Vürst ja võim. Barbara Cartland

minna,” ütles vikont kahtlevalt ja hüüatas siis.

      “Ma tean! Mul on suurepärane idee!”

      “Mis see on?” küsis Charlotte hinge kinni pidades.

      “Kui me suudame seda tütarlast veenda meiega kaasa tulema, ütleme, et ta on Shane’i õde leedi Alana O’Derry!”

      “Minu õde!” hüüatas Shane. “Mul on kaks õde, kuid kumbki pole vanem kui viisteist.”

      “Kuidas peaks vürst seda teadma?” küsis Charlotte.

      “Tegelikult on Iirimaal palju O’Derrysid,” vastas Shane. “Parem oleks, kui ta oleks mu onutütar. Onul, kellelt isa päris tiitli, on palju tütreid.”

      “Seega on ta sinu lähim onutütar,” nõustus vikont. “Ta saabus ootamatult Iirimaalt, et meie juures peatuda ja me ei saanud teha muud, kui ta Charli kaasa võtta. Kas see kõlab usutavalt?”

      “Täiuslikult!” hüüatas Charlotte. “Kuid me peame veenma Alanat, et ta nõustuks.”

      “Võiksime talle selle eest maksta. 20 naela või enamgi, kui ta tahab.”

      “Mul on tunne,” vastas Charlotte, “et raha pakkumine oleks viga. Härra Wickhamil oli kõrge eneseväärikus ja ilmselt on ka Alanal. Usun, et kõige parem oleks rääkida tõtt ja paluda tal mind aidata.”

      “Kas ta teeks seda?”

      “Ma loodan. Ta on idealistlik ja kindlapeale oleks ta šokeeritud sellest, kuidas mind püütakse paari panna mehega, keda ma pole eales näinud – eriti veel, kui me Shane’iga armastame teineteist.”

      “Niisiis, veena teda sel viisil, nagu sulle sobib,” ütles vikont. “Peaasi, et ta nõustuks.”

      “Teen oma parima.”

      “Ütleme emale, et läheme homme hommikul sõitma. Jätame sinu kiriklasse ja võtame tunni aja pärast jälle kaasa.”

      “Hea mõte,” vastas Charlotte. “Kui nüüd mõelda, oleksin võinud Alanat juba varemgi sel viisil külastada, sest sa tead ju, kuidas ema suhtub sellesse, kui me suhtleme kellegagi külast.”

      Nad kõik teadsid, et see on tõsi.

      Storringtoni krahv ja krahvinna hoidsid omaette, kaugele eemale nendest, keda nad kutsusid “kohalikeks”.

      Kord aastas kutsuti vikaar ja proua Bredon lõunale koos arsti ja tema naisega ning veel mõned inimesed, kes elasid krahvi laialdastel maa-aladel, kuid neid ei peetud nii olulisteks inimesteks, et lossielanikud võiks pidada nendega soojemaid sõprussidemeid.

      Tõelisteks sõpradeks peeti päevatee kaugusel elavaid maakonna tähtsaid perekondi ja neid, kes tulid Londonist suvel mitmeks nädalaks puhkama või talvel jahti ja pidu pidama.

      Charlotte’il ei lubatud nendest tegevustest osa võtta, sest ta oli veel koduõpetaja hoole all, kuid tütarlaps ei hoolinud sellest, kuna Richard oli ikka veel kodus ja Shane oli pea alati koos temaga ning tal polnud mingit tahtmist kellegi teisega kohtuda.

      Krahvil ja krahvinnal oli veel kolm nooremat poega, kes kõik olid internaatkoolides.

      “Võta mu nõu kuulda,” ütles vikont, “pese oma nägu ja katsu näida lõbusam. Pole mingit mõtet näidata emale, et oled abielu vastu. Ta võib tädi Odele’i meid valvama panna. Me kõik peame käituma loomulikult, kuni saame teada, kas Alana-mis-ta-nimi-nüüd-oligi, on nõus sind aitama.”

      “Väga mõistlik,” nõustus Shane.

      Ta tõmbas Charlotte’i endale lähemale ja ütles:

      “Peaksid tegema nii, nagu Richard ütles ja kallis, katsu olla vähem õnnetu. Me päästame sind, ja kui mitte sel viisil, siis leiame mingi muu väljapääsu.”

      “Kas sa tõesti… tõesti mõtled nii?” küsis Charlotte.

      “Vürst või mitte, ma ei lase sul abielluda ei tema ega kellegi teisega, ja seda ma vannun!”

      Shane’i hääl kõlas optimistlikult ning see tõi Charlotte’i silmi sära ja huultele naeratuse ning ta ütles:

      “Kallis, ma kardan väga.”

      “Usu Richardit ja mind.”

      “Usun!”

      Neiu suudles Shane’i põsele, tõusis tugitoolist ja võttis venna käest kirja.

      “Tänan, Richard… tänan… tänan! Sa olen kõige parem vend maailmas!”

      Vastust ootamata lahkus neiu toast.

      Shane tõusis.

      “Kas sa arvad, et läheb läbi?” küsis ta tasasel häälel.

      “Peame ainult lootma ja palvetama,” vastas vikont. “Sa tead ju, milline on vürst. Charlotte ei suudaks temaga kunagi toime tulla.”

      “Kogu see asi sunnib mind lausa ihkama vürsti surma!” ütles Shane ärritunult. “Vannun, et pigem tapan vürsti, kui lasen Charlotte’il temaga abiellu heita!”

      “Pea nüüd!” ütles vikont. “Ma tean, milline on su iiri temperament. Ma ei saa lasta Charlotte’i enne leseks teha, kui ta on abiellunud!”

      “Vean kihla, et see kõik on su tädi idee.”

      “Muidugi! Ta on sellesse mehesse meeletult armunud nagu ka paljud teised naised. Ta arvab, et kui vürsti naine on selline süütu tüdruk nagu Charlotte, ei aimagi viimane, mis tema selja taga toimub.”

      “Kogu see asi ajab mu südame pahaks,” ütles Shane. “Luban sulle, Richard, et kui ma ei suuda Charlotte’i päästa vürsti ninapidi vedades, siis ma kas tapan vürsti või viin Charlotte’i Iirimaale ja peidan ta ära nii, et mitte keegi ei suuda leida.”