Saatuslik öö. Barbara Cartland

ja polnud mingit mõtet neiut ootama jääda.

      “Vabanda, Violet,” sõnas ta kiiresti. “Ma ei tahtnud sulle siiatulekuga tüli teha. Lähen tagasi ja me räägime homme.”

      “Ei midagi taolist!” lausus Violet.

      Neiu pööras nägu ühele ja siis teisele poole, kontrollides peeglist oma väljanägemist. Siis ta ütles:

      “Kõik on korras, Jessie. Nüüd lippa palun alla ja uuri järele, kas lord Mundesley on oma tavapärases loožis, ja kui ta on, palu tal tulla lavauksest siia minuga hetkeks rääkima.”

      “Juhatajale ei meeldi, kui härrased käivad siin enne vaheaega!” ütles Jessie.

      “Ma tean,” vastas Violet, “kuid ma pean ju tema lordlikku kõrgust oma sõbrale tutvustama, eks ole? Mine aga, Jessie, ja kiirusta!”

      Jessie trampis üsna pahaselt minema, ja Davita lausus murelikult:

      “Oh, palun, Violet, ma saan hakkama. Võin etendust vaadata mõnel muul õhtul.”

      “Mis mõtet on oodata?” küsis Violet. “Vaatame su üle.”

      Neiu pööras ringi, katkestades oma välimuse üle juurdlemise, ja silmitses Davitat.

      “Su kleidil pole häda midagi,” sõnas ta. “See on pisut moest läinud ja õhtuks mitte eriti paslik, kuid käib küll.”

      Violet tõstis pilgu pisut kõrgemale ja ütles:

      “Ma mäletan seda kübarat. Mida sa sulgedega tegid?”

      “Su emast oli väga lahke see kübar mulle anda,” lausus Davita vabandavalt, “kuid minu peas näis see pisut liiga uhke.”

      “Eks ta oli sulle pisut võlgu,” sõnas Violet veidi naljatleval toonil, “niiviisi jalga lasta. Küllap su isa oli veidi endast väljas.”

      Davita hingas sügavalt sisse, meenutades, kui hirmsasti oli isa endast väljas olnud, ja et tegelikult ei suutnud ta pärast Katiest ilmajäämist enam eluga toime tulla.

      “Jah, see läks talle väga hinge,” ütles neiu vaikselt.

      “Mul on kahju,” lausus Violet sundimatult, “kuid ema poleks nagunii seda inimtühjust kaua talunud. Sain talt kirja – vist kolm kuud tagasi – tal läheb hästi.”

      “Kas Broadwayl?” küsis Davita uudishimulikult.

      “Ei, ta oli ringreisil,” vastas Violet. “Sain aru, et ta oli Harry kellegi teise vastu vahetanud.”

      Hetkeks oli Davita liiga šokeeritud, et vastata.

      Oli niigi paha, et Katie jättis teise mehega Ameerikasse sõitmiseks ta isa maha, kuid see, et ta ka tollest oli juba lahku läinud, näis võrdselt uskumatu kui ka nurjatu.

      Seejärel ütles Davita endale, et tal pole mingit õigust kellegi üle kohut mõista, ja ta oli piisavalt aus tunnistamaks Violeti õigsust. Katie poleks kunagi suutnud pikemat aega Šotimaal elada, eriti siis, kui enam polnud raha, et osta talle kõiki neid ilusaid asju, mida ta ootas.

      “Kas sa tõesti tahad öelda, et sul pole raha?” küsis Violet äkitselt.

      “Mul on väga vähe raha,” vastas Davita. “Mu isa asjurid lubasid otsida mulle lapsehoidmiskoha Edinburghis, kuid mõtlesin, et leian Londonis midagi meelepärasemat.”

      “Sinu välimusega ei peaks sa end teiste inimeste lastega koormama,” sõnas Violet salvavalt.

      Siis ta naeratas.

      “Jäta see minu mureks, Davita. Hoolitsen su eest ja vaatan, et veedaksid vahelduseks ka lõbusalt aega!”

      Neiu sirutas käe ja patsutas Davitat pisut kaitsval moel.

      “Sina lõbustasid mind Šotimaal,” ütles ta, “ja ma teen siin sinu jaoks sama.”

      Äkki koputati uksele ja poisi hääl hõikas:

      “Kümme minutit, daamed!”

      Violet tõusis püsti.

      “Kus siis see Jessie on?” küsis ta.

      Samas tuligi kostümeerija teiste naiste vahelt põigeldes neidude poole.

      “Kas sa andsid talle sõnumi edasi?” küsis Violet.

      “Jah, aga peate kiirustama, kui tahate teda näha.”

      “Ma tean! Ma tean!” vastas Violet. “Tule, Davita!”

      Neiu suundus ukse poole nagu täispurjes laev ning Davita järgnes talle.

      Nad läksid raudtrepist alla, nüüd näis see veelgi rahvarohkem kui enne.

      Inimesed tervitasid Violetti imetledes või naljatades.

      Kui nad esimesele korrusele jõudsid, kuulis Davita Violetti kellegagi vestlemas ning märkas, et otse ukse ees, mis ilmselt viis saali, seisis õhtuülikonnas mees.

      Algul mõtles Davita, et tärgeldatud valges särgis ja sabakuues, läikiv kõrge silinder viltu peas, näis too väga suursugune.