Häkkerijaht. Taavi Kangur

nüüd hästi,” ütles veidralt peenikeseks moonutatud hääl. „Politsei on sinu püüdmiseks andnud üldhäire. Kao selle koha lähedalt, kus sa hetkel viibid. Nad leiavad su üles.” Telefon tuututas ammu kinnist tooni, kuid Janek surus toru ikka valusalt vastu kõrva. Mida kuradit see pidi tähendama. Kes see oli? Mis see tähendas? Tundus, et keegi teadis kogu aeg täpselt, kus ta on. Janekil kihvatas ja ta virutas toru lauale. Vägisi kippu silme ette taktikamäng. Keegi tellis tule, keegi nihutas Mardi nuppu kaks käiku edasi, keegi lasi käiku raskerelvastuse, keegi hoiatas Janekit ja tema pidi nüüd otsustama, kas see keegi on piisavalt usaldusväärne. Igal juhul ei tahtnud anonüümne helistaja, et Janek ta hiljem hääle järgi tuvastada suudaks. Pealegi tundus, et helistajal pidi olema sidemeid politseis. Järsku mõistis Janek, et igal juhul ei saa tema praegune pelgupaik enam turvaline olla, kui keegi temast selles korteris teadis. Olgu teadja kes tahes.

      Janek oli juba poole sammuga uksest väljas, kui sai aru, et tal pole kuhugi minna. Tema tavalised käigud olid kodulähedasse poodi. Juba kümme aastat polnud tal olnud erilist põhjust kuhugi kaugemale minna. Mardiga suhtlesid nad interneti teel, vahel harva käis sõber külas ja see oligi enam-vähem kogu Janeki sotsiaalne suhtlus. Janek oli viimase kahekümne nelja tunniga liikunud ringi rohkem kui viimase kümne aasta jooksul kokku. Muidugi olid tal internetisõbrad, pikk nimekiri neid, aga suur enamus ei asunud Eestis ja nii hästi ta neid ei tundnud, et oma häda kurta. Mis ta ise mõelnuks, kui keegi tema kontaktidest, näiteks anthrx4y, tuleks järsku tema ukse taha ja ütleks, et kuule, mees, aita, mind otsitakse sõbra mõrva eest taga ja mul ei ole kuhugi minna. Muidugi olid hotellid, aga need nõudsid isikut tõendavat dokumenti. Enne umbropsu tänavale jooksmist peaks tal olema plaan. Vähemalt teadis ta nüüd meest, kes neile ülesande ette söötis. See polnud veel tõend, millega saanuks võidukalt jaoskonda minna, aga hea algatus siiski.

      Kuidas ta saaks kindlaks teha mehe isiku Mardi filmitud videos? Ta võiks võtta pildi ja selle oma kontaktide vahel laiali jaotada. Siin peitus risk, et tagaotsitav saaks aru, mida Janek plaanis, sest tuttavatel on tuttavad ja nendel omakorda tuttavad. Seda kiiremini tuleb talle mõni mõrtsukas külla. Kindlate liigutustega ja majapidamistarvete poest hangitud „vanaema pesunööriga”. Janekil läks süda pahaks, kui talle meenus, kui napilt oleks ta oma korteri laes rippunud. Ja see, kes ja miks teda päästis, oli ikka selgusetu. Liiga palju sündmusi napi aja vältel, et aru saada, mis oluline oli. Kuid nüüd peaks ta kasutama iga hetke, et aru saada katastroofist, kuhu ta sattus. Esiteks mõrvas keegi Mardi ja virutas temale kuklasse, ilmselt sama mees proovis teda ka omaenda korteris tappa. Keegi tuli appi ja päästis Janeki naha – ning nüüd see telefonikõne. Helistaja võis olla sama tüüp, kes ta naha päästis. Aga mis huvid võisid tema päästjal olla. Selgemast selgem, et see mees politseisse ei kuulunud. Ja kuidas sobis mosaiiki äsja videost nähtud tellija? Võib-olla see oligi hoopis tema, kes mingil põhjusel ta naha päästis? Igal juhul tahab keegi, et ta politsei kätte ei satuks. Kuigi ega seegi väide kindel polnud. Võib-olla oli kõneleja just nimelt politseist ja tahtis, et ta oleks kinnivõtmise hetkel kodus.

      Võiks ju lihtsalt käed tõsta ja alla anda. Helistada 110, teatada, et tema on siin, ja jääda lootma õiglasele kohtuprotsessile. Ehk saab ta palgata mõne osava advokaadi. Kuid tõenditega, mis neil tema vastu olid, oleks ta ka ise ennast süüdi mõistnud. Ta peab midagi üles kaevama. Teadmata, mida ta tegema peaks, istus ta diivanile tagasi ja klõpsis kanaleid. Järsku täitus helendav ruut tema enda näoga. Janekil tõmbus kõht külmaks.

      „… otsitakse uurimisest kõrvalehoidvat arvutispetsialisti Janek Malli.”

      Nüüd on kõik läbi, mõtles Janek. Niipea, kui ta oma nina õue pistab, osutab keegi näpuga ja karjub: näete seal ta on, pidage ta kinni! Kuidagi peab ennast maskeerima. Mardi kapid tuli läbi vaadata. Janek asus palavikuliselt mööda korterit ringi tuhnima. Peale kümmet minutit kaevamist leidis ta suured, pool nägu katvad päikeseprillid ja õhukese teksatagi. Mardi mõõt oli küll kolm numbrit suurem, aga jaki puhul ei jäänud see väga silma. Veel võinuks juuksed ära värvida või üldse maha lõigata, kuigi kiilakas peanupp ärataks pigem rohkem tähelepanu. Janek sahmis närviliselt mööda korterit ringi ja tundis aina enam, et jääb ajale võlgu. Ta peaks siit juba ammu läinud olema. Kilomeetrite kaugusel. Aga kuhu minna? Millest alustada? Otsustusvõimetus tegi Janeki oimetuks. Tunne, et kuhu ta ka läheks või mida teeks, kõik võib minna valesti. Kaalul oli siiski tema ise. Oleks Martki siin, siis saaks ta abi küsida. Otsused tundusid varem alati nii lihtsad ja loogilised, kui Mart nendega tema juurde tuli. Või kui Mart ütles, et teeme nii, nii on hea. „Jah,” oli siis Janek enamjaolt nõustunud ja tundnud, nagu oleks ta midagi omalt poolt lisanud. Seistes nüüd aga siin keset Mardi korterit, tundis ta, kui üksildane on otsustaja elu, kui raske on valida õige tee ja mööda seda sammuma hakata. Ometigi peab ta oma elu raskeima otsuse iseseisvalt vastu võtma, ära otsustama ja ka täide viima. Parem oleks, kui otsus oleks õige, sest sellest sõltus seekord ei vähem ega rohkem kui ta enda elu.

      Tagaplaanil tuias nutikas idee, mis endast aina lärmakamalt märku hakkas andma. Kui kõikide probleemide algne põhjus oli informatsioon, mille ta alla sikutas, siis peaks ta info uuesti välja kaevama ja selgeks tegema, mida ta tol ööl kätte sai. Ehk oli infos midagi, millega saaks oma nime puhtaks pesta. Üks korralik IT-inimene jättis endale alati igaks juhuks tagaukse, sest äkki tuleb tööandjal pähe mõte spetsialist lahti lasta või tellijal isu raha maksmata jätta. Jah, ta sai info taastada. Info, mille ta ära oli tõmmanud, polnud mahult suur, kuid oli krüpteeritud. Ta oli selle spetsiaalse programmiga kümneks tükiks lõiganud ja teise programmiga kümnele eri meiliaadressile saatnud. Aadressid asusid kõik ennast korralikust küljest näidanud tasuta kirjaserverites. Nüüd peaks ta ainult kümnesse eri kohta sisse logima, meili manused oma arvutisse tõmbama ja enda kirjutatud programmijupiga uuesti kokku liitma. Kuid sellega oli probleem. Varusüsteem oli mõeldud ainult suure hädajuhtumi korral kasutamiseks. Ta oli kogu suure arvuti ketta eelmine päev programmiliselt pulbriks hõõrunud ja lisaks kümme korda tühjaga üle kirjutanud. Meiliaadressid tuletaks ta võib-olla kuidagi meelde, aga arvuti genereeritud „kõvasid” paroole küll mitte.

      Jäänud oli ainult üks tagauks: ühe sõbra arvutis olid kõik vajalikud andmed peidus. Janek oli vestluse käigus enda sepitsetud lingi ette söötnud. Tüdruk klikkis pildile ja pildi külge kleebitud tarkvara asus tööle. Esialgne huvi oli lugeda, kellega ja millest naine veel lobiseb ja sorteerida ketta peal olevat infot. Lõpuks see tüütas ning ta oli tekitanud peidetud kausta ja oma salasõna all mõned failid naise arvutisse lisanud. Igaks juhuks. Nüüd oli olukord käes ning selle kataloogi pidi sealt kuidagi välja koukima.