hoidma.”
Christine tardus.
“Sa mõtled, neid teenima?”
“Just seda ta nähtavasti… mõtleski,” kostis Mina, “sest ta ütles, et on juba mõnda aega preili Smithi vallandamisele mõelnud, ja kui mina tube koristaksin, aitaks see… majahoidja arvelt… raha kokku hoida.”
“Ma pole iial midagi nii häbiväärset kuulnud!” räuskas Christine. “Sul on õigus, Mina. Sa ei suudaks seda taluda. Kõik ju teavad, mismoodi ta preili Smithi kohtleb!”
Nende sõnade juures meenus tüdrukutele verinoor preili, kellega proua Fontwell eluilmaski rahul polnud ja kes värises oma tööandja ees nagu hirmunud küülik.
Ükskõik, mida preili Smith ka ei teinud, ikka oli see halb. Teda alandati, hurjutati ja süüdistati lakkamatult, kuni kõikidel tüdrukutel temast kahju hakkas.
Samal ajal kardeti proua Fontwelli, kelle hüüdnimi oli Draakon. Mitte keegi ei julgenud ohvri eest välja astuda.
Christine teadis suurepäraselt, et kui Mina asub preili Smithi kohale, saab temastki hirmust värisev inimvare.
“Seda sa kohe kindlasti ei tee!” julgustas ta. “Ja teata Draakonile oma otsusest, enne kui ta Smithy töölt lahti laseb.”
“Sellega seoses on veel üks… murettekitav asi,” poetas Mina vaikselt. “Küsisin preili Smithilt mõne aja eest, mispärast ta… mujale ei lähe ning tema vastas, et on… orb ja et tal… pole kuhugi minna. Ta on kindel, et kui ta püüakski uut töökohta leida, ei annaks proua Fontwell talle soovituskirja.”
“See naine on pesuehtne türann!” lausus Christine. “Vaene Smithy, kes teda taluma peab! Aga sina ei tohi ometi niisugustel tingimustel siia jääda.”
“Mis mul… üle jääb?” küsis Mina hirmunult.
“Sa tuled minuga kaasa!”
Mina näol peegeldus hämmeldus ning Christine sõnas: “Just seda ma tulingi sulle ütlema. Ma lähen ära!”
“Kohe? Praegu?” oli Mina segadusse aetud. “Aga semester ju alles algas.”
“Jah, ma tean,” kostis Christine, “aga sa pole ainuke, kes kirja teel halbu uudiseid sai. Minuga on sama lugu.”
Mina karjatas vaikselt.
“Olen nii isekas, et lobisen ainult endast! Räägi ometi, mis sinuga juhtus.”
“Tegelikult polegi see nii kohutav,” selgitas Christine, “kuid ma tulin tõepoolest sinu abi paluma. Ja ehkki ka minu probleem pole kergete killast, on sinu oma tunduvalt hullem, nii et ma kavatsen sind omalt poolt aidata.”
Mina naeratas läbi pisarate.
“Sa oled nii hea. Aga ma ei tahaks sulle… tüli teha.”
“Sa ju ei teegi,” rehmas Christine, “kuid las ma avaldan sulle oma lahkumise põhjuse.”
Mina võttis taskuräti ja pühkis kiiresti silmi. Kui Christine oma käe ära võttis, keeras Mina end voodil küljetsi ja nad jäid istuma, näod vastakuti.
Christine hingas sügavalt sisse, justkui valmistudes midagi ülitähtsat ütlema. Ja siis ta alustas: “Sain kasuemalt kirja, milles ta teatab, et isa määrati Madrasesse kuberneriks ja tema peab silmapilkselt Indiasse sõitma.”
“Mul on su isa üle hea meel!” kilkas Mina. “See on kindlasti auväärne töökoht ja sa oled ta üle vist väga uhke.”
“Oleksin meelsasti koos temaga aasta tagasi Indiasse sõitnud,” kostis Christine. “Aga nüüd on juba hilja. Mul on hoopis teised plaanid.”
Mina mõistmatut ilmet nähes purskas tüdruk naerma.
“Indias ei oleks nii tore kui tundub. Selle eest hoolitseks mu võõrasema isiklikult!”
Mina teadis, kui väga Christine oma kasuema vihkab, sest naine oli lord Lydfordiga abiellumisest saadik andnud endast parima, et isa oma ainukest tütart üleliia palju ei armastaks.
“Seda sa juba tead,” jätkas Christine, “et kui mu isa esimest korda Indiasse läks, siis ta pidi asevalitseja huvides erimissioonil olles palju reisima ja leidis, et kuumuse tõttu oleks säärane eluviis kasuemale kurnav. Aga nüüd läheb too sinna kuberneriprouat mängima ja on valmis selle nimel nii mõndagi taluma!”
Tema häälde oli ilmunud trots. Mina, kellele see põrmugi ei meeldinud, puudutas vaistlikult sõbratari käsivart ning lausus: “Räägi… mis sai edasi.”
Christine muigas.
“Ma tean, et sulle ei meeldi stiil, kuidas ma oma võõrasemast räägin, aga kuula mind lõpuni.”
“Just seda ma tahangi.”
“Kasuema on otsustanud, et kuna tema läheb Indiasse, siis pean mina koolist lahkuma.”
“Lahkuma?” prahvatas Mina õudusega, taibates, et kui ta peale isa ka ainukese hea sõbra kaotab, siis on edasine elu mitte ainult üksildane, vaid lausa mõttetu.
“Ta teatas mulle,” jätkas Christine, “et nüüdsest elan ma – korraliku järelevalve all muidugi – Ventnori markii juures.”
“Aga mispärast?” imestas Mina. “Kas ta on teie sugulane?”
Christine naeris põlastavalt.
“Mitte päris. Tegelikult on ta kasuema viimane armuke!”
Viivuks näis Minale, et ta on Christine’i jutust valesti aru saanud. Ta lausus kogeldes: “Ma… ma ei… saa aru.”
“See ei üllata mind põrmugi. Ka mina ei taipaks mõhkugi, kui ma poleks aru saanud, mis kasuema ja markii vahel toimub, ja kui Hannah poleks minuga seotud plaanidest haisu ninna saanud.”
Niipalju Mina teadis, et Hannah oli Christine’i teenijanna juba viimase imikueast saadik. Praegugi oli ta rohkem lapsehoidja kui teenija eest ning lausa jumaldas Christine’i, kelle ümber tema elu keerles.
“Miks peaks markii sind enda juurde tahtma?” ei taibanud Mina.
“Kasuema ettekääne,” vastas Christine, “on raskused koolivaheaegade planeerimisel, kuni ta ise kaugel ära on. Tema süda olevat hulga rahulikum, kui mina olen ühe katuse all kellegagi, keda ta usaldab ja austab.”
Christine’i hääl pakatas sarkastilisusest, kui ta jätkas: “Sõbraga, kes jälgiks, et ma ebasobilike inimestega ei läviks ja veedaksin aega nii, nagu mu isale meeldiks.”
“Mulle näib, et ta soovib sulle ainult head,” ühmas Mina.
“Head?” röögatas Christine. “See mulje on petlik! Muidugi leiavad kõik, et see on suurepärane mõte, kuna markiil on arvukalt ihaldusväärseid eluasemeid ja kasuema sõnutsi ka eakaid sugulasi, kes suurima heameelega minu järele vaatavad, kuni tema ja isa Inglismaale naasevad.”
“Ehk hakkab sulle seal… meeldima.”
“See pole tema “headuse” tegelik tagamõte,” karjus Christine. “Kasuema tahab, et ma abielluksin markiiga!”
“Aga… sa ütlesid, et ta oli su kasuema… armuke.”
“Ta ongi. Neil on juba jõuludest saadik kuum armusuhe.”
“Ma ei usu… oma kõrvu!” oli Mina rabatud.
Tema oli isa ja emaga vaikses maakolkas elanud ega osanud aimatagi, kui amoraalselt võivad käituda kõrgseltskonna daamid ja härrad, enne kui Christine oli ta ilmaeluga kurssi viinud.
Ta oli kindel, et sõbratar liialdab nagu tavaliselt.
Minale tundus uskumatu, et õukonnadaamid oma meestele sarvi teevad või et mõni härrasmees oma sõbra naisega armatseda suvatseb.
Ta pidas Christine’i skandaalimaigulisi lugusid sedavõrd pöörasteks ja ebatõenäolisteks, et liigitas need automaatselt sõbratari arenenud kujutlusvõime viljadeks.
Nüüdki sõnas ta stoilise rahuga: