut teha. Luuletuse „Eva Gore-Boothi ja Con Markiewiczi mälestuseks“ esimene stroof annab kokkuvõtte õdede elust. (Moraal on ikka see, et „abstraktsioon“ ehk pühendumine intellektuaalsetele ja poliitilistele ettevõtmistele ei tule naiselikkusele kasuks.) Gaselliga võrdleb Yeats just Evat. Eva pühendus uuel sajandil nagu ta õdegi mitmesugustele ühiskondlikele üritustele, peamiselt Inglismaal Manchesteris: võitles naiste ja tööliste õiguste eest, tegi sotsiaaltööd, aga kirjutas ka luuletusi ning uuris neoplatonismi ja india müstitsismi. Yeats oli esmakordselt 1894. aastal õdesid külastanud nende georgiaanlikus (st 1830ndatel ehitatud) Lissadelli häärberis. Teine stroof kõnetab neid kui varjude riiki lahkunuid. Päris viimastes krüptilistes ridades samastab Yeats ennast ja õdesid anglo-iiri protestantliku rahvusliikumisega, kultuurinähtusega, mille 1920ndateks aastateks olid katoliiklikud keskklassid ühiskonnaelus kõrvale tõrjunud (kuigi nii krahvinna Markiewicz kui ka Maud Gonne olid rahvusluse tiivul pöördunud Rooma usku). Seda kultuuritööd võrdleb Yeats suure lehtla ehk paviljoni ehitamisega, ajutise lustihoonega (gazebo), ning väljendab soovi panna sellele tuli otsa – nagu ka ajale kui ilu vaenlasele. Müstiline kujutluspilt aja mahapõletamisest kuulub Yeatsi püsimotiivide hulka. Luuletus on originaalis süliriimidega, mille kopeerimine käis tõlkijale üle jõu.
Esimese maailmasõja lõpp tähendas Iiri iseseisvussõja algust. See lõppes 6. detsembril 1921 Inglise-Iiri rahulepinguga, mille ratifitseerimine revolutsioonilises parlamendis läks napilt läbi. Sellega loodi Iirimaal autonoomne dominioon, kuid Põhja-Iiri maakondadele anti õigus eralduda. Rahulolematus lepingutingimustega (nt parlamendiliikmete kohustus vanduda truudust Briti troonile) tingis omakorda 11 kuud kestnud kodusõja lepingu pooldajate ja radikaalsemate rahvuslaste vahel. Võitluspooli hakati peagi segadusse ajavalt nimetama vastavalt Iiri Vaba Riigi valitsuseks ja Iiri vabariiklasteks. Viimased, kelle ridadesse kuulus ka Con Markiewicz, jäid lõpuks, 1923. aasta mais alla.
Romantilise traditsionalistina hindas Yeats kõrgelt sõjamehelikkust ning igatses ratsanike seisuse ja laulikute-nägijate liidu võitu kaupmeeste ja ametnike võimu üle. Kodusõja tegelikkus küündis kangelasvoorusteni aga harva. Luuletused „Maantee mu ukse all“ ja „Kuldnoka pesa mu akna juures“ (1922) kuuluvad seitsmeosalisse sarja „Mõtisklused kodusõja aegu“. Esimeses visandatakse sõja mõlema poole võitlejate siluetid, kes astuvad läbi luuletaja maamajast. Muhe maakaitseväelane on vabariiklik mässaja. Tema hoiak väljendab samasugust romantilist surmaigatsust, mida Yeats heidab ette „Lihavõtete“ rahvusradikaalidele. Seejärel saabub rühm Vaba Riigi sõdureid, kes siiski vaid osaliselt ametlikus mundris. Ootamatus lõpustroofis tajub oma esoteeriliste harrastuste juurde naasev luuletaja mõtteinimese „kadedust“ tegudeinimeste vastu. Järgmine luuletus seevastu otsib poliitika morbiidsusele salvivat vasturohtu loodusest, ning nagu „Lihavõtetes“, näeb kataklüsmide põhjust südamete kalestumises elust võõrdumise tõttu. (Kuldnoka ja mesilase vastandust on lennukamad tõlgendajad võtnud ka kui abstraktse poliitika vastandamist looduse külluslikule spontaansusele.)
Kodusõja ajal hukkas Vaba Riigi valitsus 77 vabariiklasest vangi. Hukkamisotsusele kirjutas alla justiitsminister Kevin O’Higgins (1892–1927), noor riigimees, keda Yeats kõrgelt hindas. 10. juunil 1927 sooritasid Iiri Vabariikliku Armee (IRA) võitlejad talle kättemaksuks atentaadi. Sündmusest on ajendatud „Surm“ (detsember 1927), mis väljendab Yeatsi usku niihästi kõige igavesse tagasipöördumisse kui ka radikaalselt subjektivistlikku seisukohta, et surm on inimese loodud (moodsas keeles: „sotsiaalselt konstrueeritud“). Ühes tollases erakirjas ütles Yeats: „Minu jaoks kõrgeim eesmärk on usu ja mõistuse tegu, millega äratada rõõmu keset tragöödiat. See on võimatu eesmärk, aga olen veendunud, et mitte miski ei saa meile viga teha.“
Neid mõtteid laiendab hilisluuletus „Lapis lazuli“