esitati, suleti Ahvenamaal Rootsi televisiooni ülekandemast, et soomlased ei saaks filmi vaadata! Korralik infoallikas oli ka 1973. aastal Otava väljaantud Lähettiläänä
Suomessa 1939–1944 (eesti keeles 1971, Lund), mis sisaldab Eesti diplomaadi Aleksander Warma mälestusi neist aastatest. Saadiku märkmed räägivad küll Eesti saatusest, kuid ühtlasi pakuvad uue vaatenurga sõjaaegsele Soome pealinnale.
1941. aasta juunis ligi 13 000 eestlase Siberisse küüditamisest said soomlased teada Orase raamatust. 1949. aasta märtsiküüditamisest, kui Siberisse saadeti üle 20 000 eestlase, ei teadnud soomlased pikki aastaid tõenäoliselt midagi. Hoiti ju eestlasigi teadmatuses vähemalt 1980. aastate lõpuni. 1950. aastate keskel pärast Stalini surma hakkasid küüditatud kodumaale naasma. Tulid need, kes olid ellu jäänud.
Ometi pidasid vanad hõimuaatemehed Eestit ka tollal oma südameasjaks. Akadeemik Kustaa Vilkunal küpses plaan, kuidas pääseda Soome lahe lõunarannikule. 1956. aastal koos professor Väinö Kaukoneniga teaduskoostöö asjus Moskvas viibides õnnestus Vilkunal Eesti külastamise luba oma võõrustajatelt välja kaubelda. Vilkuna tütrepoja Ilkka Herlini raamatus Kivijalasta harjahirteen. Kustaa Vilkunan yhteiskunnallinen ajattelu ja toiminta (1993) kirjeldatakse seda järgmiselt: „Nagu Kekkoneniga oli varem kokku lepitud, kasutas Vilkuna olukorra ära ja palus võimalust käia ka Nõukogude Eestis. Võõrustajad ei söandanud palvet tagasi lükata. Tallinnas tähistasid Kaukonen ja Vilkuna Friedebert Tuglase 70. sünnipäeva ja andsid kirjanikule üle Soome Kirjanduse Seltsi (SKS) õnnitluse. Nad käisid ka Tartus.“ Herlin tsiteerib Kaukoneni kirjutatud leheartiklist lauset, milles kirjeldatakse Eesti-Soome uue suhtluse algust: „Mõni vastuvõtja nimetas meid esimesteks pääsukesteks, ja tõepoolest, tol aastal algas meievaheline, aja jooksul väga tugevaks, mitmekülgseks ja viljakaks arenenud teaduskoostöö.“ Reisiseltskonnast pakkus „organitele“ erilist huvi Vilkuna. Eesti KGB ettekandes nenditi on-põhjust-kahtlustada-põhimõttel, et Soome akadeemik on Inglise luure agent.
Vilkuna ja Kaukoneni Moskva reis 1956. aastal ei olnud asjatu. Juba sama aasta lõpu poole sõitis Eestisse esimene sõjajärgne esinduslik delegatsioon, mis koosnes kultuuriinimestest ja mille juht oli „vana tartlane“ professor Lauri Posti. Delegatsiooni kuulus ka kaks sünnipärast eestlast, hõimutöös silma paistnud Leeni Ploompuu-Vesterinen ja Helsingi ülikooli eesti keele lektor Eeva Niinivaara. Oma mälestusteraamatus Aina paistaa sama aurinko: elämää nuoruuteni Eestissä ja Suomessa (1988; eesti keeles 1994) meenutab Niinivaara reisi muu hulgas nii: „Kogu reis oli nagu unenägu – ühtaegu nii vaimne erksus kui ka füüsiline väsimus. Pinget lisasid rohked isiklikud kohtumised ja teated Siberist tagasi tulevate tuttavate kohta. Tartu reis oli suur elamus ... läksime ülikooli peahoonesse. Selle esist ääristas kitsas peenar, kus õitses puhassinine lobeelia. Siis avanesid alma mater’i uksed, mis olid mu seljataga sulgunud 1939. aasta augusti lõpus.“
Vanad hõimuaatemehed jälle koos. Akadeemik Kustaa Vilkuna ja professor Väinö Kaukonen 1956. aasta märtsis Keele ja Kirjanduse Instituudis. Prillidega mees paremal on minu akadeemiline isa professor Paul Ariste.
1950. aastatel ei teadnud eestlased soomlastest eriti palju, kuid arvatavasti siiski rohkem kui soomlased Eestist. Palju kuulati Soome raadiot, see ülelaheside oli säilinud. Turu toomkiriku kellad kuulutasid jõulurahu ka eestlastele ja mõningate allikate järgi andis Soome raadio mitu aastat Eesti Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril, eetrisse eestikeelset koorimuusikat, kuid ilma kommentaarideta. 1964. aastal Urho Kekkoneni visiidil osalenud ajakirjanik Eero Saarenheimo tõdes, et kirjanik Friedebert Tuglas oli Soome asjadega hästi kursis. Peale tõsiste asjade huvitasid eestlasi ka meelelahutussaated, eriti sel ajal, kui kogu kunst pidi olema sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik. Muusika uusim sõna oli nüüd polkad ja teised lihtsakoelised lõõritused, džäss kuulutati kodanlikuks igandiks ning saksofon kui kapitalistlik instrument visati välja kõigist orkestritest. Pole siis ime, et suviti võis tallinlaste lahtistest akendest kuulda Soome raadio soovikontserdi helisid. Raadiokuulamisega oli seotud ka minu, kaheteistaastase tüdruku esimene räägitud soome keele kogemus. Kuuldu tundus väga kütkestav ja tuttav, kuigi arvatavasti ei mõistnud ma kogu jutust rohkem kui paari sõna. Peagi avanes võimalus vaadata Soome televisiooni, mis lisaseadeldise abil oli põhjarannikul hästi nähtav. See pani aluse eestlaste suhteliselt heale soome keele oskusele.
Hiljem, 1970. aastatel, kui olud läksid karmimaks, sai tollastel kommunistliku partei juhtidel villand eestlaste hulgas kuulsa telenäo Väinö Purje ehk Väiski K-Kauppa toidupoeketi „valelikest“ lihareklaamidest ja hakati plaanitsema Tallinna katustelt TV-antennide mahavõtmist. Seda oli aga lihtsam mõelda kui teha. Vastulöök siiski anti: veel lapsekingades Eesti Televisioonis hakati 1956. aasta oktoobris Moskva käsul edastama soomekeelseid saateid. See kestis kuni 1974. aasta juulikuuni, kui seda laadi tegevus rahvusvahelistele lepingutele tuginedes lõpetati.
1950. aastatel algas sõpruslinnade liikumine ning agaralt hakati tõlkima soome kirjandust. Kümnendi lõpuks olid hakanud kuju võtma paljud ühised huvid ja koostööväljavaated ning tundus, et sugulasrahvad teine teisel pool Soome lahte olid üle kümne aasta teineteist uuesti leidmas. Suhete elavnemine korraga mitmel rindel ei saanud kõrgematele ringkondadele meeltmööda olla, kuid seda otseselt keelata ei olnud samuti võimalik, ehkki tahtmist kindlasti oli. Teataval määral mõjutas olukorda Hruštšovi sula, mis tegelikult jäi suures osas näiliseks. Näiliseks jäi Nõukogude Liidu juhi teinegi projekt. 1955. aasta juunis Eestis käies käskis „põllumajandusekspert“ Hruštšov hakata riigis maisi kasvatama. Seda kometit mängisid põllumehed mitu aastat. Kuid häda ajab härja kaevu: kaval eesti talupoeg külvas maisi vaid põlluäärtesse, lõunamaise liigi varjus aga küpses meie oma kodumaine leivavili.
Siiski ei tähendanud sula seda, et KGB oleks välismaalastel silma peal hoidmist vähendanud. Kahtlustamine, jälgimine ja jälitamine jätkusid ka nüüd, osalt isegi tõhusamini. Asjakohast materjali kogu tema karmuses ja koomilisuses on võimalik lugeda Eesti KGB järelejäänud paberitest. Toonastest KGB tõhusa kontrolli alla võetud soomlastest on tõenäoliselt olnud kõige tuntum nüüd juba meie seast lahkunud Oke Jokinen, Soome ja Eesti raadio ning televisiooni koostöö algataja. Jokinen, kes oli koos Kotka laulukooriga käinud Eesti üldlaulupeol juba 1938. aastal, jäi elu lõpuni siiraks Eesti sõbraks. Kui Jokinen Soome ringhäälingu YLE toimetajana tuli 1958. aasta juunis Eestisse saadet tegema, pakkus ta organitele kohe huvi. Teda jälitati nii Tallinnas kui ka Tartus, millest ta oli teadlik.
Mul oli rõõm Okega hiljem võrdlemisi palju koostööd teha ja seepärast kuulsin tema kogemustest üsnagi kentsakaid lugusid. Lõpuks kujunes Okest Kustaa Vilkunaga võrdne Nõukogude olude ja isikute tundja ning eeskirjadest mööda hiilija. Omal ajal liikus raadiomajas jutt, nagu oleks Oke kavatsenud teha saate aastasadu kestnud sõbrakaubandusest, eeskätt salapiirituse veost Soome lahel. Sellise pealkirjaga saatele ei andnud aga luba üleliiduline raadio- ja telekomitee, kellega tuli kooskõlastada kõik koostööprogrammid. Oke kaua ei mõelnud – ta vahetas saate pealkirja üheainsa suletõmbega. Ei mingit piirituse vedamist, vaid talupoegade ajaloolised purjeretked kui Soome lahe kallaste ühendajad. Mõjus peaaegu akadeemiliselt ja asi õnnestus.
Soome lahe kahe kalda omavahelist läbikäimist aitas 1950. aastate lõpul elavdada ka sport. 1957. aasta jaanipäeval peeti Tallinnas pärast üheksateistaastast pausi Soome-Eesti maavõistlus kergejõustikus. Sama aasta oktoobris õnnistati Helsingi ja Tartu ülikooli kergejõustikuvõistlusega sisse Tartu ülikooli uus staadion. Esimest korda pärast sõda nähti üliõpilaslinnas välismaalasi. Ja need olid meie lähisugulased soomlased! Tribüünid olid ääreni täis – peale võistluste jälgimise oli rahvas tulnud kuulama ka Soome hümni, Maamme-laulu, mis vähese erinevusega oli ju ka meie hümn.
Kümnendi keskel juhtus midagi sellist, mis ootamatust küljest puudutas nii Soomet kui ka Eestit. „Sulg on parandanud selle, mille on mõõk lõhkunud,“ nentis president Paasikivi 1955. aasta septembris peetud raadiokõnes. Nõukogude Liit oli otsustanud anda pärast ühtteist aastat Soomele tagasi Porkkala, mille ta oli 1944. aastal nõudnud ja rentinud oma mereväebaasiks koguni 50 aastaks. See oli suurepärane sündmus soomlastele, mitte aga