South Streami ehitamise alustamisele. Meie koduõuele oli just jõudnud Nord Streami ehitus. Kõik need gaasijuhtme ehitused ja intriigid seal ümber lõhestasid ühtset Euroopat ning sundisid osa kõige suuremas energianäljas olevaid riikidest sisuliselt loobuma aastakümnete jooksul välja kujunenud põhimõtetest.
Olukorra pingestatust näitas politseipatrullide hulk, mida oli näha Hirvepargi ümbruses. Tavaliselt oli üks jalgsipatrull pargis ja teine liikus autoga ümbruses. Täna oli politseibusse näha Vabaduse väljakul ja Kaarli kiriku juures, lisaks mitmeid pidevalt liikuvaid patrullautosid. Selleks oli ka põhjust, sest Rahvusraamatukogu juurde oli kogunenud umbes viiskümmend Öise Vahtkonna aktivisti, kes nõudsid Ida-Virumaa territoriaalset autonoomiat ja keelelise asjaajamise erikorda osas Tallinna linnaosadest. Tänasel kogunemisel protesteeriti kõigele lisaks Hirvepargis toimuva ajaloovõltsijate ja natsismi taaselustajate koosoleku vastu.
Vene infokanalites kasutatav retoorika ja hüsteeriat külvav tänavapoliitika meenutas pronksiöö eelseid päevi. Kõige selle taustaks oli Nord Streami ehitusega seotud erinõudmised Eesti territoriaalvetes liikuvatele laevadele ja sadamate tööle, millele lisandus Nord Streami turvafirma laevastiku provokatiivne käitumine. Eesti piirivalvelaevastikku suhtuti kui tüütutesse kärbestesse. Eesti riiki süüdistati rahvusvahelisel areenil gaasijuhtme ehituse teadlikus takistamises. Venemaa oli mitmel korral vahepealseid kokkuleppeid gaasijuhtme kulgemismarsruudis ühepoolselt muutnud ja sisenenud kohati Eesti territoriaalvetesse. Eesti protestidele jättis Venemaa vastamata ja Euroopa Liit palus Eestilt mõistvat suhtumist suurprojekti õnnestumise huvides, sest paarisajameetrine sisenemine Eesti vetesse ei tekita sisulist majanduslikku kahju.
Mehed jõudsid Hirveparki, kuhu oli kogunenud juba paarsada inimest. Kõlaritest kostis vaikselt rahvuslikku muusikat.
„Mis sa arvad, palju inimesi täna kokku tuleb? Ikkagi 25 aastat esimesest koosolekust, võiks öelda, et ümmargune aastapäev,“ küsis Kaspar Andreselt.
„Arvan, et umbes viissada. Noori võiks rohkem olla, muidu on varsti samasugune üritus nagu küüditatute mälestuspäev,“ vastas Andres.
„Vaata, kes seal lipuga vehib,“ osutas Kaspar siilipäisele mehele.
„Vaata aga vaata, Kalev Rebane. Jälle on metamorfoos toimunud. Lehvivad lokid on kadunud ja siilipea on tagasi. Kurat, see midagi head ei tähenda,“ kirus Andres.
Meestele lähenes Tarmo Kruusimäe. Ta oli täna koosoleku juhataja.
„Tere mehed. Kas te Klouni nägite,“ ütles Tarmo ja osutas Kalev Rebasele. „Tal on täna kutsikad ka kaasas.“
„Kui sa mõtled Rebast, siis nägin jah,“ vastas Andres. „Kutsikaid ei pannud tähele. Palju neid tal kaasas on?“
„Umbes viis tükki,“ vastas Tarmo. „Kõigil on nahktagid seljas. Ma ei sa aru, kuidas nad suudavad tänase kuumaga neid kanda, ja veel eest kinni tõmmatult. Ma rääkisin ühega juttu. Jumala sileda ajuga tüüp. Siin on mõned skinnid, kes Woodstockis käivad. Nemad ei tea neist mitte ühtegi. See nägu oli rohkem mingi autovarga või võlanõudja moodi tüüp.“
„Ega need tolvanid midagi head ei tähenda. Ma näen juba praegu kolme vene telejaama kaameraid. Nad saavad kindlasti kaamerameeste lemmikuteks. Laigulised püksid ja sõdurisaapad koos kiilaka peaga on selleks piisav argument,“ poetas Kaspar vahele.
Tarmo telefon helises. Ta võttis kõne vastu, rääkis lühidalt ja pöördus vestlusringi tagasi.
„Sõber, kes on siiapoole teel, andis teada, et rahvusraamatukogu juurde on kogunenud juba oma sadakond inimest. Seltskond on üsna agressiivselt meelestatud. Tavapärasest rohkem on noori, samuti keskealisi vananeva Rambo tüüpi kehaehitusega mehi.“
„Ma ei imesta, kui varsti saabub politsei ja soovitab meil võimalike jamade vältimiseks koosolek ära jätta,“ esitas Andres oma arvamuse tuntava sarkasmiga hääles.
„Ei jää siin midagi ära. Vaata, kui palju rahvast on kogunenud ja inimesi tuleb kogu aeg juurde.“ Tarmo vaatas kella ja lisas: „Viie minuti pärast alustame. Kui teil on vähegi võimalik, hoidke Kalev Rebase seltskonnal silma peal.“
Tarmo liikus mikrofonide poole, kuhu kogunesid sõnavõtjad.
Paari minuti pärast andis Tarmo märku puhkpilliorkestrile, mis alustas „Jää vabaks, Eesti meri“ mängimisega. Kalev Rebase seltskond koondus ühte punti ja Rebane ise hakkas hoogsamalt lippu lehvitama. Kaugemalt lähenes jalgpallifännide seltskond koondise särkides, kes kandsid enda vahel ülisuurt Eesti sini-must-valget lippu. Nende lähenemine oli rebaslastele nagu märguandeks. Nad alustasid kiiresti jopede seljast võtmist ja liikusid jalgpallifännidele vastu. Nad viskasid joped ühe silmapaistmatu välimusega noormehe kätte ja rivistusid lipu ette noolekujuliselt, Kalev Rebane lipuga kõige ees.
Nüüd sai selgeks, miks oli vaja palava ilmaga jopedes haududa. Kõigil meestel olid seljas valged T-särgid, millel oli musta värviga kujutatud Vabadussõja Võidusamba risti kujutis ja all kiri „Russian-free Estonia“, kus kaks kõrvuti olevat s-tähte oli kujundatud natsi-Saksamaa SS piksenooltena.
Andres, Kaspar ja mõned jalgpallifännid, keda Kojamees oli saatnud Kalev Rebast jälgima, liikusid neile küll järele, aga üllatusmomendi pärast ei jõudnud neid takistada. See tõttu said rebaslased umbes kümmekond sekundit rahulikult ja korrektselt lipu ees marssida.
Andres andis omadele käsu: „Seisame kindlalt neile ühtse rivina tee peale ette ja sunnime nad fännilipu eest lahkuma.“
Fännid koos Andrese ja Kaspariga seisid Rebasele tee peale ette: „Lahkuge viivitamatult siit ürituselt, teie käitumine ja sümboolika pole siin teretulnud,“ ütles Andres rahuliku, kuid vastuvaidlemist välistava häälega, ise vaadates läbi tungiva pilguga Kalev Rebasele silma.
„Me nõuame tungivalt teie lahkumist,“ lisas Kaspar Andrese kõrvalt.
Kalev Rebase sammudesse sigines ebakindlus. Ta tundis ilmselt erakonnas olemise päevist Andrese ära, samuti ühe jalgpallifänni, kelle enesekindluses ei tasunud kahelda.
„Tulge eest, me oleme vabad inimesed vabal maal,“ hüüdis Kalev Rebane vastu.
Üks noormees Rebase selja taga röögatas: „Kuulge peded, tõmmake siit eest nahhui!“
See ütlus lõi Prantsuse võõrleegionis olnud jalkafännil kopsu üle maksa ja vastas ähvardavalt: „Sa, ahv, ei ole kunagi nii korralikult peksa saanud, kui täna saad.“
Kalev Rebane jäi seisma. Teised fännid püüdsid talitseda oma kolleegi, kes tahtis pedeks nimetajaga kohe arved klaarida. Kohale jooksid esimesed politseinikud. Kalev Rebase tagant liikusid edasi kaks kiilakat ja suundusid liikumist takistava rivi poole. Pedeks sõimaja sisistas läbi hammaste: „Ubju nahhui, kõiki teid järgemööda, bläääd.“
Andrese karjumist „seiske paigal“ ei kuulnud enam keegi. Peale lennanud pedeks sõimaja sai laksu mööda hambaid ja lendas pikali. Kaklus oli lahti läinud. Enne rahulikult seisnud kolm kiilakat lendasid jalgadega ees takistavas rivis seisjatele peale. Suurt lippu kandnud fännidest osa liikus omadele appi. Kohale oli jõudnud neli politseinikku, kes püüdsid kaklust lahutada. Kaugemalt pargist lähenes sireenide huilates politseibuss. Kalev Rebane karjus kaklusest osa võtmata lippu lehvitades, et Eesti rahvuslasi pekstakse ja kutsus rahvast appi.
Tarmo oli haaranud mikrofoni: „Kodanikud, kellel on jõudu, aidake politseil Kalev Rebane ja temaga koos olevad võltsrahvuslased kinni pidada. Tõmmake nad pikali ja püüdke käed selja taha väänata. Võtke sellelt klounilt Rebaselt Eesti lipp ära. Ta ei vääri selle käes hoidmist.“
Politseibussi kohale jõudes, kust väljusid märulipolitseinikud, oli kaklus juba lõppenud. Rebaslased olid pikali maha väänatud ja iga mehe seljas istus kaks-kolm meest. Üht rebaslast veel peksti, kuna see oli noa haaranud ja ühte appi jooksnud lipukandjast fänni käest haavanud. Peksmise lõpetamiseks pidi Andres nii sõnade kui kätega sekkuma.
Mikrofonist kostis Tarmo hääl: „Politseil palun koosolekult kõrvaldada ainult valgetes T-särkides kiilakad. Teised kodanikud tagasid minu kui koosoleku läbiviija palvel avaliku korda.“
Politsei