pärijast.”
“Ma abiellun sinuga, ükskõik, kas oled rikas või vaene,” ütles Caroline kiiresti.
“Ma jumaldan sind sellepärast, et sa nii ütled,” vastas Patrick, “aga kui mul on piisavalt raha sinu ülalpidamiseks samasugustes mugavustes, nagu oled harjunud, ilma et peaksin lootma jääma oma isale, teeb see asjad väga palju lihtsamaks, mu armas.”
Viis, kuidas noormees rääkis, sundis neiut kiiresti küsima:
“Kas arvad, et su isa saab… vihaseks, kui me… ära jookseme?”
“Ma kardan, et see pahandab teda kõvasti,” vastas Patrick, “aga mitte sellepärast, et tal oleks midagi sinu vastu, vaid sellepärast, et ta tahab oma naabritega hästi läbi saada. Nagu tead, on su isal krahvkonnas väga tähtis koht ning ta võib soovi korral mu vanematele väga palju ebameeldivusi valmistada.”
“Kas… see teeb sulle… palju muret?”
“Mulle ei tee muret miski peale ohu sind kaotada ja ma ei oska mõeldagi, milline mu elu võiks olla ilma sinuta ja selle piinava teadmisega, et abiellud kellegi teisega.”
“See oleks ka minule piinaks!” ütles Caroline. “Oh, Patrick, aita mul põgeneda… ja tee nii, et… keegi meid päris kindlasti ei leiaks, kuni on… juba liiga hilja… midagi ette võtta.”
“Seda ma just kavatsengi teha,” vastas Patrick kindlalt.
Noormehele otsa vaadates mõtles Caroline, et pole teda kunagi varem näinud nii otsusekindlana või teatud viisil täiskasvanuna.
Kuna nad olid teineteist juba lapsest saadik tundnud ja kõikidel krahvkonna pidudel kohtunud, oli Caroline’il tunne, et nad on üheealised, kuigi Patrick oli temast tegelikult neli aastat vanem.
Nüüd nägi neiu teda esimest korda kui meest – meest, kes tema eest hoolitseb ja teda kaitseb ning kelle sõna ta kuulab, sest teine on temast targem.
“Ütle, mis ma tegema pean.”
“See on sulle raske,” vastas Patrick, “aga ma tahan, et läheksid täna õhtul lossi tagasi, valmis käituma nii, et kellelgi peale Rocana ei tekiks vähimatki kahtlust, et sulle ei meeldi markiiga abielluda ning et sa ei rõõmusta tähtsa koha üle seltskonnas, mille tema naisena saada võid.”
Caroline tõmbus jäigaks, kuid ei öelnud midagi, ning Patrick jätkas:
“Homme me sinuga kokku ei saa, sest sõidan Londonisse eriluba hankima.”
“Kas see ei ole… ohtlik?”
“Ma arvan, et ametnikud on rangelt konfidentsiaalsed, aga et asjas täiesti kindel olla, ei kasuta ma sinu tiitlit. On sul peale Caroline’i veel mõni nimi?”
“Jah, muidugi. Mind ristiti Maryks leedi Mary Brunti järgi, kes olevat olnud väga ilus.”
“Ta ei saanud olla ilusam kui sina!” ütles Patrick sügava häälega. “Mitte keegi ei saa!”
“Ma tahangi, et sa nii mõtleksid!”
Hetkeks unustasid nad mõlemad, millest rääkinud olid, siis jätkas Patrick:
“Otsekohe, kui olen hankinud loa ja piisavalt raha, et võiksime peidus olla, kuni kõik on olukorraga leppinud, läheme me ära.”
“Tee seda ruttu… väga, väga ruttu,” käis Caroline peale, “lihtsalt selleks puhuks, kui peaks juhtuma midagi… hirmsat ja ma… su kaotan!”
“Sa ei kaota mind kunagi,” vastas Patrick, “hoopis mina kardan palju rohkem sind kaotada.”
Ta tõmbas neiu taas enda vastu ja suudles teda.
Tükk aega hiljem reaalsusesse tagasi pöördudes, märkasid nad, et on juba hämaraks läinud ja pea kohale taevasse ilmunud esimesed tähed.
“Sa pead tagasi minema, kullake,” ütles Patrick ning tema hääl oli kare ja veidi ebakindel.
“Ma tahan sinuga jääda.”
“Sa saad minuga olla kõik päevad ja ööd, kui ükskord juba abielus oleme. Mu kallis, oled sa päris kindel, et ümber ei mõtle?”
“Kuidas sa võid?” küsis Caroline vastu. “Ma olen sinu – läbinisti sinu. Olen alati olnud ja sa ei tohi lasta… ühelgi teisel mehel… mind puudutada.”
Neiu peitis näo noormehe rinnale ning tunnistas pominal:
“Kui olin Londonis, siis… mõned… mehed, kellega ma… tantsisin, püüdsid mind… suudelda, aga ma teadsin, et ei tunneks kunagi… nende vastu midagi sellist, mida ma… sinu vastu tunnen.”
Patricku käsivarred tõmbusid Caroline’i ümber koomale, kuni neiul raske hingata hakkas.
“Midagi sellist ma kartsingi juhtuvat,” lausus ta karedalt, “ja see tegi mulle piina!”
“Ilmaaegu! Ma… lugesin aina päevi, et võiksin jälle… koju tulla ja… sind näha.”
“Ma jumaldan sind,” ütles Patrick, “ja kulutan kogu järelejäänud elu selleks, et sind õnnelikuks teha.”
“Ma saan õnnelikuks,” vastas Caroline, “nii nagu ma praegugi õnnelik olen, aga ma olin väga… väga… hirmunud, kuni sa ütlesid, et võiksime… koos põgeneda.”
Patrick ei vastanud midagi. Ta vaid suudles neiut jälle.
Siis aga, justkui püüdes teha seda mis õige, tõmbas ta Caroline’i jalule, tõi tema hobuse ning tõstis neiu pärast viimast, pikale veninud suudlust sadulasse.
“Jutusta Rocanale, mis meil plaanis on,” ütles ta, “kuid ära hinga kellelegi teisele sõnakestki. Sa ju tead – “seintel on kõrvad” ja kuulujutud levivad tuulega.”
“Ma olen väga, väga ettevaatlik,” lubas Caroline.
Patrick tõi ka oma hobuse ning nad ratsutasid külg-külje kõrval, kuni loss paistma hakkas.
Siis sirutas noormees end ning suudles Caroline’i kätt, millest neiu oli kinda ära võtnud.
Patricku huuled olid pehmel peopesal tundelised ja kirglikud, kuni neiu võbisema hakkas ning noormees teadis, et teine ihkab tunda tema huuli oma suul.
Kuna Patrick aga arvas, et oleks liiga ohtlik pikalt viivitada seal, kus nad parajasti seisid, naeratas ta ainult ja lausus:
“Head ööd, mu kallis, mu kullake! Pea meeles ainult seda, et ma sind armastan, ja sul pole tarvis rohkem karta.”
“Ja mina armastan sind!” sosistas Caroline.
Siis, mõistes, et teine soovib tema lahkumist, nähvas neiu hobusele piitsaga ja ratsutas läbi kopli kiiresti tagasi tallide juurde, sisenedes sama teed pidi, kust oli tulnudki.
Ta ronis ettevaatlikult tagatrepist üles, nii et keegi teda ei märganud.
Jõudnud trepimademele klassitoa kõrval, tormas ta Rocana magamistuppa ning leidis oma nõo, nagu oligi arvanud, voodis istumas ja lugemas.
“Jõudsid tagasi!” hüüatas Rocana.
Caroline sulges ukse.
Kui Caroline voodi juurde tuli ja tema kõrvale istus, mõtles Rocana, et pole teda kunagi varem nii õnnelikuna näinud.
“Oh, Rocana, kõik on imehästi!”
Siis jutustas ta Rocanale väga vaikselt, mis Patrick nende jaoks välja mõelnud oli.
Markii jõudis lossi täpselt siis kui oli kavatsenud, see tähendab kell viis õhtul.
Ta teadis oma kauaaegsetest kogemustest, et alati oli tark tegu kellegi poole külla jõuda niisugusel kellaajal, et vestluseks jääks vähem kui tund ning siis olekski juba tarvis õhtusöögiks riietuma minna.
Ta oli nõnda planeerinud, sest planeeris alati kõike, viimase kui minutini, ning kui tema faeton nelja suurepärase hobuse veetuna Bruntwick Castle’i ornamenteeritud raudväravast sisse pööras, tõmbas ta vestitaskust oma kuldkella.
Osutid