oma kahel viimasel välisriikide vastu suunatud aktsioonil ebaõnnestunud. Eestis soovis ta valitsuse kukkumist ja meelepärase asemele panekut ning muutusi meie seadusandluses. On lõplikult selge, et see ei õnnestunud. Gruusias ei olnud eesmärgiks Gruusia täielik okupeerimine, vaid Saakašvili kukutamine ja sobilike inimeste pukki upitamine. See ei ole siiani õnnestunud, aga madin veel käib. Kindlat vastust veel ei ole, aga kaldun arvama, et Saakašvilit kukutada ei õnnestu. Saavutati Venemaa kindlam kontroll Gruusia territooriumi osa üle, aga okupatsiooni seadustamine ei õnnestunud. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust on tunnustanud ainult Nikaraagua, isegi Valgevene ei tunnustanud. Nüüd ma küsin, kas Venemaa on saavutanud mingeid võite?“
„Üht-teist on saavutanud. Venemaa on murendanud lääneriikide ühtsust ja loonud rahvusvahelistes organisatsioonides pretsedente, mida võib nimetada topeltstandarditeks,“ vastas Raivo.
„Euroopa suurriigid ei nimeta asju nende õigete nimedega. Sõna okupeerimine asemel kasutatakse väljendit territooriumi hõivamine. Selline metsakutsutamine ongi esimene samm topeltstandardite tekkimisel,“ lisas Kaspar.
„Eriti murettekitav oli Euroopa Liidu eesistuja Prantsusmaa käitumine rahulepingu ettevalmistamisel. Põhimõtteliselt Sarkozy põlistas Gruusia autonoomsete piirkondade okupeerimise. Loomulik lahendus oleks olnud, et mõlemad konflikti osapooled viivad oma väed Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast välja ning asemele tuuakse olukorda kontrollima rahvusvahelised rahuvalveväed nagu tehti Bosnias. Lisaks, Moskvas õgvendatakse Venemaa nõudmisel veel rahulepingut ja surutakse selle täitmine Gruusiale peale. Tekib õigustatud küsimus, kes siis ikkagi oli konfliktis agressor,“ täiendas Margit eelkõnelejaid ja jäi kimbatust väljendava näoga kaasvestlejatele otsa vaatama.
„Ma olen teiega nõus. See ongi Venemaa peamine võit, mis on suunatud tulevikku ja võimaldab pikemas perspektiivis sigadusi jätkata.“
Andres mõtles hetke kaugusse vaadates ja jätkas: „Sedasi Venemaa hammustabki samm-sammult väikesi tükikesi euroopalike põhiväärtuste küljest, kuni neist jääb järgi tegeliku sisuta tühi kest. Venemaa nõuab järjekindlalt Euroopalt järelandmisi, ise mitte midagi loovutamata.“
„Venemaal on õnnestunud saada oma hääletoru Euroopa Parlamenti Tatjana Ždanoka näol. Vastik on vaadata neid pressikonverentse, mida ta Brüsselis korraldab,“ lisas Kaspar.
„Oh Läti, Läti, loodame, et meiega ei juhtu järgmise aasta varasuvistel Euroopa Parlamendi valimistel sama jama, et valitakse Eestist Brüsselisse näiteks Dmitri Klenski,“ ütles ohates Kaspar.
Andres tõstis käe ja palus sõna: „Sõbrad, enne, kui ma teile järgmise ringi õlut välja teen, tõmbaks Gruusia teema otsad kokku. Ma arvan, et pärast Gruusia sündmusi ei saa enam milleski kindel olla. Mitte miski ei välista, et meid võib tulevikus tabada samuti Venemaa relvastatud agressioon. Kõik siin lauas istujad on arvatavasti minu väitega päri.“
Lauast kostis kinnitavaid hääli.
„Siit tuleneb minu viimane küsimus Raivole. Kas, arvestades Gruusia sõja kogemust, on mõni aspekt sarnase agressiooni toimumisel Eesti vastu jäänud meil kahe silma vahele? Kas või kus on Eestis tehtud puuduliku tööd selleks valmistumisel või selle ärahoidmisel?“
Raivo kogus hetke mõtteid ja vastas: „Otseselt sõjalistes küsimustes oleme vastavalt oma võimalustele tasemel. Tsiviilelanikkonna kaitsega sõja puhkemise korral oleme vähem tegelnud, kui peaksime. Staapides kindlasti ei ole seda kahe silma vahele jäetud, aga tsiviilelanikkonna enda seas pole mingit tööd tehtud. On ka arusaadav, miks sellega ei ole nähtavalt tegeldud: et mitte paanikat külvata. Teiselt poolt nõuaks see tsiviilobjektide ehitamisel lisakulutusi, mille vastu on omakorda kinnisvaraärimehed. Selle teemaga tegeleb Eesti kaitsestruktuurides Naiskodukaitse. See on tegelikult väga tähtis, sest me peame tagama oma rahva säilimise ka tsiviilelanike hävitamisele suunatud agressiooni korral. Meeste sõdimisel on ainult siis mõtet, kui neil on pärast sõda naine ja lapsed alles.“
„Teie, mehed, olete siin kõik vähem või rohkem Kaitseliiduga seotud,“ sekkus teemasse Margit, naiselik trots hääles. „Minu jaoks on siis ainukeseks riigi kaitseliseks väljundiks Naiskodukaitse. Minu jaoks on vähevõitu olla ainult leemekulbi liigutaja. Tsiviilkaitseline funktsioon tõstab natuke minu silmis Naiskodukaitse tähtsust.“
„Naiskodukaitsjad võivad soovi korral läbida koos kaitseliitlastega sõduri baaskursuse ja õppida relva kasutama,“ vastas Raivo.
„Seda ma ei teadnud. Kuid siiski, naiste valmisolek peab olema parem, kui tõesti midagi juhtub! Mehed lähevad oma üleandeid täitma, seega naiste kohustuseks peab olema laste ja vanemate inimese eest hoolitsemine. Kuidas ja mida teha, kui elektrit pole või veevarustus on kehv või tekivad muud sarnased probleemid? Minu meelest peavad naised selliseid teadmisi saama.“
„Õiges suunas mõtled, Margit. Nüüd teed kähku avalduse Naiskodukaitsesse ja selgitad juba organisatsiooni sees, millele tuleks veel tähelepanu pöörata,“ andis Verner Margitile soovitusi.
„Ma ei tea. Ma pean mõtlema. Ma ei saa ju pidevalt osaleda, kui mees ja varsti ka vanem poeg käib laigulises vormis metsas möllamas. Keegi peab kodu ka korras hoidma,“ arutles Margit mõtlikult.
„Ma arvan, et organisatsioonis on selle peale mõeldud, sest vaevalt sa ainuke naine oled, kellel lapsed kodus,“ aasis Andres toetavalt oma naist.
Lauas tekkis hetkeline vaikus.
Andres võttis uuesti jutu üles: „Veel üks mure. Ma olen juba poolteist aastat Kaitseliidus ja siiamaani ei ole mind ühelegi õppusele kutsutud. Ma olen helistanud ja siis on lubatud kohe infot saata, aga siiani ei ole midagi juhtunud. Selle aja peale võib inimene solvuda ja vahepeal tekkinud kaitsetahe tugevasti langeda.“
Raivo köhatas ja vastas Andresele: „Väga õige märkus. Mõnedes malevkondades oli tekkinud vahepeal segane olukord ja tegevusi eriti ei toimunud. Praegu vahetatakse välja inimesi, kes oma tööga hakkama ei saanud, ja üldse korrastatakse struktuure, et paremini kriisiolukordades tegutseda. Ma arvan, et hiljemalt kahe-kolme kuu pärast toimib ka sinu malevkonnas kõik paremini kui enne.”
Laua äärde kõikus üks tuntud jalgpallifänn hüüdnimega Imperaator. Ta oli sihuke edev fänn, kes tahtis alati pildil olla ja kellel oli alati midagi öelda, olenemata sellest, kas tal oli oma seisukoht olemas või mitte.
„Tere kõik see seltskond. Noh, Andres, parandad maailma ja ajad jälle poliitikat?“
„Kus sa seda võtad? Niisama arutame maailma asju, sest tänasest mängust ei ole midagi rääkida,“ vastas Andres.
„Kuulsin möödaminnes, et rääkisite Gruusia sõjast,“ alustas Imperaator juttu.
Imperaatori selja tagant lähenes vaikselt naeratades Kojamees ja koputas talle seljale ning sellega katkestas alustatud jutu.
„Mis sa, Imperaator, tülitad siin viisakaid inimesi. Kas tulid jälle Andreselt kunagise Res Publicale hääle andmise pärast vabandust paluma?“
Kojamees oli otsustanud parajalt napsise Imperaatori kallal väheke nokkida.
„Mine kuradile, Kojamees. See on nii vana asi. Tahtsin paar sõna juttu ajada. Räägivad siin Gruusia sõjast. Tahtsin lihtsalt öelda: targutada ja arutada võib sitaks palju, aga kui Venemaa tuleb meile kallale, siis oleme omadega puhta perses. Meil ei ole mingitki lootust neile vastu saada, sest meil ei ole tanke ega lennukeid. Parem on…“
„Loll jutt suhu tagasi!“ röögatas Kojamees. „Kui sa kavatsed lolli ahvi juttu jätkata, siis soovitan sul oma geenid ringlusest kõrvaldada.“
Imperaator pungitas ehmunult oma silmi ega saanud sõnagi suust.
„Mis sa maigutad? Tunned piinlikkust, et oled juba jõudnud oma londiga piisavalt vehelda ja argpükslikke põõsassepugeja geene levitada?“ jätkas Kojamees karmil toonil.
„Ma lihtsal mõtlesin, et siis läheb jamaks,“ kokutas Imperaator.
„Jamaks läheb kindlasti ja me peame seekord igal juhul vastu, kuni NATO vägede tulekuni. Seniks, Imperaator, kasvata mehemeelt, mõtle vähem lolle