kui too sai lõpetatud.
“Ära ole naeruväärne, Hector!” sõnas neiu. “See on sinust väga lahke, ja sul on kuldne süda, kuid tead sama hästi kui minagi, et ei peaks enam töötama ning. Õnneks jätkus papal oidu anda sulle talu ja piisavalt raha, et mitte nälga surra.”
Davita tõmbas hinge ja jätkas praktilisemal toonil:
“Siiski, lossis jätkuks sulle tööd paariks päevaks nädalas, ja saaksid osta asju, milleks muidu raha ei jätku.”
“Ma ei vaja paljut,” vastas Hector, “ja voortelt leiab ikka mõne pisikese küüliku või rabapüü.”
Davita naeris ning nad mõlemad teadsid, et mees kavatses neid salaküttida.
“Kui asi nii kaugele läheb,” jätkas Hector, “jätkub ka kahele. Ma ei söö palju.”
“Oled maailma lahkeim mees,” vastas Davita, “kuid peame olema mõistlikud, Hector. Ma ei saa terve elu sinu juures elada, ja kaheksateistaastaselt oleks mul aeg ise enda eest hoolitseda.”
Neiu ohkas kergelt.
“Kuigi elu Edinburghis proua Stirlingiga poleks sugugi põnev!”
“Kas ta seda pakkuski?” päris Hector.
“Midagi… taolist.”
Vana mehe näoilmest taipas Davita, et too mõtles nagu ta isegi proua Stirlingi pahameelele isa säärase surma üle ja eriti Katiele.
Davitale näis, nagu kuuleks ta lausa sosinaid:
“Kus suitsu, seal tuld!”
“S…st saia ei saa!”
Neiu tahtis hüüatada, et ei suuda seda taluda ning tundis, et ei saa väikeste laste ohjeldamisega hakkama, saati siis neid endale kuuletuma panna.
“Oh, Hector, mida ma küll… teen?” küsis ta.
Heites pilgu alla asjadele, mida mees pakkis, märkas ta riidekirstus Katie pilti.
Pilt oli hõberaamis ning Hector oli selle asetanud neiu isa ülikonna peale ja kavatses ilmselt teise ülikonnaga katta, et klaas mingil juhul katki ei läheks.
Davita oli Katielt kuulnud kõike fotodel hästi mõjuvatest kaunitaridest, kelle näod vaatasid vastu illustreeritud ajalehtedest ja vaateakendelt.
Katiet oli reklaami jaoks pildistatud, ja nagu Maude Branscombe, esimene niisugune kaunitar, oli temagi poseerinud religioosse pildi tarvis.
“Nägin väga kena välja,” oli naine Davitale rääkinud, “kandsin midagi öösärgilaadset, mu juuksed langesid õlgadele ning ma klammerdusin risti külge!”
Seejärel Katie naeris heledat spontaanset naeru, mis oli Sir Iainit alati rõõmustanud.
“Huvitav, mida tunneksid need vanad krõhvad, kes mu pildi oma vagasse koju viisid, kui teaksid, et panevad selle oma piibli vahele või riputavad Gaiety piiga seinale!”
Katie naeris uuesti.
“Selle pildi eest sain hunniku läikivaid kuldseid sovrineid, ja ainult see lugeski!”
Just siis, Katie pilti silmitsedes, tekkis Davital idee.
Mis mõtet oli lasta endale Edinburghis ülevalt alla vaadata ja ehk olla põlualunegi?
Kui ta pidi tööd otsima, oli seda Londonis tunduvalt lihtsam leida kui kusagil mujal.
Davita läheb Violeti juurde, kes Šotimaal peatudes oli ta vastu väga sõbralik olnud ja vahel tundunud lausa õena, keda neiul polnud.
Talle meenus, kuidas Violet oli öelnud:
“Oled väga kena, Davita, ja aasta või kahe pärast muutud tõeliseks kaunitariks! Kui mu nõuannet kuulda soovid: ära raiska end siinse väljasurnud kolka peale.”
“Aga see on mu kodu!” oli Davita vastanud.
“Kodu või mitte, rabanõmmed ei tee sulle komplimente ja ainsad suudlused saad tuulelt, mis pealegi rikub su naha!”
Davita oli selle peale naernud, kuid pärast Violeti lahkumist tundis ta piigast puudust.
Tore oli olnud rääkida peaaegu omavanuse tüdrukuga, kui ta teadis, et Katie seltsis aega veetev isa pidas teda pigem koormaks.
Hiljem, kui isa oli piisavalt kaine, klammerdus ta Davita külge, sest kedagi teist polnud.
“Kui sa arvad, et tahan seda naist tagasi, siis sa eksid!” rääkis ta vihaselt. “Ma veel tõestan talle, et saan tematagi hakkama! Kui mu kodu pole talle küllalt hea, võib ta minna ja kas või merre hüpata, mis mul sellest!”
Isa ägedad tujud vaheldusid enesehaletsushoogudega ja viivu pärast ta juba nuttis:
“Ma igatsen ta järele, Davita! Sa oled hea laps ja mulle kallis, kuid mees tahab oma ellu naist, ja Katie oli nii kena! Mulle meeldis ta naeru kuulata. Soovin, et oleksid teda laval näinud – ma ei suutnud vaadata kedagi teist, kui tema seal oli.”
Isa võis sedasi jätkata tundide viisi, kuni ükskord lausus Davita mõtlematult:
“Miks sa Londonisse ei lähe, papa? Ehk su tuju paraneks.”
Isa pöördus vihaselt ta poole.
“Kas sa arvad, et ma pole sellele mõelnud? Kas sa arvad, et ma tahan selle neetud kolka külge aheldatud olla? Pagan, London aitaks mul unustada – muidugi aitaks –, kuid mul pole raha. Kas mõistad, Davita? Mul pole sentigi!”
Davita peaaegu et kuulis isa praegugi tema peale karjumas, sõnad näisid ikka veel toas kajavat.
Kui Hector asetas Katie Kingstoni pildi peale korralikult kokku pandud ülikonna, jõudis neiu otsusele.
“Ma lähen Londonisse, Hector!” sõnas ta vaikselt. “Kui preili Violet mind tööotsingul aidata ei saa, siis tulen tagasi.”
Rong, millega Davita Edinburghist Londonisse sõitis, oli teekonna esimese poole jooksul ebamugavalt rahvarohke.
Vagun tühjenes peatustes pikkamisi reisijatest ja Davita leidis end lõpuks ühe naise seltsis ainult daamidele mõeldud vagunist.
Hector oli neiule peale käinud, et ta sõidaks teise klassi vagunis.
“See on liiga kallis,” oli Davita öelnud, mõeldes sellele, kui pikaks ajaks tal pidi rahast jätkuma.
“Ma ei saa lasta teil, preili Davita, ihuüksinda kolmanda klassi vagunis reisida koos kõigi nende jätistega, keda seal vahel kohata võib!” oli Hector vastanud.
Kuigi Davita teadis, et mehe jutt põhines tervel mõistusel, loobus ta väga vastumeelselt suurest hunnikust raha, nagu talle näis, ja lasi Hectoril otsida endale aknaaluse istekoha ning paigutada reisikohver pagasivagunisse.
Mehele hüvastijätuks lehvitades tundis neiu, justkui ei jätaks ta Šotimaale maha mitte ainult kõike, mida ta oli armastanud, vaid ka oma lapsepõlve.
Nüüd oli ta omapäi – täiskasvanud naine, kes peaks ise enda eest hoolitsema, aga millegipärast polnud tal vähimatki aimu, kuidas seda teha.
Siis mõtles Davita, et kui kõik muutub liiga hirmutavaks, võib ta Hectori juurde naasta ning mehe pisikeses talus elada, kuni uuesti tööotsinguid alustab.
Talus oli kõigest kaks tuba, üks alumisel, teine ülemisel korrusel, kuid neiu teadis, et Hector magaks meeleldi alumises toas, kui Davita end magamistoas sisse seaks.
Mees hoolitseks tema eest, nii nagu ta oli hoolitsenud neiu isa eest, kui too oli veel poisike, ja pärast tolle abiellumist ka neiu ema eest.
Kuid Hector hakkas vanaks jääma ning Davita pidi olema mõistlik ja alustama oma tee otsinguid laias maailmas, nagu paljud teised noored naised enne teda.
Sügaval sisemuses oli ta hirmul ning leidis end taas soovimas nagu sageli ennegi oma elus, et ta oleks pigem ema loodetud poiss, kelle nimeks saanuks David, mis oli perekonnas pärandatav nimi, selmet olla tüdruk ja pealegi veel ainus laps.
Neiu oli kaasa võtnud kogu oma vara ja see mahtus