Kate Kessler
Mängus võidab vaid üks. Audrey Harte’i sarja teine raamat
TWO CAN PLAY
BY KATE KESSLER
REDHOOK BOOKS/ORBIT
Copyright © 2016 by Kathryn Smith
This edition published by arrangement with Orbit, New York, New York, USA.
All rights reserved.
Tõlge eesti keelde © Pille Kruus 2021
Toimetaja René Tendermann
Korrektor Elisabeth Kirk
Kaanekujundus Jan Garshnek
Kaanefotod © Fabrizio Conti/Unsplash.com, Casey Horner/Unsplash.com
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
ISBN (trükis) 978-9949-597-85-7
ISBN (e-pub) 978-9949-597-86-4
paikesekirjastus.ee
Empsile – tunnen sinust puudust.
Ja Steve’ile – ma armastan sind.
ESIMENE PEATÜKK
Ian Monroe ei näinud sarimõrvari moodi välja.
Audrey Harte vahtis Monroe toimiku vahel olevat portreefotot. Noormehe pilk ei olnud tühi nagu Gacy või Bundy hullumeelsetes silmades. Tal ei olnud ka 1970-ndate geipornostaari välimust nagu Dahmeril ega eksimatult sõgedat olekut nagu Ramirezil. Ta nägi välja lakutud ja stiilne – hoolitsetud, nagu poseeriks keskkooli lõpupildil.
Monroe oligi tegelikult keskkooli lõpetanud alles kaks kuud enne seda, kui ta viie tüdruku mõrvas süüdistatuna Maine’i osariigis Portlandis arreteeriti. Aastaraamat, mille fotol ta naeratas umbes samamoodi nagu politseipildil, oli pühendatud tema nelja ohvri mälestuseks. Monroe oli nende matustel käinud, igavene värdjas.
Keegi (ajakirjanik) oli tituleerinud ta Maine’i noorimaks – ja kõige nägusamaks – sarimõrvariks, nagu lisanuks see prestiiži tollal 17-aastase sooritatud kuritegudele. Monroel, kes oli üsna tüüpiline psühhopaat, ei olnud tarvis, et keegi tema ego taolise esiletõstmisega paitaks. Nagu enamik psühhopaate, pidas ta end juba niigi suuremast osast maailmast paremaks. Uurimisobjektina oli ta lummav. Inimesena aga hirmus.
Viimaks läks ta kohtu alla ja prokuratuur oli palunud Audrey eksperttunnistajaks. Nad põhjendasid seda sellega, et Audrey on pärit Maine’ist ja mõistab sealseid inimesi – et ta oleks vandekohtunike valimisel hindamatu abiline, aga kui ühes kõmulehes ilmus tema foto kõrvuti Monroe omaga pealkirja all „Tapjatohter läheb kohtus iluspoiss Monroe kallale”, hakkas ta kahtlustama, et prokuratuur üritab juhtumile lihtsalt tähelepanu tõmmata.
Kui keegi öelnuks talle kolledžis, et 13-aastasena sooritatud mõrv lisab talle kunagi ametialast kaalu, ei oleks Audrey seda uskunud. Aga kui tema kunagine parim sõbranna ja kuriteokaaslane Maggie Jones suvel tapeti, hammustas minevik teda persest nii karmilt, et tal oli sellest endiselt sinikas. Talle ei meeldinud mõelda Maggiest ega tema mõrvaga seotud üksikasjadest, aga ta ei saanud eitada nende rolli asjaolus, et tal oli nüüd Beharrie keskuses oma kabinet. Tema ülemus Angeline Beharrie oli määranud Audrey vastutama nende idaranniku harukontori eest – positsioon, milles ta tundis end 32-aastaselt petisena. Ja ta teadis väga hästi, et keskuses oli inimesi, kelle arvates ta ei olnud sellist ametikõrgendust väärinud.
Mistõttu pidi ta tõestama, et siiski väärib seda. Ta võis olla pisut kurikuulus, aga ta jumaldas oma tööd ja rügas korralikult. Ta kavatses teha kõik, mis tema võimuses, et prokuröri süüdistus Monroe vastu oleks kaljukindel.
Koputus kabinetiuksele – uks oli avatud – sundis teda pilku tõstma. See oli Lauralyn, kes töötas vastuvõtulauas ja tegeles nende kontori kriminaalpsühholoogide kohtumiste, päevakavade ja klientidega. Ilma temata ei oskakski keegi seal eriti midagi peale hakata. Ta oli heledate lokkis juuste ja lapselikult ümmarguse näoga neljakümnendates naine. Ukse vahelt sisse kiigates ta naeratas.
„Kell on kaks.”
Audrey heitis pilgu seinakellale. Ta oli palunud Lauralynil endale meelde tuletada, et tahab varem ära minna. Liiklus on Bostoni ümber iga kell hirmus ja ta ei tahtnud, et kolme ja poole tunnine reis veniks viietunniseks, kui ta on nii rumal, et asub teele tipptunnil.
„Aitäh,” ütles ta ja sulges toimiku. „Ma peatun Rocklandi külalistemajas, eks ole?” See ei asunud kaugel Warreni vanglast, kus istus Ian Monroe, ning oli vaid pooleteise tunni kaugusel Portlandist, kus mõrvad olid aset leidnud.
„Just. Saatsin sulle meilile täpsema info ja Google’i kaardi ning siin on su reisitops.” Ta asetas kirjutuslauale kõrge joogitopsi. „Kohv on värske, panin sinna ka seda magusat piima, mis sulle meeldib.”
Kohvi serveerimine ei kuulunud Lauralyni töökohustuste hulka, ta oli lihtsalt vastutulelik. „Sa oled tõeline ingel,” ütles Audrey talle naeratades.
Temast vanem naine pilgutas silma. „Arenguvestlusel tuletan seda sulle meelde. Turvalist reisi ja õnn kaasa Portlandis!” Ja väljus kabinetist.
Audrey tõusis, võttis laualt Monroe toimiku ja kiirköitja, mille vahel hoidis ta oma märkmeid. Tema käsi kõhkles värskeima kõmuajakirja kohal, kus oli artikkel Ianist ja tema arreteerimiseni viinud sündmustest. FBI ja Portlandi politsei olid kogunud tema vastu piisavalt tõendusmaterjali, et saada läbiotsimisorder, ning kui nad majja tungisid, mängis Ian parasjagu oma värskeima ohvriga, kelle nad suutsid päästa enne, kui Monroe ta tappa jõudis. Artikli autor oli vestelnud põhjalikult Victoria Scottiga – „tüdrukuga, kes pääses” – ja mitme teise isikuga, kes juhtumiga seotud olid. Kuna Audrey roll selles kohtuasjas oli ennekõike hinnanguid anda ja vestlusi läbi viia, olnuks tal hea artiklile toetuda. Lisaks mainiti selles ka teda. Audrey torkas ajakirja nahast arvutikotti ja pani siis sinna ka oma sülearvuti.
Ta tõmbas selga tumepunase poolmantli, mässis salli ümber kaela ning heitis siis kotid õlale ja haaras laualt kohvitopsi. Ta keeras kütte maha, kustutas tuled ja lukustas enda järel ukse.
Keskus paiknes Cambridge’is, jalutuskäigu kaugusel Harvardi ülikoolist. Angeline valis selle viiekorruselise hoone nii asukoha kui ka asjaolu tõttu, et punastest tellistest fassaad mõjus ühtaegu akadeemiliselt ja kutsuvalt. Kui Audrey seda esimest korda nägi, lõhnas see tema arvates raha järele ning tundus pisut pretensioonikas, aga tema ei olnud see, kes üüri maksis. Ometi pidi ta möönma, et seal oli mõnus töötada.
Ja töötanud ta tõesti ka oli. Kõvasti. Enamjaolt selleks, et vältida kojuminemist. Pealegi võimaldas töö tal ennast pidevalt psühhoanalüüsida, ilma et keegi seda märkaks. Kõigi mõrvarite, vägivaldsete seaduserikkujate ja ohvrite kõrval, kellega ta oli vestelnud, ajas teda kõige enam segadusse tema enda mõistus. Oma tööd võis ta teha väga hästi. Ta suutis olla ka hea inimene, kuid kõige mugavamalt tundis ta end siiski paigas, kust ta oli aastate eest põgenenud – paigas, kus teati täpselt, kui hirmus ta tegelikult olla võib.
Talle oli eraldatud koht parkimismajas, mida ühendas hoonega kinnine koridor, võimaldades tal vältida paaril viimasel päeval linnale lasunud niisket ja külma ilma. Lähenedes lülitas ta oma Priuse kaugjuhtimispuldist sisse, et auto oleks sisse istudes juba mõnusalt soe. Jake oli tema üle naernud, kui Audrey oli sellise puldi hankinud, aga see mees põlgas ka jalatseid, isegi talvel, nii et ilmselgelt oli ta loodusefriik. Tüübil, kellel on nii vähe keharasva, ei saa loogiliselt kogu aeg soe olla.
Sõit Rocklandi oli sündmustevaene, kui välja arvata see, et mida kaugemale põhja ta jõudis, seda madalamale termomeeter langes. Paari nädala pärast on käes halloween. Ta mäletas lapsepõlvest, et vahel sadas lund, kui nad ukselt uksele kommi pommimas käisid. Neile oli see meeldinud – väiksed veidrikud, nagu nad toona olid.
Pärast rohkem kui kümmet aastat Californias ei olnud Audrey Uus-Inglismaa talveks