ütles ta aga:
“Ivan, võib-olla oleks tüdruk mõnest teisest rahvusest sobivam.”
Seda rääkides tundus ta endale naeruväärne.
Mida see loeb, et Ivani naine ei saaks mehest aru, peaasi, et ta sünnitab mehele nõutud lapsed.
Naine polnud üllatunud, kui vürst vastas selle märkusele:
“Ma tean, mida ma tahan, Odele. Loodan, et suudad leida mulle inglise tüdruku – muidugi aadlisoost – kes kingiks mulle lapsed ja täidaks selle osa elust, mis on siiani aastaid tühi olnud.”
Suutmata ennast talitseda, ütles leedi Odele vaevumärgatava naeratusega:
“Ivan, kas sa tõesti tahad mulle öelda, et sul on midagi puudu! Ma arvasin kogu aeg, et kõik sinu elus oli terviklik ja täiuslik.”
“Nii terviklik, kui see oli võimalik,” lisas vürst, “kuid alati on mu elu tagaplaanil olnud naine, kellega ma olin abielus ainult kuus kuud.”
Polnud vajadust enam midagi lisada.
Isegi leedi Odele’i piiratud kujutlusvõime suutis silme ette manada pildi vaesest hullust olendist, kes kandis mehe nime ja kes elas varjatuna kusagil Ungarimaal, kui mees rändas üksinda maailmas.
See meelepilt hämmastas teda, kuna ta ei kujutanud ette, et kõik vürsti naise ja lasteta majad, lossid ja paleed oleks tõepoolest talle kodud olnud.
Naine teadis, et temalt oodati vastust ja ta ütles eelnevast jutuajamisest erineva tooniga:
“Loomulikult ma aitan sind, Ivan. Räägi mulle täpselt, mis on su soovid ja teen kõik mis mu võimuses, et neid täita.”
Rääkides mõtles Odele iseendale, et just sellisel viisil saaks ta meest endale hoida.
Kõrgseltskond koosnes õige paljudest usinatest ja vooruslikest naistest, kes istusid kodus, kui nende mehed ringi uitasid.
Leedi Odele teadis, et kui Ivan otsustab abielluda kellegi temasarnasega, oleks ta äärmiselt armukade ja kardaks, et naine tõrjuks tema mehe lembusavaldustest kõrvale.
Kuid noor tütarlaps, kellelt sooviti ainult seda, et sünnitaks vürstile lapsed, ei suudaks segada nende erilist suhet, kindlasti mitte rohkem kui Edward, kui Odele on diskreetne.
“Ma tean, mida sa soovid,” ütles naine, “noort, hästikasvatatud ja arvatavasti kenakest tüdrukut.”
Vürst naeratas ja hetkeks pühkis see minema kogu tõsiduse ta näos.
“Ilmselt ei suudaks ma taluda tavalist näolappi hommikusöögilauas,” sõnas mees. “Jah, Odele, ta peab olema kenake, kuid ma ei saa oodata ega loota kedagi nii ilusat nagu sina.”
“Hästi,” ütles leedi Odele. “Ma vaatan ringi sel aastal seltskonda astuvate neidude seas. Seal peab olema keegi…”
Siis peatus ja tõi kuuldavale väikese karjatuse.
“Aga muidugi! Ma tean seda tüdrukut! Miks ma küll kohe selle peale ei tulnud!”
“Kes ta on?” uuris vürst.
“Mu vennatütar, Charlotte Storr.”
Enne abiellumist oli leedi Odele olnud Storr ja praegu oli ta vend Storringtoni krahv.
Storride tähtsuses ja heas kasvatuses oli võimatu kahelda. Selle perekonna liikmed on mänginud ajaloos olulist rolli alates esimesest Storringtonist, kes oli tähtsal ametikohal kuningas Henry VIII õukonnas.
Storre oli alati olnud sõjaväelaste ja mereväelaste hulgas, keda autasustati vapruse eest, samuti olid Storrid kuulunud ülemkoja riigimeeste hulka ja ükskõik millise kuninga või kuninganna saatjaskonda.
Igal Storringtoni krahvinnal oli päritav kammerneitsi tiitel ja iga krahv oli tähtsal kohal kuninglikus õukonnas.
“Miks ma ei ole sinu vennatütrest enne kuulnud?” küsis vürst.
“Charlotte oleks pidanud sel aastal seltskonda astuma,” vastas leedi Odele, “kuid mu vennanaine leinas oma ema ja seetõttu jäi Charlotte klassituppa, kuigi ta on 18-aastane.”
Vürst kuulas ja leedi Odele jätkas:
“Ta on kena laps.”
“Nagu sina?”
“Pisut. Enamikel Storridel on sinised silmad ja heledad juuksed. Ta täidab kindla peale sinu nõudmisi puutumatuse ja süütuse koha pealt.”
Vürst ohkas kergendatult.
“Korralda mulle temaga kohtumine,” ütles mees. “Kahe nädala pärast tuleb uus pidu ning meie sinuga koostame külaliste nimekirja.”
“Teeme seda,” ütles leedi Odele innukalt, “kuid me ei saa sinna lisada printsi ja proua Langtryt.”
Vürst ajas end naise kõrval diivanil istukile.
“See on siis kokku lepitud,” ütles mees, “räägime meist.”
Naine pani oma käe mehe omadesse ja mees tundis väikest võdinat seejuures läbimas naise keha. Ta naeratas ja pööras peopesa oma huulte suunas.
Vikont ulatas oma püssi vahile, pöördudes samal ajal oma kaaslase poole:
“See oli üks paras lõbus laskmine, Shane. Ma ei ole näinud paremaid ääretabamusi.”
“Ka mina olin endaga päris rahul,” vastas auväärne Shane O’Derry. “Kuid arvan, Richard, et sa olid täna pisut vormist väljas.”
“Liiga palju portveini eile,” tunnistas vikont, “kuid pärast seda pikka jalutuskäiku tunnen end palju paremini kui varahommikul.”
“Minagi,” nõustus Shane O’Derry.
Nad tänasid vahti ja jalutasid koos jahikaariku suunas, millega Storrington Parki tagasi sõita.
Istudes kaarikus, mis viis neid mööda konarlikku teed läbi põldude vahelt, kus nad olid põldpüüsid lasknud, tagasi peatee suunas, nägid nad välja nagu vennad.
Ometi ei olnud nende vahel mingeid sugulussidemeid. Nad olid olnud parimad sõbrad sellest ajast saadik, kui õppisid koos erakoolis ja nüüd, lõpetanud sama ülikooli, kavatsesid koos nautida Londonis seltskonnaelu lõbusid.
Vikondi jaoks oli see lihtne, sest isa tagas talle helde sissetuleku, kuid Shane O’Derryl oli harva kaks ginigi taskus.
Vaesunud Iiri kõrgaadliku, Dunderry krahvi varanduseks oli varisev loss ja armetu renditulu viletsusse langenud rentnikelt. Tema teise pojana oli auväärse Shane O’Derry tulevik rõõmutu, kui sõber Richard poleks olnud valmis kõike temaga jagama.
Tegelikult kutsuti neid nöökavalt “lahutamatuteks”.
Nüüd, naerdes ilmselt mõne omavahelise nalja peale, jooksid nad lossi treppidest üles ja läksid oma magamistubade suunas läänetiivas, kus vikondil oli ka isiklik elutuba, mis oli tal olnud juba poisikesepõlvest peale.
See oli räämas, korratu ja täis harukordseid sporditrofeesid, tennisereketeid, kriketikurikaid ning kõike muud, mis lebas põrandal, kuna seintel polnud enam ruumi.
Vahetevahel käskis krahvinna majapidajannal tuba korda teha, kuid sel hetkel, kui majapidajanna selja keeras, valitses toas samasugune kaos ning krahvinna loobus ebavõrdsest võitlusest korraloomisel.
“Pean ütlema, et pole iial päeva rohkem nautinud kui täna,” ütles Shane, “aga ma olen paganama janune.”
“Õlu või siider?” küsis vikont. “Ma ei julge päevasel ajal küsida joovastavamat jooki või muidu kannab Giplin isale ette.”
“Siider on see, mida ma vajan,” vastas Shane.
Vikont tegi liigutuse, nagu tahaks ulatuda kellani ja ütles:
“Ma olen täiesti kindel, et kell on katki. Lähen ja hõikan tagatrepil.”
Seda öeldes lahkus ta toast ja Shane läks akna juurde, millest avanes vaade pargile, kus kasvasid iidvanad tammepuud ja laius hiiglasuur hästihooldatud