asi oli igatahes kindel: isale ei meeldiks sugugi, et ta preili Smithi olukorda satub.
Proua Fontwell kohtles noort guvernanti halastamatu julmusega, aga isa oli julmust vihanud.
Ja enamgi veel – ta oli sageli toonitanud, et inimese vaimne alavääristamine on niisama kahjulik ja vale kui kehaline nuhtlemine.
“Inimese meel on väga tundeergas, Mina,” ütles ta kord, “ning peegeldab tema hinge ja südant. Pea meeles, et homme muutume selleks, millest mõtleme täna.”
Tookord oli Mina alles üsna noor ega mõistnud öeldu tähendust. Ent suuremaks saades oli ta taibanud, et mõtted mõjutavad inimese käitumist ja teod – nii head kui ka halvad – saavad alguse mõtetest.
Mina kuivatas pisarad ja otsustas, et kui isa oleks tema kõrval, ja kes teab – võib-olla ta oligi –, siis ta soovitaks lahendada tütrel see probleem mitte tunnete, vaid mõistuse abil.
Ta vajus viivuks mõttesse ja peaaegu nägi vaimusilmas, kuidas isa uudishimulikult ja erutatult mööda Aafrika rannajoont jalutab ning toimuvat vahvaks seikluseks peab.
“Just niisugune ongi Christine’i plaan,” leidis ta, “seiklus, millest ma… ei tohi… keelduda.”
Teine peatükk
Ventnori markii ratsutas üle aasa kodu poole ja taipas, et on teinud vea.
Varem oli ta vältinud armusuhteid naabrinaistega, sest pärast suhte lõpetamist – tema romaanid olid alati lühiajalised – oli ebamugav krahvkonna tähtsündmustel endiste armukestega silmitsi sattuda.
Kuid leedi Bartlett ei jätnud teda rahule ja et lord Bartlett viibis sageli Walesi printsi vastuvõttudel, siis jätkusid ka markii ja leedi kohtumised Londonis.
Tumedate juuste ja roheliste mandlisilmadega naine, kelle välimus tõotas eksootilisi naudinguid isegi siis, kui ta rääkis kõige labasematel ja harilikumatel teemadel, oli markiile mõista andnud, et too on erutavaim mees, keda ta on iial kohanud ning seepeale oli markii tema võlude püünisesse langenud.
Eloise Bartlett oskas panna iga meest tundma nii, nagu too oleks tema unelmate prints, kelle jutt on lummav nagu Saalomoni ülemlaul.
Et nii markii kui ka lord Bartlett kuulusid paljudesse Hertfordshire’i komiteedesse, mis tegelesid jooksvate põllumajandusküsimustega, siis andis esimene endast parima, et rabelda välja võrgust, mille leedi Bartlett temale kudunud oli.
Ta oli võrgu olemasolust, nagu ka leedi mainest, vägagi teadlik ja see teadmine oli vastastikune.
Tõtt-öelda polnud selleski midagi imelikku, et leedi Bartlett kuninganna halvakspanu pälvis, sest Majesteet oli seltsieluga suurepäraselt kursis sellele vaatamata, et ta enamiku ajast Windsori lossis viibis.
Kõige suuremat kahtlust, põlgust ja vastumeelsust ilmutas kuninganna nende vastu, kes tema pojaga sõbrustasid ja talle halba mõju avaldasid.
Leedi Bartleti võis kõhklematult tollesse kategooriasse liigitada.
Prints oli temasse lühikest aega silmanähtavalt armunud olnud ja kuulujutud jõudsid Windsorisse kiiremini, kui ükski kirjatuvi oleks suutnud.
Kui printsi tunded jahenesid, asus leedi Bartlett viivitamatult uut silmarõõmu otsima.
Mees pidi olema silmapaistev, sest vastasel juhul olnuks leedi seltskonna silmis põrmustatud. Nad juba niigi juubeldasid, nähes, et ta oli troonipärijast suu puhtaks pühkima pidanud.
Tal oli õnnestunud lühiajaliselt enda vastu huvi äratada, ent mehe kiindumus haihtus ootamatult ruttu ja sellest tingituna pidas naine vajalikuks oma mainet parandada.
Kahtlemata oli Walesi prints iga naise silmis ihaldusväärseim avaliku elu tegelane.
Aga ka Ventnori markii ei jäänud temast kuigi palju maha.
Ühiskondlikul positsiooniredelil jäid nende vahele küll mõned hertsogid, ent markii lõi neid rikkuse ja tuntusega.
Pealegi oli ta äsja lõpetanud suhte ääretult veetleva lesknaisega. Nende õnn võinuks kesta kauem, kui naine poleks üritanud markiid nii läbinähtavalt altari poole tüürida.
Markii abiellumise kohta sõlmiti lugematuid kihlvedusid nii White’is kui ka muudes klubides.
Nii mõnigi kord näis tema eakaaslastele, et mees on “murdumise piiril”, meeldis see talle või mitte, ent siiski suutis ta mingi enesealalhoiu instinkti toel alati viimasel minutil välja rabelda.
Lesk oli aga mõtlematult üle piiri astunud ja mitte ainult avalikkuse ees, vaid ka väga intiimsel momendil markiile paljastanud, kui meeletult ta temaga “igaveseks ajaks” ühte jääda soovib.
Juba nimetatud sõnapaari kuulmine pani markii õlgu võdistama.
Kõik naised, kellega tal oli tegemist olnud, muutusid varem või hiljem tüütavaks ja ta teadis suurepäraselt, et see on tema enda süü ning et ta ei saa sinna midagi parata.
Ta küsis endalt sageli – miks?
Osa teda lummanud naistest polnud üksnes kütkestavalt kirglikud, vaid ka arukad.
Nende teravmeelsus ajas teda naerma ja kindlasti poleks neid arvatud Walesi printsi lähitutvusringkonda, kui nad poleks suutnud oma ilu ja seltsiva loomuga rõõmu valmistada.
Markii oli tihti juurelnud, mis on armastus ja mispärast ta alati kõige ebasobivamal momendil taipas, et järjekordne naine ei pane tema südant kiiremini lööma ja et tal pole enam vähimatki soovi teda suudelda või isegi puudutada.
Just nii oli juhtunud ka sel pärastlõunal. Ja nüüd, kui markii hobune kappas üle rohelise aasa, mis lahutas tema valdusi lord Bartleti omadest, lausus mees: “Olen olnud täielik tolvan!”
Ta naasis parajasti lord Bartleti väärikat maja ümbritsevate puhmaste vahele peidetud suvemajakesest, mis oli tema ja Eloise’i alaline kohtumispaik.
Maja põrandaid katsid pehmed vaibad, mugaval kušetil vedelesid siidpadjad ning Eloise’il kui kogenud meestehellitajal ja – rikkujal oli hõbedases veinijahutis alati avatud pudel parima šampanjaga.
Kui markii enne kella viit majakesse jõudis, ootas Eloise teda juba avalisüli ning surus oma punased huuled võrgutavalt tema suule.
Mehel sähvatas korraks peas, et naine on liiga tormakas ja et kõik sujuks tunduvalt paremini, kui esimesed sammud oleksid tema enda teha ning leedi teda pisut vaoshoitumalt tervitaks.
Aga siis süütasid naise tulised silmad ja huuled markiis kirelõõma ning nende vahel ei toimunud tükk aega mingisugust sõnavahetust. See juhtus alles hiljem, kui nad olid joonud klaasi šampanjat ja oli aeg lahkuda.
“Miks sa pead nii vara ära minema?” nurises Eloise Bartlett ja torutas väljakutsuvalt huuli.
“Mul on kodus tegemist,” puikles markii.
“Mis see tähendab? Mina mõtlesin, et sa oled Vent Royalis üksi.”
“Olengi, kui vanaema mitte arvestada.”
“Jumal tänatud, et ta nii vana on,” ütles Eloise, “vähemalt pole mul põhjust armukade olla.”
Markii ei lausunud sõnagi. Ta pani klaasi käest ja võttis torukübara ning ratsapiitsa.
Eloise lösutas iseteadvalt diivanil ja oli oma õhetavate põskede ning kergelt sassis juustega vapustavalt ilus. Ta sirutas käed välja ja nurrus: “Tule ja ütle mulle head aega!”
Markii raputas pead.
“Sa oled seda trikki varemgi kasutanud, Eloise,” manitses ta. “Aga ma olen väga tänulik, et sa mulle nii palju heameelt tegid.”
Ta oli juba ukselingist haaranud, kui naine vaikselt hüüatas.
“Millal ma sind uuesti näen? Saad sa homme või ülehomme tulla?”
“Saadan sulle teate nagu harilikult,” vastas mees. “Võib juhtuda, et ma pean Londonisse minema, aga see pole kindel.”
“Londonisse? Kuid