Ega tal kaua haiglas olla lastud. Niipea, kui kiirabihaiglast välja lasti, kirjutati ta kohe eeluurimisvanglasse sisse. Siis tuli kohus.
Kalle jaoks tavatult ebameeldiv, sest saalis istus nii mõnigi tuttav endisest kodulinnast. Kuradi friikide väljanäitus, kuigi ilmselt vaatajapinkides olijad mõtlesid sama Kalle kohta. Õnneks ei sattunud kogu protsess suure kella külge. Killuke anonüümsust säilis. See ehk aitab tal ennast kunagi sisse seada, ilma et inimesed teda oma naabrusest kohe eemale peletaks.
Ta tunnistas ennast süüdi, istus siis ja oli kindel, et nüüd on tema elu läbi. Pole ta enam sõdur ega kütt. Pole isegi kohmakas kohaneja, kes elu võõrastades püüab ennast sisse seada. Ta oli tavaline mõrvar, süüdi kahe inimese tapmises. Ühte surma ta kahetses ja teist mitte. Kuidagi tuimalt oli ta mõelnud, et kohtuga saab kõik läbi, kuid elu läks siiski edasi. Päev ja öö ning kolm sööki. Trenn, pingutamine ja aega mõtlemiseks. Palju aega mõtlemiseks, isegi liiga palju. Kalle mõistis, miks nii mõnigi kaasvang usu vastu võttis – mõtlemine teemal, kas jumal on või ei ole, nõudis aega ja siin oli seda palju. Ja eks oli uskumine mõneti ka meelelahutus nüris maailmas. Kalle sinnani jõudnud polnud. Veel niikaua, kuni vangla raamatukogu vastu pidas, polnud ka kavas. Ja nüüd, kui ta oli enam vähem suutnud kõigega leppima hakata, kui ta oli isegi kongis asjad korda saanud – Kalle oli kindel, et peale seina rammimist jäetakse ta rahule kui lootusetu hull –, just nüüd ilmus ei kuskilt keegi Erki, kes lubas ta välja lasta.
Kalle keeras koikus külge, voodi ragises kaeblikult. Väikesest aknast paistis prožektorite kuma. Mõnes mõttes oli Kalle vanglaga rahul. Siin oli hea olla, ei pidanud mõtlema, keegi ütles alati, mida tegema pidi. Ei pidanud muretsema, kust saab süüa, mida selga panna ja kus elada. Üldse ei olnud midagi enese otsustada. Hea oleks siia jääda, sest tahes-tahtmata satub ta väljas jälle kellegagi vastuollu ja teeb midagi, mis paneb kõiki teda taga ajama. Jah, aga. Ta teadis, et pole pääsu totrast unenäost – see polnudki otseselt tema unenägu, vaid meelte ettemängitud katkend filmist, kus närviline piirivalvur jõllitab läbi optilise püssi sihiku, kuidas randa tulnud seltskond aega veedab, vajutab kogemata päästikule ja keegi sureb. Ning siis muretseb sõdur, et ta jääb vahele, pole ju täit laskemoona ette laduda ja püssist on tulistatud. Pealegi on keegi surnud. Ja nii ta püüab ennast puhtaks pesta ja püssi peita, kuid see ei mahu kuhugi. Ja siis ta peidab selle padjapüüri sisse ning magab, püssilukk kõrvas.
Ei tea, kas Erki saaks talle tõesti puhkuse hankida. Või oli tegemist mingi debiilse eksperimendiga. Kuni ta siin istub, jookseb maailm temast mööda. Viieteistkümne aasta pärast ei oskaks ta ilmselt moodsat hambaharjagi kasutada, rääkimata kellegagi lävimisest. Kuigi, ega keegi teda oota. Viieteistkümne aasta pärast astub ta väravast välja ja ei tunne mitte kedagi ja kõige parem töö, millele ta loota võinuks, oli kuskil kojamehena. Võimalik, et sedagi mitte, sest kes ikka tahaks riskida oma lähedaste ja perega – ikkagi vangis istunud ja mitte niisama.
Kalle otsustas, et mida Erki ka ei pakuks, ta võtab töö vastu. Nõuab korraliku raha ja kui töö on tehtud, siis pühib kodumaa tolmu jalgelt ja proovib uuesti. Ehk nüüd läheb paremini.
III
Mida teha olukorras, kui oled äsja avastanud surnud sõbra ja kahtlustad, et vaenlane hiilib naabruses. Kättemaks! Janek oleks justkui paisatud tulistamismängu algusesse. Nüüd peab ta peavalust ja tuikavast kaelast hoolimata end püsti ajama, kõik kapid pahupidi pöörama, et arstikotikest leida – mis tegelikult polnudki nii paha mõte, sest nuuskpiiritus aitaks end kokku võtta. Siis peaks otsima relva, padruneid ja kui keegi juhtub ikkagi nurga taga varitsema ja sind maha laskma, siis saab alati turvaliselt uuesti alustada.
Kurat, aga Mart on surnud. Janek püüdis seda mõtet ette mängides ennast muretsema panna, aga tema sees maad võtnud tuimus ei lubanud midagi tunda. Persse see kõik, otsustas ta ja lõi jalaga ukse pihta. Uhke litaka ja seliti lahti lendava ukse asemel sai ta piida vahele kahekümnesentimeetrise prao. Uljus kadus ning jalg hakkas süüdistavalt tuikama. Kae lolli, imestas Janek oma teo üle. Tundus, et mingites olukordades kippus katusekorrusel muidu laitmatult tiksuv käitumisprogramm ootamatuid manöövreid sooritama.
Kas ta peaks nüüd hõikama, et ta tuleb välja, või on ümbruskonna viimaselegi konnale selge, et see kohe juhtub. Silmad vidukil, astus Janek õue, oodates, et kohe tormab keegi tema juurde ja ta saab praktikas harjutada käsitsivõitlust, milles ta joystick’i abil nii osav oli. Janeki pettumuseks ei juhtunud midagi. Puud kiiksusid omasoodu, laual vedelesid kalarapped ja väravgi oli korralikult suletud. Kui onnis poleks surnud Marti – Janek kiikas üle õla, et endale veel kord seda fakti kinnitada – ja läve ees soolikatest vabastatud haugi, võinuks arvata, et see oli lihtsalt üks vastikult reaalne unenägu.
Mida teevad normaalsed kodanikud, kui leiavad oma parima sõbra surnukeha, püüdis Janek mõelda. Sellest ei tulnud midagi välja, ta polnud enam ammu inimene, kes käituks nagu kõik teised. Kuigi-kuigi, Janek istus kala kõrvale tolmu sisse ja puhkes naerma. Irvitas niikaua, kuni pisarad jooksma hakkasid. Ta koukis pooleldi kõõksudes taskust Mardi Vertu ja valis 911 – õnneks oli see number ka hädaabikeskuse peale suunatud ja peale paari kutsungit saigi abi kutsutud. Kuigi, mis kuradi abi siin enam vaja oli. Mart oli surnud, kärvanud. Kuidas üldse sai niiviisi juhtuda. Kes selle taga võis olla.
Janek võttis kala ja astus onni tagasi. Kõigepealt kattis ta Mardi laiba vatitekiga. Siis tõmbas kala paberiga puhtaks, lõikas viiludeks ja pani koos sibula, pipra, mõne kartuli ja porgandiga patta. Viskas pliidi alla peenikest hagu ja mõned jämedamad halud ning jäi üksisilmi tulle vahtima. Janek imestas, et suutis just nüüd ja praegu nii argiseid asju toimetada. Ilmselt just tegevuses olek hoidis õõva eemale. Hästi, nüüd võis ta otsast kõik läbi kaaluda. Mida ta näinud oli. Mardi Vertu rajal, kauge automürin ja see oligi enam-vähem kõik. Siiski-siiski, Mart pidi teadma, et midagi on lahti. Ilmselt keegi toimetas ta siia, muidu poleks Mart eal oma telefonist loobunud. Vastik küsimus rippus õhus: miks talle endale elu sisse jäeti. Olid nad ju asjaajamises alati koos. Mart tegutsemas, kontakte loomas, kliente otsimas ja nende tausta kontrollimas ja tema klientide soove täitmas. Võibolla ei teatud täpselt, kes ta on, ja löödi uimaseks, kuna ta jäi lihtsalt jalgu. Või oli Mardi tapmine puhas juhus. Janek otsustas Mardi taskud läbi tuhnida, hea õnne korral oleks seal midagi, mis teda edasi aitaks. Teksade taskust ilmusid kodu- ja autovõtmed. Tavaliselt parkis Mart masina esimesse metsatukka ja tuli sealt jala. Tähendab, et tõenäoliselt tulid nad siia Mardi autoga. Janek ei leidnud rohkem midagi.
Janek jõudis just suppi helpima hakata, kui uks lahti paiskus. Närviliselt ennast kaitsta püüdes hüppas Janek jalule ja ajas taldriku ümber.
„Paigal!” käratas mehehääl. „Kas sa oled siin üksi?”
„Ei kuule või?” röögatas turjakas konstaabel, kui Janek kivistunult vaikis.
„Üksi.”
„Mis juhtus?”
„Mart on surnud.”
„Mart?”
„Jah, minu sõber. Tulin kalalt ja rappisin kala ära. Aga oot, jah, enne märkasin maja katuselt, et kirves polnud oma kohal. Mõtlesin veel, et ehk Mart läks metsa hagu raiuma.”
Konstaabel noogutas, nagu olnuks Janeki jutt täiesti normaalne, ja astus külitsi paar sammu lähemale. Ta võttis mütsi peast, paljastades tihedalt krussis tumehallid juuksed, teise käega koukis ta taskurätiku ja pühkis laubalt higi. Janek sai aru, et mees pidi üsna vana olema, aga sellegipoolest väga heas vormis.
„Kurat, ma jooksin nende sitaste kummikutega läbi suure pori siia. Sa ikka teinekord võta toru vastu, kui keskusest tagasi helistatakse.”
Janek vaatas masinlikult telefoni ekraani ja tõesti seal oli näha kolm vastamata kõnet.
„Aa, see on hääletu peale pandud.”
„Puutusid midagi?” uuris konstaabel.
„Ei, noh jah. Ma panin teki talle peale,” rehmas Janek käega voodi poole.
Vanamees krimpsutas nina. „See ei meeldi neile.” Jättes täpsustamata, kellele.
„Lähme