et Ivan tuleb homme õhtul!” pomises Sedela.
“Sul ei teki võimalust teda näha, kullake,” ütles hoidja talle. “Ta saabub hilja õhtul ning oli selgesti mõista andnud, et soovib õhtust süüa üksinda. Järgmisel hommikul läheb ta koosolekule ning pealelõunal teeb uute hobustega proovisõitu.”
Ta pidas väikese pausi ning jätkas siis:
“Pärast seda sööb ta koos krahvkonna administratsiooniülemaga õhtust ja neljapäeva hommikul läheb Londonisse tagasi.”
Hoidja tõmbas veidi hinge ja lisas siis kurval häälel:
“Ma kahtlen, kas tal kõigi nende plaanide juures minu jaoks aega jääbki!”
“Seda ma küll ei usu,” ütles Sedela, “ja ma kaldun arvama, et kui mina räägiksingi talle sellest loost, ei võtaks ta mind kuulda.”
“Ära topi oma nina võõrastesse asjadesse!” ütles hoidja kindlalt. “Sa tead sama hästi kui minagi, et ma ei tohiks sulle neist asjust üldse rääkidagi. Lucy jääks kindlasti oma kohast ilma, kui armuline proua saaks teada, et ta on sellest kellelegi sõnakestki kirjutanud, saati siis veel mulle, kes ma elan Windle Courtis.”
Sedela teadis, et see oli tõsi.
Kuid samas tundis ka, et ta peab midagi ette võtma.
Kui see on vähegi võimalik, peab ta ära hoidma Ivani abielu selle kohutava naisega.
Sedela ei olnud Ivani peaaegu kaheksa aastat näinud.
Kuid eesotsas Sedela isaga rääkisid kõik Four Gablesi elanikud temast lakkamatult.
Ivan oli alati olnud Sedela mõtetes ja tegelikult ka osaks tema elust.
Kui Sedela sai teada, et Ivan tuleb koju, valdas teda tunne, nagu näeks ta varsti oma venda, keda tal tegelikult polnud.
“Me kuulume ühte perekonda,” oli Sedela endale tihti kinnitanud.
Õigupoolest oli Sedela vanavanaisa abiellunud ühega Windle’ite suguvõsast.
Vana markii näitas kord talle seda nime nende pikal sugupuul. Selle juured ulatusid tagasi üheteistkümnendasse sajandisse.
“Minu ja Ivani soontes voolab sama veri,” mõtles ta, “ja kuidagiviisi pean ma ta päästma!”
Hoidjale ei lausunud ta aga sõnagi.
Selle asemel suudles Sedela teda põsele ning ütles:
“Palveta, hoidjake, et jumal ka nüüd Ivani hoiaks ja kaitseks, nii nagu ta seda lahinguväljal tegi.”
Tema hääl muutus sügavamaks, kui ta jätkas:
“Ivan tuli sõjast elusa ja tervena tagasi ja me ei saa lubada, et teda kurvastaks või haavaks naine, kes Lucy sõnade kohaselt on sama ohtlik kui mõni Bonaparte’i suurtükk.”
“Sul on õigus, preili Sedela, see on tõsi!” ütles hoidja. “Ohtlik naine võib mehele rohkem kahju teha kui ükskõik milline kuul.”
Sedela hakkas ukse poole minema.
“Tunne juustust mõnu, hoidjake,” ütles ta, “ja ära seda liiga kauaks seisma jäta.”
“Seda ma küll ei tee,” vastas hoidja, “ja aitäh, kullake, et mõtlesid mu peale.”
Sedela pani lastetoa ukse enda järel kinni.
Seda teinud, ei hakanud ta kohe trepist alla minema, vaid jäi mõttesse.
“Peab olema midagi, mida ma saaksin ette võtta,” ütles ta endale.
Sedela jalutas koridoris oleva akna juurde ja lasi pilgul üle aia käia.
Roheline muruplats ulatus kuni rododendroni- ning sirelipõõsasteni.
Pärast põõsastikku tõusis maapind veidi. Kunagi oli sinna istutatud noored kuusepuud.
Nüüd moodustasid need kaitsva seina talviste põhjatuulte ja suviste äikesetormide eest.
Kui Sedela vaatas Windle Courtile teiselt poolt, joonistus maja siluett roheliste puude taustal hästi välja.
Ta mõtles tihti, et see on kui sametile asetatud kalliskivi.
Ja nii peaks see jäämagi.
Mitte miski ei tohiks seda rikkuda ega hävitada.
“Ta on ohus… palun, jumal… Ivan on ohus,” palvetas ta. “Päästa ta… Sa pead ta päästma.”
Otsekui vastuseks tema palvele meenus Sedelale leedi Constance.
Leedi oli elanud Cromwelliga ühel ajal.
Ta oli kuuenda Windleshami krahvi tütar.
Otsustades pildigalerii seinal rippuva portree järgi, oli leedi Constance väga kaunis.
Ta armus rojalisti, kelle pea eest oli leiutasu välja pandud.
Cromwelli väesalk oli mehe kannul.
Tema tunded leedi Constance’i vastu olid väga sügavad.
Mees saatis armsamale sõna, et ei suuda enam ilma teda nägemata olla ning tuleb lähema kolme päeva jooksul Windle Courti.
See jäigi selgusetuks, kas reetis teda teener või tal lihtsalt ei vedanud.
Leedi Constance palvetas nii päeval kui ka öösel, et armsam mingilgi moel tema juurde jõuaks.
Legendi kohaselt aimas ta õnnetust ette.
Ta nuttis ammu enne seda, kui saabus sõnum, et tema armastatu on vangi langenud.
Cromwelli sõdurid võtsid leedi armsama vangi ja poosid võlla.
Seda kurba lugu jutustati Windle’ite iga järgmise põlvkonna lastele.
Aastate möödudes leidis perekond, et mil iganes ähvardas neid oht või surm, ilmutas leedi Constance ennast.
Ta liikus halades ning ahastusest käsi murdes läbi maja.
Iga järgnev põlvkond nägi leedit, enne kui neid tabas mõni õnnetus – haigus, surm, vahel ka enne südamemurdmist.
Kuna leedi Constance’ist polnud mingit märki, oli Sedela kindel, et Ivan pöördub sõjast tervena tagasi.
Kord mainis ta seda ka isale.
“See on ainult vanade naiste loba!” oli kindral urahtanud.
“Kuid mina usun seda,” jäi Sedela endale kindlaks.
Sel ajal, kui Ivan võitles Hispaanias Wellingtoni alluvuses, suri vana markii.
Ülemteener Hanson, kokk – proua Benson – ja hoidja vandusid kõik kui ühest suust, et nägid leedi Constance’i varjutaolist kuju liikumas läbi suure halli.
Sedela teadis, et ükski neist inimestest ei valetaks sihilikult.
Nüüd, kus talle meenus leedi Constance, oli tal käes ka vastus küsimusele, kuidas Ivani hoiatada.
Seda sellisel moel tehes ei jääks Ivanil muljet, et võõras tahab ennast tema isiklikesse asjadesse segada.
Sedela oli kindel, et Ivan paneks seda pahaks. Samuti oleks tal raske seletada seda, kuidas tema, kes ta elab Hertfordshire’i südames, on teadlik asjust, mis sünnivad Londonis.
Ükskõik mis ka ei juhtuks, hoidjat ei tohi ta sellesse segada.
“Ivan peab seda lugu leedi Constance’i käest kuulma,” mõtles ta, “ja mina pean ennast kuidagimoodi leediks maskeerima.”
Kõik, kes olid vaimu näinud, ütlesid, et ta oli väga kõhn.
Tal olid heledad, vööni ulatuvad juuksed.
Kui Sedela veel väike oli, mõtles ta tihti, miks olid leedi Conctance’il juuksed valla, mitte aga korralikult soengusse seatud.
Siis sai ta teada, et sõnum leedi rojalistist armsama surmast jõudis temani keset ööd.
Ilmselt just seepärast ruttas leedi sõnumitoojale vastu