Tiivuline võlujõud. Barbara Cartland

mis oleks võinud teda reeta, oli kurb ja igatsev pilk. Ja otsekui hüvastijätukingitusena soovitas ta mehel oma kasutütrega abielluda.

      “Christine’is on kõik, mida sa ihkad, kallis Tian,” keelitas ta. “Ta on noor, rikkumata, idealistlik ja… kütkestav.”

      Viimases sõnas oli kübeke sarkasmi, justkui oleks leedi Lydfordil seda raske öelda.

      Ent ta lisas tõtakalt: “Mitte et see peaks sind huvitama, aga tüdruk on pururikas, sest vanaema pärandas talle terve varanduse. Peale selle saab ta täisikka jõudes või mehelemineku korral mu abikaasalt korraliku summa.”

      “Ära arva, et mul musterkaasa leidmisega tuli takus on. Ja muide – sa tead väga hästi, et säärast naist pole olemaski,” kostis markii.

      “Pole tõsi,” lausus Nadine Lydford mesimagusalt. “Kõik su sugulased paluvad jumalat, et sa naise võtaksid ja pärija saaksid. Vastasel juhul – kui jahiretkel juhtub õnnetus või mõni armukade mees sulle kuuli kerre kihutab – läheb tiitel su kuivikust nõole, kes on juba üle viiekümne.”

      Markiil ei paistnud sellest sooja ega külma olevat, aga Nadine ei jätnud jonni: “Kallim, see oleks sinu – või õigemini, meie – seisukohalt täiesti talumatu, kui tema sinu kohale asuks. Loomulikult tuleb sul abielluda ja poeg saada. Tosin poega oleks veelgi parem, sest siis poleks su naisel kõrvaliste asjade jaoks aega.”