markiist – paistab, et nad ei tunne kunagi huvi kellegi teise vastu. Nad rääkisid, et ta olevat otsustanud mitte kunagi abielluda, sest elu koos ühe naisega tüütab teda juba nädalaga täiesti ära ning ta eelistab pidada neid karjakaupa nagu rebasekoeri!”
“Minu arvates kõlab see jubedalt!” hüüatas Rocana.
“Ma arvan sedasama,” nõustus Caroline, “aga tegelikult ei tundnudki ma tema vastu huvi, sest mõtlesin Patrickust.”
“Jah, muidugi! Jätka!”
“Siis hakkasid nad kõnelema sellest “madame, mis ta nüüd oligi”-st – ma ei mäleta tema nime – ja kui ilus ta oma punaste juuste ja roheliste silmadega on, ning nad muudkui sosistasid ja sosistasid sellest, mida see naine ja markii kahekesi teevad.”
“Mis siis sai?”
“Ma tulin koju ja täna teatas papa mulle, et markii tuleb meile ja et kui nad olid Ascotis kohtunud, oli markii talle usaldanud, et võib-olla teeb ta oma ettepaneku mulle just nüüd.”
“Võib-olla?” küsis Rocana üle.
“Ma oletan, et ta ei kavatse ennast siduda, juhul kui ilmnenud raskused ei ole nii tõsised kui ta kartis,” ütles Caroline kibedalt.
Näis, et Caroline on olukorrast palju paremini aru saanud, kui Rocana arvata oskas, ning sellepärast vaatas Rocana oma nõole lihtsalt otsa ning lausus siis:
“Ma arvan, et markii käitumine on solvav ja et su isa peaks ettepanekust keelduma.”
“Ma usun, et papa keeldukski, kui ma teda paluksin,” vastas Caroline. “Aga sa ju tead, et mamma ei laseks tal teha midagi muud, kui markii ettepanek innukalt vastu võtta, ja minul ei laseks ta iialgi, iialgi ei öelda.”
Kuna see oli tõsi, ei hakanud Rocana vastu vaidlema. Ta ütles lihtsalt kaastundlikult:
“Oh, Caroline, mul on sinust nii kahju.”
“Mis ma teha saan, Rocana? Ma pean Patrickuga rääkima ja temalt nõu küsima.”
“Sa pead homme hommikuni ootama.”
“Ma ei saa! Ma ei suuda nii kaua oodata! Ma pean teda täna õhtul nägema!”
Ta tõi kuuldavale väikese nuuksatuse.
“Ma saan seda teha, kui mamma ja papa ülemšerifi juurde õhtusöögile lähevad, sest mind ei ole kutsutud.”
Ta vaatas Rocanale otsa ja ütles:
“Siin saaksidki sina mind aidata, kallis. Sa pead Grange’i ratsutama ja Patrickule teatama, et ta meie tavalises kohas mind ootaks. Siia on tal parem mitte tulla, et mõni teenija mammale ei saaks rääkida.”
“Ei, muidugi mitte,” ütles Rocana. “Aga kuidas me seletame mu äraolekut, kui tädi Sophie minu järele küsib?”
“Kas sa arvad, et ta võiks seda teha?”
Rocana laiutas korraks kergelt käsi, enne kui vastas:
“Ta võib kergesti kahtlustama hakata, et ütlen su laulatuse kohta midagi, mida ma ei peaks, ja siia tulla, et seda ära hoida.”
Caroline teadis, et just nõnda võibki tema ema toimida, ning ta hüppas püsti ja hakkas rahutult mööda tuba ringi käima.
“Ma pean Patrickut nägema. Ma pean!” kordas ta.
“Ma võin teda kutsuma minna,” ütles Rocana, “aga parem on kella viieni oodata, kui su ema puhkama heidab. Sina aga läheksid ja istuksid tema juures, et ta saaks markiist rääkida.”
Caroline tegi väikese grimassi, ent ta teadis, et Rocanal on õigus ning et see on ainus võimalus, kuidas nad vahelejäämist vältida saavad.
Nad jätkasid vestlust, kusjuures Caroline kinnitas üha uuesti, et ei abiellu kellegi teisega peale Patricku.
Rocana tajus, et tema nõbu teab, et võitleb juba kaotatud lahingus.
Kui mingit imet ei juhtu, ilmub markii ülehomme siia, Caroline’i sunnitakse tema ettepanekut vastu võtma ja siis ei ole enam mingit pääseteed.
Kui Rocana läbi metsa ratsutas, mõtles ta küll, et see on temast isekas, ent tundis sellegipoolest rõõmu, et on pääsenud eemale lossist ja tohutust hulgast õmblustööst, mida ta tegema pidi. Samal ajal ta tajus, et astub ohtlikule pinnale.
Kui väga Patrick ka Caroline’i ei armastaks või neiu teda, polnud mingit võimalust, et nende abielu tunnistataks Quorni markii ettepanekuga võrdväärseks.
Tegelikult oli Rocana üsna kindel, et antud olukorras võtaksid nii hertsog kui hertsoginna seda lihtsalt häbematusena.
Tundes aga väga hästi Caroline’i, teadis Rocana, et kuigi nõost saaks Patrickule suurepärane naine ning nad kahtlemata kahekesi väga õnnelikud oleksid, ei suudaks Caroline kellegi markii-taolisega ka miljoni aasta jooksul õnne leida.
Rocana oli markiist juba nii palju kuulnud, et neiu jaoks oli ta poolenisti saatür ja poolenisti elupõletaja, ning ta arvas, et üksnes punaste juuste ja roheliste silmadega daam võiks seda tüüpi meest ohjes hoida.
Seltskonnaelust väga vähe teades, arvas ta, et ainult armastus suudab mehe õnnelikuks ja ühele naisele ustavaks muuta.
Ta teadis väga hästi, et isal oli olnud tohutul hulgal armulugusid, enne kui ta ema kohtas. Tegelikult oli see muidugi vältimatu, kuna ta oli nii ligitõmbav ja tormiliselt elu nautiv mees.
Lord Leo ei kadestanud venda tema määratu rikkuse, lossi, maavalduste ja suurepäraste hobuste pärast.
Ta lihtsalt naeris oma vaesuse üle, nii nagu ta naeris kõige üle, ning suutis esile tuua parima igas hobuses, kellega ta ratsutas nii suurepäraselt, et pigem oli see tema ise, kes võidujooksu võitis, kui hobune.
Kuna ta tõi kõigile, kellega kokku puutus, nii palju elurõõmu, oli vältimatu, nagu ema kord naljatledes ütles, et naised käivad tal lummatuna järel, nagu olnuks ta nõiduslik vilepillimees.
“Kui ma sind kohtasin, kallis,” oli isa öelnud, “kadusid nad kõik ühekorraga – nii nagu rotidki – ja ei tule enam kunagi tagasi!”
Ema oli naerma hakanud.
“Võin ma selles kindel olla?”
“Kuna sa oled nõid,” vastas isa, “siis tead sa isegi, et olen seotud nõidusega, mida ma ei jaksa murda, ning loitsuga, mille kaotsiminekut ma ei suudaks taluda.”
Mõtiskledes selle üle, kui palju olid teineteisele tähendanud tema vanemad, jõudis Rocana järeldusele, et arvatavasti just seda markii vajabki – üht loitsu, mille kütkest põgenemiseks ta mingit võimalust ei leiaks ega tahakski leida.
Ta tajus, et nii sulnis ja õrn ja leebe nagu Caroline oligi, oli see siiski miski, mida tal ei ole mehele anda.
Rocana oli kindel, et õige varsti pärast abiellumist pöörduks markii oma punaste juuste ja roheliste silmadega sireeni juurde tagasi ning Caroline istuks üksinda kodus.
Nagu ta oli kuulnud, olid sedasorti elu sunnitud elama paljud aadlisoost naised, kuna nende abikaasadel olid nõndanimetatud “muud huvid”.
Neist sosistati kõikjal võõrastetubades, aga ka köökides ja tallides; igal pool, kus kuulujutud ringi lendlevad.
“Kuidas teda küll päästa?” küsis Rocana endalt, kuigi teadis, et vastust sellele ei ole.
Rocana jõudis hertsogi valduste piirile, kus need Fairleyde maadega kokku puutusid, ning hakkas ringi vahtima lootuses, et märkab kusagil Patrickut.
Noormees mitte ainult ei treeninud oma isa hobuseid, vaid oli ka töödejuhataja. Ta kavatses pärast päranduse ülevõtmist sellega pigem ise tegelema hakata, kui kedagi teist palgata.
See oli tegevus, mida ka tema isa oleks nautinud, arvas Rocana, kui tal oleks olnud vaid piisavalt raha ja aakreid.
Ent hertsog oli andnud isale vaid mõisahoone ja mõned põllud selle ümber ning seetõttu polnud tal piisavalt töist tegevust.
See