Pikk teekond lähedale. Naapuriksi vapaa Viro
Raamatu väljaandmist on toetanud:
Originaali tiitel: Pitkä matka lähelle. Naapuriksi vapaa Viro
Tõlkinud Ene Kaaber
Keeletoimetaja Kaia Alasi
Kaas ja küljendus Kersti Siitan
© Kulle Raig
ISBN 978-9985-9152-8-8
ISBN 978-9949-9543-9-1(epub)
E-raamat OÜ Flagella
Lugejale
2008. aasta sügisel tutvustasin Soome eri paigus Mika Waltari uustrükis ilmunud raamatut Totuus Virosta, Latviasta ja Liettuasta (1941; eesti keeles 2008). Näitasin ka kroonikafilmi, kus Nõukogude armee üksused 1939. aasta oktoobris üle Eesti piiri veerevad, et kohad baasides sisse võtta. Pärast järjekordset loengut tuli minu juurde noorepoolne naine, kes kuuldust šokeerituna vaevu suutis oma mõtet väljendada – kõik, mis ma rääkisn, oli talle uus ja tundus uskumatu. Ilmselt esindas ta sugupõlve, kelle kooliõpikutes räägiti naabermaast vaid kui Nõukogude Liidu osast.
Otsustasin, et teen teoks selle, mida minult juba ammu oli oodatud – panen kirja nii Eestit kui ka Soomet puudutavad mälestused ja sündmused, milles ise osalesin. Ainest peaks jätkuma vähemalt ühe raamatu kirjutamiseks, sest minu teekond Soome sillal on kestnud kaua. Sild, mida Eino Leino pidas vaid kuldseks unelmaks, viis mind avaramasse ja avatumasse maailma, oli tee uute teadmiste ja minu elu sügavalt mõjutanud inimeste juurde.
Kuidas Eesti ja Soome taas teineteist leidsid? Mida me teadsime üksteisest 1950. või 1960. aastatel ja hiljem? Kuidas info liikus ja kes olid need soomlased, kelle mõtetes säilitas Eesti oma koha ka siis, kui läbikäimine oli peaaegu lakanud? Aeglane, kuid kindel kontaktide uuendamine, uued lõuna ja põhja tee kulgejad, Eesti tõus koos laulva revolutsiooniga ja iseseisvuse taastamine Soomest vaadatuna – see moodustab teose ainestiku. Hindan kõrgelt seda, et mul on olnud privileeg lähedalt, otsekui vaateplatvormilt jälgida mõlemas riigis toimuvat ja osaleda paljudes sündmustes, millel oli märkimisväärne mõju nii Eestile kui ka Soomele.
Meie maade vahelisi suhteid üksikasjalikult käsitleva Kari Aleniuse raamatu Ahkeruus, edistys, ylimielisyys (1996) kaanel on 20. sajandi algusest pärit paljuütlev karikatuur. Sellel uurib lahe lõunakalda mehike pikksilmaga põhjakallast. Oma mälestustes pööran pikksilma teistpidi, nii et lõunakaldal asuva Eesti tagant näeb vilksamisi ka teisi Balti riike.
Omaette peatüki moodustavad raamatus Eesti välisministri Lennart Meri tegevus „eksiilvälisministeeriumis“ Helsingis Mariankatul 1991. aasta augustis ja üks tähelepanuväärne ülesehitustöö, Eesti Helsingi esinduse taasloomine selle endises saatkonnahoones aadressil Itäinen Puistotie 10.
Ma ei ole oma teoses ainuke meenutaja, meid on palju. Kõik, keda olen küsitlenud, aitasid minu mälestusi täpsustada. Selle eest neile tuhat tänu! Kahjuks ei õnnestunud mul kasutada Soome välisministeeriumi arhiive. Seda tänulikum olen Jaakko Blombergile, Jaakko Kalelale ja Heikki Talvitiele. Nad ei vestelnud minuga kui ametnikud, vaid kui Eesti sõbrad. Kui kõik arhiivid ükskord avanevad, uuritakse käsitletud teemasid kindlasti ka akadeemiliste meetoditega. Sellega ongi juba algust teinud Heikki Rausmaa, kes on mind minu töös igati toetanud. Armsad kolleegid-ajakirjanikud! Ilma teie tõhusa ja asjatundliku osalemiseta Eesti ja Soome murranguliste sündmuste kajastamisel olnuks mul võimatu taastada maailma 1991. aasta augustinädalal vapustanud sündmusi.
Minu raamat on algselt kirjutatud soomlastele, kuid sõbrad julgustasid seda välja andma ka eesti keeles. Eestlaste head soome keele oskust arvestades on jäetud kergesti mõistetavad soomekeelsed väljendid, pealkirjad, lauluread jms tõlkimata. Loodan, et kodumaine lugeja võtab minu teose vastu sama sõbraliku huviga nagu soome lugeja möödunud sügisel.
Kulle Raig
Helsingi-Tallinn
Sügis 2012
kõik muutub
Tagasitee algus
Jumal hoidku, hakkab jälle pihta! Nii olevat õhanud Tallinna Toomkiriku juures istunud mutike, nähes 1965. aasta juulikuus esimesi Soome turiste Toompea nõlvast üles rühkimas. Eesti õnneks läks mutikese kartus tõeks: peale Soome televisiooni avanes meile nüüd ka teine aken läände. Kui õnnestav see sündmus Eestile oli, selle üle on palju arutletud ning seepärast loobun pikast kirjeldusest ja võtan kokku kõige olulisema. Tänu neile akendele oli meil, eestlastel, peaaegu pool sajandit võimalik mõelda samu mõtteid mida soomlastel, saime näha ja kuulda samu asju ja sündmusi. Sellel oli märkimisväärne tähendus Eesti iseseisvuse taastamisele ja demokraatia juurutamisele aastakümneid hiljem. Kuid akendest näeb ju nii sisse kui ka välja: 1965. aasta juulist hakkas – ehkki aeglaselt – Eesti Soomes ja soomlaste teadvuses jälle jõudma maakaardile. Mis oli aga enne seda?
Mõnevõrra oli läbikäimist 1950. aastatel ja 1960. aastate alguses, kui külas käidi ringiga tolleaegse Leningradi kaudu. Pärast ligi kümme aastat kestnud täielikku vaikust hakkas suhtlus tasapisi elavnema. Uues arengus olid teerajajateks kiriku- ja kultuuriinimesed. Soome luteri kirik hakkas Eestisse oma sõsarkirikule saatma pakkide viisi raamatuid ja vaimulikke lehti, millest tähtsaim oli nädalaleht Kotimaa. Eestis ilmus sama nimega nädalaleht, kuid nimega sarnasus piirduski. Meie Kodumaa ajas ametlikku ja jäika liini, mis teiste lehtede omaga võrreldes oli siiski vähem karm. Teatud pehmuse põhjustas ilmselt see, et leht levis ka läänes. Kodumaa sihtrühma moodustasid väliseestlased, kes said lehte tellida ja kui ei tellinud, siis saadeti see neile vägisi. Väljaanne üritas jätta muljet inimnäolisest sotsialismist, muu hulgas pidi see tutvustama ka Eesti kirikuelu. 1947. aasta märtsis said alguse Eesti Raadio soomekeelsed saated, mis mõistagi olid eelkõige kavandatud propagandatoruks. Sellest hoolimata andsid need soomlastele märku, et eestlased ja eesti kultuur on ikka veel elus.
Lahe põhjakaldal oli ka neil vaikuseaastail andunud Eesti sõpru, ehkki tõepärast infot naaberriigist oli kasinalt ja ametlik Soome järgis joont, mille kohta Pekka Hyvärinen mainib oma raamatus Suomen mies. Urho Kekkosen elämä (2000; eesti keeles 2006), et Nõukogude Liidu ja Soome „heade naabrussuhete eest kanti hoolt ka vaikimisega. Üks tabudest oli Viro, mida tuli kutsuda Neuvosto-Eesti’ks. [---] Massiteabevahendites ei räägitud Eestist kunagi kui okupeeritud riigist, vaid kui kiiresti arenevast nõukogude liiduvabariigist“.
Kuid saadi ka teistsugust infot ja seda juba 1941. aasta aprillis, kui ilmus Mika Waltari Totuus Virosta, Latviasta ja Liettuasta. Ettevaatuse tõttu anti see välja Rootsis. Seppo Zetterberg, kes kirjutas Waltari juubeliaastal kordustrükina ilmunud teosele eessõna, pidi nentima, et Waltari kirjapandust ei ole vaja isegi kõige uuemate uurimuste valguses kriipsugi muuta. Waltari raamat oli kui tähelend, selle avalik eluiga jäi lühikeseks. Andrei Ždanovi juhitud sõjajärgse järelevalvekomisjoni nõudmisel tuli teos nagu teisedki „ohtlikud“ raamatud kõikjalt ära korjata. Õnneks leidus inimesi ja institutsioone, kes järgisid reamees Švejki põhimõtet: ära tõtta ülemuse käsku täitma, sest see võib saada ära muudetud. Peaaegu seitsekümmend aastat hiljem saigi Waltari raamat võimaluse ärgata uuele elule. Eesti keeles ilmus teos 2008. aastal Varraku väljaandel.
Möödus seitseteist aastat, enne kui Soomes nägi ilmavalgust järgmine oluline Eestist jutustav raamat. 1958. aastal ilmus kirjandusprofessor Ants Oraselt Eesti mõlemat okupatsiooni erapooletult ja tõepäraselt kirjeldav teos „Eesti saatuslikud aastad 1939–1940“, mis oli soome keelde tõlgitud inglise keelest. Raamatu tollases õhkkonnas väljaandmine nõudis Gummeruse kirjastuselt suurt julgust. Samasugust vaprust oli ilmselt