kohtumisest leedi Constance’iga.
Kõik need lood olid kokku kogutud ja raamatukokku tallele pandud.
Mõni neist oli halvasti kirjutatud ja rohkete kirjavigadega. Ent neid oli üsna lõbus lugeda.
“Tema juuksed olid kui hõbedase säraga üle valatud,” oli üks naine kirjutanud.
Teine vandus jumalakeeli, et “tema jalad ei puudutanud maad ja ta heljus kui udu järve kohal”.
“Tema juuksed helklesid hõbedaselt!” ütles Sedela endale.
Selle asemel, et minna trepist alla, suundus ta hoopis korrus kõrgemale.
Sõja ajal olid need ruumid suletud.
Teenijatüdrukud, kes varemalt neis ruumides magasid, olid nüüd idatiiva ülemisel korrusel.
Pööningul asus kaks suurt tuba.
Siin, nagu kõikides suurtes majades, hoiti pööningul asju, mida enam ei vajatud, kuid mis olid minema viskamiseks veel liiga head.
Pööningul leidus Dresdeni portselani, millelt kild väljas, ja mõned toolid katkise jala või seljatoega.
Need olid tehtud kas pähkli- või mahagonipuidust ning olid omal ajal mõnda komplekti kuulunud.
Seal olid kummutid ja kaugemas otsas paistis hulk riidekappe.
Nendes hoiti rõivaid, mida kasutati kunagi jõulunäidendeis.
Seal olid kostüümid maskiballide tarbeks, mida peeti siis, kui Ivan veel laps oli.
Just nende riidekappide poole Sedela suuna võttiski.
Ta mäletas, et seal peab olema asi, mida temal vaja läheb.
Sedela tõmbas lahti riidekappide all olevad sahtlid.
Ta otsis karpi sädeleva pulbriga.
Kord, kui Ivani ema pidi näidendis haldjat mängima, raputas ta seda endale juustele.
Pärast nägi hoidja hirmsat vaeva, et pulbrit juustest välja harjata.
Ivani ema nägi tookord oma kuldselt sätendavas kleidis vägagi haldja moodi välja.
Tal oli ka võlukepp, mille tipus siras täheke.
Sedela võttis karbi kätte.
Ähmaselt meenus talle, et kapis peaks olema ka pikk hõbedaselt veiklev riidetükk ning ta asus seda otsima.
Kord kasutati seda riiet foonina.
Leidnud kanga, asetas ta selle käevarrele ja hakkas trepist alla minema.
Teise korruse koridori kaugemas otsas olid peremehe toad.
Just seal magab homme õhtul Ivan.
Tõenäoliselt on ruumid tema tulekuks juba ette valmistatud ja praegu pole seal kedagi.
Sedela läks kiirel sammul piki koridori edasi.
Ta sisenes magamistuppa ja nägi, et aknad olidki avatud ning voodi valmis seatud.
Ainult vaas seisis veel tühjana.
Homme hommikul täidavad aednikud selle värskete õitega.
Sedela liikus üle toa kauni, marmorist välja raiutud kamina poole.
Otse selle vastu jäi tohutusuur voodi, mille neli sammast olid nikerdustega kaunistatud ning kullakihiga kaetud.
Baldahhiini kohal kõrgus Windle’ite suguvõsa vapp.
See oli samuti puidust välja nikerdatud ja kaunistatud nii kulla kui värvidega.
Sedela meelest võis selline ruum kuuluda ainult rüütlile.
Just see sõna sobis tema arvates iseloomustama Ivani.
Kuna polnud hea kauem viivitada, kobas Sedela käega kiiresti piki kamina kõrval olevat seinapaneeli.
Talle meeldisid salakäigud juba siis, kui ta alles väike laps oli.
Kadunud markii lubas tal neis mängida, millal iganes ta selleks soovi avaldas.
Need käigud olid muidugi ainult maja kõige vanemas osas.
Möödunud sajandi arhitektid olid teinud targasti, kui jätsid vanad seinad nii nagu need olid.
Nad ei müürinud kinni preestri kambrit, mida kasutati siis, kui kuninganna Elizabethi ajal katoliiklasi taga kiusati.
See peidupaik ning need käigud päästsid omal ajal paljude inimeste elu.
Kuid mitte leedi Constance’i armastatud mehe elu.
Paneel liikus eest ära ning pääs salakäiku oli vaba.
Sedela astus käiku ning tõmbas paneeli selja taga jälle kinni. Seejärel seisatas ta hetkeks, et silmad pimedusega ära harjuksid.
Ainult nõrk valgusekuma oli talle teed juhatamas.
Sedela astus mööda käiku edasi. Ta tundis seda sama hästi kui oma kodumajas asuvaid käikegi.
Jõudnud preestri kambrini, kobas Sedela asja järele, mida ta teadis seal olevat.
Lapsena oli ta selle alati süüdanud.
See oli küünlalatern, mis oli peaaegu sama vana kui ruum isegi.
Selle tipus oli rist.
Küünal laternas oli ainult poolenisti põlenud.
Sedela süütas selle, mõeldes samal ajal, et ta ei unustaks homme uut küünalt kaasa võtta.
Küünlal heitis valgust kõvale asemele, millel preester oli maganud.
Ruumi ühes seinas oli altar, mille juures preester palvetas ning majas elavaid katoliiklasi armulauale võttis.
Sedela asetas karbi ja kanga väikesele lauale.
Need jäid sinna homset õhtut ootama.
Sedela ei läinud tuldud teed tagasi, vaid laskus järgmist käiku pidi korrus allapoole.
Ta kõndis väga ettevaatlikult, teades, et pimedas võib kergesti libiseda.
Sedelale oli tuttav iga aste ja sein, mis teda ümbritses.
Seetõttu ei tulnud tal tee leidmiseks peatuda ja ta jõudis kerge vaevaga esimesel korrusel asuvasse raamatukokku.
Sedela avas tuppa viiva paneeli.
Ta piilus kõigepealt läbi väikese prao, veendumaks, et ruumis kedagi ei viibi.
Raamatukogu oli tühi.
Sedela astus kamina juurest välja ning sulges enda järel käigu.
Ta kuulis väikest klõpsatust, kui paneel oma kohale tagasi asetus.
Nende salakäikude olemasolust teadsid majas ainult mõned inimesed.
Keegi neist ei oskaks teda nende kasutamises kahtlustada.
Kiirustamata jalutas Sedela raamatukogust välja ning piki koridori edasi suurde halli.
Seejärel läks ta läbi köögi kõrvalruumide, mille kaudu ta Windle Courti ka sisenenud oli.
Ta ei peatunud kordagi, et kellegagi rääkida.
Tallide poole kõndides mõtles Sedela pingsalt selle üle, mida leedi Constance peaks Windleshami markiile ütlema.
Ta peab suutma meest veenda, et too tõmbab endale õnnetuse kaela.
Sam juba ootas Sedelat, et saaks talle näidata uusi, Londonist saabunud hobuseid.
Kodu poole ratsutades Sedela mitte ei mõelnud, vaid palvetas.
Sedela palvetas kogu hingest, et tal õnnestuks Ivan hävingust päästa.
Teine peatükk
Windleshami markii jõudis koju hilja.
Kell oli juba üheksa läbi, kui ta hobused maja peasissekäigu ees peatas.
Hanson tervitas teda uksel väärikalt, kuid varjamatu heameelega.
Läbi oma valduste sõites mõtles markii,