veel, kõik, ma kordan, kõik andmed, mis iganes jäävad, annate mulle isiklikult üle ning seejärel kustutate viimase kui biti, mis selle juhtumi kohta on!”
Marti ei näinud nõudmine üllatavat. „Loomulikult,” vastas ta rahulikult.
Tellija libistas üle laua pisikese süütu välimusega mälupulga, mille Mart vastu võttis ning sujuva liigutusega taskusse surus.
Võib-olla oli Janek just nüüd näinud, kuidas sõber ühe sõnaga enda surmaotsusele alla kirjutas. Kui keegi ütleb, et SINA vastutad, siis ei tohi hooletult kõike enda kaela võtta, vaid mõelda, kaaluda. Janek oleks tellija kindlasti kuradile saatnud ja sealt fantoomina kadunud. Niisiis, nüüd oli Janek näinud tellija nägu. Muidugi polnud kindel, kas just see pool süüdi oli, aga sealt sai kerimist alustada. Kui ta selle mehe üles leiab, siis saab ta küsida. Pealegi selgus, et Mart tundis tellijat, ehk aitab see uurimise juures kaasa.
Tellija oli kindlalt nõudnud kõikide andmete kustutamist – seda fakti ei olnud Mart talle edasi andnud. Ega vahet polnudki, sest mõnes mõttes oli Janek teinud puhta töö ja kõik andmed, viited ning jäljed enda pesani välja lõiganud. See oli elementaarne ettevaatusabinõu, et ükski pahane klient ei saaks talle külla tulla. Nüüd oli aga kõik teisiti. Nüüd oli tal vaja kõik andmed taastada. Selgemast selgem, et krüpteeritud faili sees peitus midagi, mis oli piisavalt oluline ja tähtis, et selle nimel tappa. Nüüdseks oli Janek kindel, et Mart suri just nimelt nende viimase töö pärast. Ainus, mida ta ei mõistnud, oli see, miks polnud teda sealsamas metsamajas mõrvatud.
IX
Kalle spurtis, kuidas jaksas, kott peksis valusalt selga. Nokkmüts peas, kerged sportlikud firmarõivad, kõik kokku jättis mulje, et mehel on kohe-kohe ees sportlik kohtumine äripartneritega. Mustad täpid tulid silme ette, vanglas oli ta küll füüsist parandanud, kuid võhma nappis ikkagi. Janek jooksis veidralt üles-alla karates ja juuksed lehvimas nagu mingil hipi. Kalle hoidis paralleeltänavale. Niiviisi riskis ta, et Janek pöörab kõrvaltänavasse, aga Kalle teadis, et kui mees järgmise maja tagant välja ei vilksa, siis peab ta kohe kvartalisse pöörama. Janekil oleks edumaad vast kümme sekundit ja ta jõuaks näha, kuhu poole põgenik suuna võtab.
Õigesti tegi, et ta oma peiduurkast välja tuli ja korteri ligi hiilis – selle nobeda roti tegevuskava oli kogenud silmale kohe selge. Kalle oleks peaaegu hiljaks jäänud, kuid tundus, et ka nii hea väljaõppe saanud tapja tegi vigu: sattus oma tegevusest liigselt õhinasse ja ei pannud tähele, kui korteri välisuks avanes. Õhuaken oli ju lahti ja kardinad pidid tuuletõmbuse abil reetlikult liikuma. Mõrvar oli oma lemmiktegevusega hõivatud, mõõtis nööri välja ja tegi sinna otsa kena vesternistiilis poomissilmuse – mees tundus olevat täpselt seda sorti sadist, kellel tapmise peale kõvaks läheb.
Kalle sättis ennast ukse taga valmis nagu ameerika jalgpallur, tormas sisemise vile peale ehmunud Janekist mööda ning pühkis ohuallika läbi akende tänavale. Veendunud, et vastane jäi liikumatult lamama, kuigi polnud ilmselt surnud, sest see oli kõigest teine korrus, lõikas Kalle radiaatori küljest köie lahti ning lükkas Janekil tabureti alt. Polnud vaja, et mees teda näeks. Niigi oli tal rohkem tähelepanu, kui ülesande korrektseks sooritamiseks vaja läks. Ta uskus, et tellijale see ei meeldi. Aga samas oli talle selgelt öeldud: tuleb kaitsta ja vaadelda.
Järgmise puulobudiku tagant Janek välja ei ilmunud. Kirudes lippas Kalle kõrvaltänavasse ja jõudis näha, kuidas Janek trolli astus, uksed kinni laksatasid ja troll hoogu võttis. Kalle teadis, et nüüd ei jäänud muud üle, kui trolli järel liduma hakata. Ta jõuab pool peatusevahet ära joosta, enne kui järgmine peatus tuleb, siis näeb ta juba kaugelt, kas Janek otsustab edasi sõita või tuleb maha. Kalle võttis kiiruse üles ja kirus mõttes kotti, mis oli raske ja peksles valusalt selga. Õnneks jäi troll üsna pea punase tule taha seisma ning ta sai hetke hinge tõmmata. Mööda joosta ei tohtinud, sest Janek oleks teda aknast näinud ja kohe seostanud mehega, keda ta oma korteris nägi. Troll võttis uuesti kiiruse üles. Seekord oli tee tühi ning Kalle jäi lootusetult maha. Peatuste vahemaa oli samuti liiga pikk, ta jõudis ainult veerandi kogu maast läbida, kui troll peatus. Siis tal aga vedas: Janek astus trollist välja ning kiirustas üle tee, linna poole tagasi minevasse trollipeatusesse.
Tubli, mõtles Kalle, teeb haake, et jälitajaid kannult raputada. Ta läks ähkides üle tee ja jäi üks peatus linna poole. Niipea, kui ta näeb Janekit trolli astumas, saab ta sama trolli peale minna. Inimeste seas ei pruugi Janek teda kohe märgata. Kalle võttis mütsi peast ja kuivatas varrukaga leemendavat pealage. Ootepaviljonis seisjad vaatasid teda kerge halvakspanuga. See ei olnud hea, ta jäi meelde.
Janek astus esimesse peatusesse saabunud trolli. Kalle hoidis inimeste selja taha ja astus viimasest uksest sisse, augustas kioskist ostetud pileti ja jäi küljega Janeki poole. Janek oli rahunenud, tundus, et tal oli plaan tekkinud. Nad väljusid trollist Vabaduse platsil ja Janek võttis suuna vanalinnale.
Vana-Viru tänaval Janek korraks seisatas ja kahtles, siis võttis suuna tänava pöördel oleva maja paraaduksele. Saanud aru, et jälitatav suundub just nimelt sellesse majja, ei hakanud Kalle lähemale pressima. Kindlasti oli Janek teda paar korda vilksamisi silmanud. Kui ta nüüd uksest sisse astub, siis vaatab ta kindlasti igasse ilmakaarde, algajad lihtsalt tegid alati nii. Vahtisid tuuleveskina igasse suunda, tõmmates endale iga mööduja tähelepanu. Ümbrust pidi jälgima märkamatult. Kallel oli probleem, kuidagi pidi ta teada saama, millisesse korterisse Janek läheb. Ta pidi endale korraliku jälgimiskoha ette valmistama ja sellega oli kiire. Ilmselt on Janekil mingit laadi eriteenistus kannul. Ja vaevalt, et see korter, kuhu Janek ennast veab, neile teadmata on. Varsti on sinna oodata reidi. Seekord on nad kindlasti ettevaatlikumad. Kalles tuksatas hetkeks kahetsus, et ta eelmises kohas ründaja ellu jättis. Ta ei tahtnud liiga suurt kära ja politsei tähelepanu. Selle kukkumise nimetab ohver ise õnnetuseks – ei hakanud ta ju rääkima, et proovis kedagi üles puua, aga see ebaõnnestus, kuna tuli mingi mees ja viskas ta aknast välja. Sama trikiga enam kedagi ei üllata. Niisiis, nüüd tuli endale püsivam pesa sisse seada.
Nagu ta oli arvanud, jõllitas Janek kahtlustavalt igasse suunda ja kadus trepikotta. Läbi trepikoja klaaside oli näha, kuidas ta lippas teisele korrusele, kõhkles seal pisut, läks siis kolmandale ja kadus silmist. Kalle astus maja taha ja tegi kindlaks, et korterid on läbi maja ning aknad avanevad nii hoovi kui ka tänavale. Võis arvata, et puhkeruumid olid siseõue poole. Ta pidi üle õue kätte paistva vastasmaja katusele ronima või siis mõnda korterisse sisse murdma. Pigem viimast, kui arvestada, et ilmselt tuleb tal seekord kauem vahipostil püsida. Kõik uksed olid tihkelt kinni ja rõdud korralikult trellitatud. Tuletõrjeredelit ei hakanud silma. Kalle muutus närviliseks ja loksutas trepikoja ust, kuigi see oli tühi ajaraisk. Janekil oleks piisanud kolmekümnest sekundist, et uksest väljuda ja nurga taha kaduda, ja siis oleks Kallel tõsine probleem. Janek pidi olema kuradi väsinud ja kui ta esimese tunni jooksul välja ei tormanud, siis ilmselt kavatses ta seal pikemalt redutada.
Kalle viskas raske reketikoti teisele õlale ja kiikas kes-teabmitmendat korda vastasmaja trepikoja suletud ust. Ta oli enne ukse juures passinud ja kellanupu juurest ühe nime meelde jätnud. Nähes nüüd eemalt ühte vanemat daami turukottidega õige ukse juurde suundumas, lisas Kalle sammu, et jõuda temaga ühel ajal. Daam pani toidukotid korraks maha ja otsis käekotist võtme. Vaatas vilksamisi kahtlustavalt Kalle poole, kes higisena ja ilma mütsita, kiilakana ei jätnud tõepoolest raasugi usaldusväärset muljet.
„Ma lähen härra Wachowski juurde,” teatas Kalle, püüdes tämbrisse usaldusväärseid noote liita. Tädi noogutas rahunenult ja tegi ukse lahti. Eestlastele mõjusid välismaalaste nimed alati positiivselt. Ilmselt mõtles tädi oma peas, et kui ta läheb Wachowski juurde, siis ei saa ta mingil juhul kurjategija olla. Kui Kalle elanuks linnas, oleks ta kindlasti oma perekonnanime Marvest Marwelliks muutnud.
„Kas ma saan teid aidata?” uuris Kalle ja haaras vastust ootamata rasked toidukotid. Tädi astus uste vahelt sisse ja hakkas trepist ees üles astuma, Kalle tihedalt kannul. Jõudnud kolmandale, seisatas tädi ja jäi korteriukse taga seisma. Vedas, mõtles Kalle, esimese katsega õige korter – siit peaks kenasti nägema, millega Janek tegeleb. Kalle pani kotid maha ja pööras ringi ning naine vajutas uksekella, ilmselt tahtis, et keegi kodustest ukse avaks