oma esikäpad tõrksa pealtvaataja külge, haugatas kaks või kolm korda ja koputas käppadega taskule, mis ei tahtnud avaneda.
Publiku hulgast kostsid nüüd hüüded, mitmesugused naljad ja pilked:
„See on kaval puudel, ta tunneb need kohe ära, kellel on paks rahakott!”
„Pista aga käsi tasku!”
„Küll ta annab!”
„Ei see anna!”
„Ära koonerda, oma onu pärandusest saad selle tagasi!”
Ja lõpuks tulid rahatükid ikkagi taskute sügavusest välja, kuhu need olid peidetud.
Kogu selle aja jooksul, lausumata ainsatki sõna, pööramata silmi kausikeselt, mängis Vitalis oma viiulil lõbusaid lugusid, kord hoogsamalt, kord sujuvamalt.
Peatselt kõndis Capi tagasi oma peremehe juurde, kandes uhkelt rahatükkidega täidetud kausikest.
Nüüd oli Joli-Coeuri ja minu kord ette astuda.
„Mu daamid ja härrad,” ütles Vitalis, estikuleerides mõlema käega, millest üks hoidis poognat ja teine viiulit, „meie jätkame oma etendust ülitoreda komöödiaga, mis kannab pealkirja „Härra JoliCoeuri teener ehk rumalam kahest pole mitte see, keda arvatakse”. Mees nagu mina ei alanda end selleni, et hakkab ette kiitma oma näidendit ja näitlejaid. Ütlen teile vaid ühte: ajage pärani lahti silmad, teritage kõrvad ja hoidke oma käed valmis plaksutamiseks.”
See, mida Vitalis nimetas „ülitoredaks komöödiaks”, oli tegelikult pantomiim, tähendab näidend, mida mängitakse liigutustega, mitte aga sõnadega. Ja see pidi nii olema juba üksi sel põhjusel, et kaks peategelast, Joli-Coeur ja Capi, ei osanud rääkida ja kolmas, kelleks olin mina, polnud võimeline lausuma isegi kahte sõna. Siiski, et teha meie mäng kergemini arusaadavaks, saatis Vitalis seda mõningate sõnadega, mis valmistasid ette komöödia situatsioone ja aitasid neid selgitada.
Mängides sordiini all üht sõjakat viisi, teatas Vitalis Inglise kindrali härra Joli-Coeuri saabumisest, kes oli oma varanduse ja aukraadi saavutanud Indias peetud sõdades. Kuni selle päevani oli härra Joli-Coeuri teenriks olnud ainult Capi, kuid nüüdsest peale tahtis ta end lasta teenida inimesel, kuna ta rikkus seda lubas: loomad olid juba küllaltki kaua olnud inimeste orjad, nüüd oli aeg seda muuta.
Oodates uue teenri saabumist, jalutas kindral Joli-Coeur edasitagasi ja suitsetas sigarit. Oleks pidanud nägema, kuidas ta publikule suitsu näkku puhus!
Lõpuks muutus kindral ootamisest kärsituks, hakkas oma pungis silmi pööritama nagu see, kes on iga hetk vihahoogu sattumas. Ta hammustas huulde ja põrutas jalaga vastu maad.
Ma pidin Capi juhtimisel sisse astuma siis, kui ahv põrutab kolmandat korda jalaga vastu maad. Isegi kui ma oleksin oma osa unustanud, oleks koer seda mulle meelde tuletanud, sest ta ulatas mulle õigel ajal oma käpa ja juhtis mu kindrali ette.
Niipea kui kindral mind silmas, ajas ta oma mõlemad käed meeleheites üles. Kuidas!? Mis teener see niisugune on, kes tema jaoks välja valiti? Siis tuli ta mind vahtima otse mu nina alla ja hakkas minu ümber õlgu kehitades ringi käima. Ta näoilme oli nii kentsakas, et kõik pealtvaatajad naerma puhkesid: nad said aru, et ahv peab mind täielikuks lollpeaks ja samasugune oli ka pealtvaatajate arvamus.
Kogu komöödia oli endastki mõista kombineeritud selle rumaluse igakülgseks näitamiseks. Igas etteastes pidin ma sooritama mingi uue juhmuse, kuna aga Joli-Coeur seevastu leidis uusi võimalusi, et oma tarkuse ja osavusega hiilata.
Pärast seda, kui ta oli mind küllalt kaua uurinud, laskis kindral lihtsalt kaastunde pärast minu jaoks laua katta.
„Kindral arvab, et kui see poiss sööb kõhu täis,” selgitas Vitalis, „muutub ta ehk pisut targemaks. Me näeme seda kohe.”
Ja ma istusin ühe väikese kaetud laua taha, kus taldriku kõrvale oli asetatud suurätt.
Aga mida teha suurätiga?
Capi andis mulle märku, et pean seda kasutama. Aga kuidas?
Pärast tükk aega kestnud kimbatust nuuskasin ma selle sisse nina.
Seda nähes naeris kindral enese peaaegu surnuks, kuna Capi ehmatas mu totruse üle nii rängalt, et kukkus selili, käpad õhus.
Nähes, et ma olin eksinud, silmitsesin ma uuesti suurätti, mõeldes selle üle, milleks peab seda kasutama.
Lõpuks tuli mulle hea mõte: ma rullisin suurätiku kokku ja tegin sellest endale kaelasideme.
Kindral puhkes uuesti naerma ja Capi kukkus uuesti selili. Ja nii kestis see kuni silmapilguni, mil vihane kindral kiskus mu toolilt, istus minu kohale ning hakkas sööma minule määratud einet.
Oh, kindral juba oskas tarvitada suurätti! Millise graatsiaga torkas ta selle oma mundri ühte nööpauku ja laotas põlvedele! Millise elegantsiga murdis ta leiba ja tühjendas klaasi!
Kuid kõige suuremat mõju avaldasid tema peened kombed pärast eine lõpetamist, kui ta küsis endale hambaorgi, millega kiiresti oma hambaid torkis.
Nüüd puhkesid üldised kiiduavaldused ja etendus lõppes täieliku triumfiga.
Kui tark oli ahv! Kui rumal oli tema teener!
Kui me pöördusime tagasi oma võõrastemajja, kiitis Vitalis mind. Ma olin juba sel määral näitleja, et tundsin selle kiituse üle uhkust.
VII
MA ÕPIN LUGEMA
Kahtlemata olid sinjoor Vitalise trupi komödiandid väga andekad – ma kõnelen koertest ja ahvist – , kuid nende võimed ei olnud kuigi mitmekülgsed.
Piisas kolmest või neljast etteastest, et tunda kogu nendel repertuaari. Nad pidid seda pidevalt kordama.
Sellepärast ei saanud me ka ühes linnas kuigi kaua esineda. Nii pidime ka Usselist kolme päeva pärast uuesti teele asuma.
„Kuhu me nüüd edasi läheme?”
Ma olin juba küllalt julge, et pöörduda oma peremehe poole niisuguse küsimusega.
„Kas sa ümbruskonda tunned?” sõnas ta mulle otsa vaadates.
„Ei.”
„Aga milleks sa siis küsid, kuhu me edasi läheme?”
„Et teada.”
„Teada – aga mida?”
Ma sattusin segadusse ja vaatasin, ilma ainsatki sõna leidmata, meie ees avarduvat helendavat maanteed, mis eemal laskus metsaga kaetud orgu.
„Kui ma sulle vastaksin,” jätkas Vitalis, „et esiteks meie suundume Aurillaci, et sealt minna edasi Bordeaux’sse ja Bordeaux’st pöörduda Püreneedesse, mida sa saaksid siis teada?”
„Aga kas teie kõiki neid kohti tunnete?”
„Ma pole seal veel kunagi käinud.”
„Ja siiski teie teate, kuhu meie läheme?”
Ta silmitses mind uuesti kaua, otsekui püüaks minust midagi leida.
„Sa ei oska lugeda, kas pole nii?” küsis ta.
„Ei.”
„Kas sa tead, mis on raamat?”
„Jah. Raamatud võetakse kaasa jumalateenistusele, et sealt palveid lugeda, kui pole käepärast palvehelmeid. Ma olen raamatuid näinud, ilusaid piltidega raamatuid, pealt üleni kaetud nahaga.”
„Hüva. Tähendab, sa tead, et raamatus võivad olla palved?”
„Jah.”
„Aga raamatutes võib olla ka palju muud. Kui sa oma palvehelmeid loed, siis loed sa sõnu, mida sa ema Barberini käest kuulsid ja mis su kõrvadest on läinud sulle pähe, et tulla sealt uuesti sinu keelele ja huultele, niipea kui sa neid vajad. Aga need, kes loevad oma palveid raamatutest, ei võta sõnu, milledest nende palved koosnevad, mitte oma mälust, vaid võtavad neid oma silmade abil raamatutest, kus need seisavad, see