laual olid taldrikud, klaas, nuga ja kahvel ning valge laudlina.
Seisin ja mõtlesin, mida kõigi nende asjadega peale hakata.
Samal ajal, kui ma esitasin endale selle küsimuse, käed välja sirutatud, keha kallutatud ettepoole, suu lahti, teadmata, millega alustada, plaksutas mu isand käsi ja puhkes kõvasti naerma.
„Braavo, braavo! Suurepärane!” hüüdis ta. „Su miimika on haruldane. Poiss, keda ma kasutasin enne sind, tegi kavala näo, millega ta selgesti ütles: „Näete, kui hästi ma lollpead mängin!” Sina ei püüa aga midagi ütelda ja oled just niisugune nagu tarvis. Sinu loomulikkus on otse imetlusväärne.”
„Ma ei tea, mida ma pean tegema.”
„Just sellepärast sa imetlusväärne oledki. Homsest peale tead sa juba väga hästi, mida sul teha tuleb. Ja edaspidi pole sul muud tarvis, kui vaid meeles pidada kohmetust, mida sa praegu tunned, ja seda mängida, mida sa siis enam ei tunne. Kui sa suudad uuesti leida oma miimika ja kogu oma oleku ja seda korrata, siis ennustan ma sulle kõige suuremat menu. Keda sa minu komöödias kujutad? Noort maapoissi, kes pole midagi näinud ega tea midagi, kes tuleb ahvi juurde ja märkab, et ta on ahvist palju rumalam ja kohmetum. Siit tulenebki teine pealkiri: „Rumalam kahest pole mitte see, keda arvatakse”. Rumalam kui Joli-Coeur – see ongi sinu osa. Et seda osa hästi mängida, pole sul vaja midagi muud kui jääda selleks, kes sa oled praegu. Kuna see aga on võimatu, siis pead enesele meelde tuletama, missugune sa olid, ja seda näitlema, mida sa loomupäraselt enam ei ole.”
„Härra Joli-Coeuri teener” polnud kuigi pikk komöödia ja selle esitamine ei kestnud üle kahekümne minuti. Kuid meie proovid kestsid peaaegu kolm tundi, sest Vitalis laskis nii koertel kui ka minul ühte ja sama etteastet kaks korda, neli korda ja isegi kümme korda läbi võtta.
Koerad olid mõned kohad oma osadest unustanud ja neile tuli neid uuesti õpetada.
Olin väga üllatatud, nähes meie peremehe kannatlikkust ja leebust. Ta ei kohelnud loomi üldse nii, nagu seda tehti meie külas, kus vandesõnad ja löögid olid ainsaks kasvatusvahendiks ja neid kasutati oma äranägemise järgi.
Kogu selle pika proovi kestel ei saanud Vitalis kordagi pahaseks ega öelnud ühtki vandesõna.
„Hüva, algame uuesti,” sõnas ta tõsiselt, kui sellega, mida ta nõudis, toime ei tuldud. „Läks halvasti, Capi. Teie ei ole küllalt tähelepanelik, Joli-Coeur, saate tõrelda.”
Ja see oligi kõik, kuid sellest piisas.
„Noh,” küsis ta minult, kui proov oli lõppenud, „mis sa arvad, kas harjud komöödiat mängima?”
„Ma ei tea.”
„Kas tüütab sind ära?”
„Ei, see lõbustab mind väga.”
„Noh, siis läheb kõik hästi. Sa oled taibukas ja mis võib-olla on veelgi hinnatavam, sa oled tähelepanelik ning kuulekas: nende omadustega võib kõik saavutada. Vaata mu koeri ja võrdle neid Joli-Coeuriga. Ahvil on võib-olla tulisust ja mõistust rohkem kui koertel, kuid ta ei ole kuulekas. Ta omandab kerge vaevaga, mis talle õpetatakse, aga unustab kõik jälle niisama kiiresti. Pealegi ei tee ta kunagi rõõmuga seda, mis tema käest nõutakse; meeleldi hakkab ta vastu ja alati otsib ta riidu. Aga see tuleb tema loomusest ja seepärast ei saa ma ta peale pahaseks. Ahvil ei ole kohusetunnet, nagu seda on koeral, ning ta seisab seepärast koerast palju madalamal. Kas saad sellest kõigest aru?”
„Vist saan.”
„Ole ikka tähelepanelik ja kuulekas, mu poiss. Mida on tarvis teha, seda tee alati nii hästi, kui suudad. Sellest oleneb sul elus kõik.”
Tema jutt andis mulle julgust öelda, et kõige rohkem imetlesin ma selle proovi ajal tema muutumatut kannatlikkust, millega ta kohtles nii Joli-Coeuri, koeri kui ka mind.
Ta vaid naeratas sõbralikult ja ütles:
„On kohe näha, et sa seniajani oled elanud ainult talupoegade juures, kes kohtlevad loomi karmilt ja arvavad, et neid peab alati juhtima vaid ülestõstetud kepiga.”
„Ema Barberin kohtles meie lehma Roussette’i alati väga leebelt,” ütlesin mina.
„Ja ta toimis õigesti,” vastas Vitalis. „Sa sisendad mulle ema Barberinist hea arvamise. Ta teadis seda, mida maainimesed sageli ei tea: toorusega ei saavutata peaaegu mitte midagi, leebusega aga saavutatakse palju või isegi kõik. Ma pole kunagi pahandanud oma loomade peale ja ainult seetõttu õnnestus mul neid niisugusteks kasvatada, nagu nad praegu on. Kui ma oleksin neid löönud, oleksid nad muutunud kartlikuks ja hirm halvab mõistuse. Pealegi kui ma oleksin nende peale vihastanud, ei oleks ka mina ise olnud see, kes ma olen ja mul poleks olnud seda kõigutamatut kannatust, millega võitsin nende usalduse. Sest see, kes õpetab teisi, õpib ka ise. Minu koerad on andnud mulle niisama palju õppetunde kui mina neile. Mina arendasin nende mõistust, nemad kujundasid minu iseloomu.”
Kõik see, mis ma kuulsin, tundus mulle nii kummalisena, et ma puhkesin naerma.
„Sa leiad selle olevat väga naljaka, eks ole, et koer võib õpetada inimest? Ometi on see ümberlükkamatu tõde. Mõtle vaid veidi järele. Kas oled sellega nõus, et koer oma peremehe mõjule alistub?”
„Oh, muidugi!”
„Siis sa mõistad, et peremees peab ka ennast silmas pidama, kui ta tahab koera kasvatada. Kujuta nüüd ette, mis juhtuks, kui ma Capit õpetades enese unustaksin, satuksin vihahoogu ja ägestuksin. Mida teeks Capi? Ka tema omandaks harjumuse sattuda vihahoogu ja ägestuda, see tähendab, ta võtaks minust eeskuju ja muutuks halvaks. Koer on peaaegu alati oma peremehe peegel ja ühte nähes võib otsustada teise üle. Näita mulle oma koera ja ma ütlen, kes sa oled. Röövli koer on lurjus, varga koer on samuti varas, talupoja koer ei paista silma oma mõistusega ja on kasvatamatu. Viisakal ja sõbralikul inimesel on ka koer viisakas ja sõbralik.”
Minu kaaslastel, koertel ja ahvil, oli minuga võrreldes suur eelis: nad olid harjunud publiku ette ilmuma ja võisid homset päeva oodata ilma mingi hirmuta. Neil tuli teha seda, mida nad olid teinud juba sada või isegi tuhat korda.
Ent minul puudus nende rahulik enesekindlus. Mis ütleb Vitalis, kui ma oma osa halvasti mängin? Mida ütlevad pealtvaatajad? See mure segas mu und ja kui ma lõpuks uinusin, nägin unes inimesi, kes minu üle irvitasid.
Mu ärevus oli suur, kui me järgmisel hommikul võõrastemajast lahkusime, et minna väljakule, kus pidi toimuma etendus.
Vitalis kõndis trupi eesotsas, pea püsti, rind ees, mängides metallist vilepillil valssi, lüües ühtlasi takti käte ja jalgadega. Tema järel sammus Capi, kelle seljas uhkeldades istus härra JoliCoeur Inglise kindrali mundris: ta kandis kuldpaelaga ääristatud punast kuube ja punaseid põlvpükse ning kõrge sulega klappkübarat. Neile järgnesid aukartust äratavas kauguses kõrvuti Zerbino ja Dolce. Mina moodustasin piduliku rongkäigu lõpu, mis tänu isanda määratud asetusele võttis enda alla hea tüki maad tänavast.
Kuid veelgi enam kui meie defilee hiilgus äratasid tähelepanu vilepilli läbilõikavad helid, mis tungisid majadesse ja äratasid Usseli elanike uudishimu. Joosti ustele meie möödumist vaatama ja kõigi akende kardinad tõsteti kiiresti üles.
Mõned lapsed hakkasid meil järgi käima, üllatunud talupojad ühinesid nendega teel ja kui meie jõudsime väljakule, oli meie järel ja meie ümber arvukas saatjaskond.
Meie näitelava kerkis üsna kiiresti: nelja puu külge seotud nöörid moodustasid pikliku nelinurga, mille keskele me asetusime.
Meie etenduse esimene osa sisaldas mitmesuguseid kunsttükke, mida esitasid koerad, kuid missugused need olid, seda ei võinud ma öelda, sest olin sedavõrd tegevuses oma osa kordamisega ja segane ärevusest. Mäletan ainult seda, et Vitalis pani oma vilepilli kõrvale ja võttis viiuli, millega ta saatis koerte esitatavaid harjutusi, mängides kord tantsulugusid, kord õrnu ja tasaseid viise. Rahvahulk kogunes kiiresti meie nööri ümber ja kui ma ringi vaatasin, rohkem masinlikult kui mingil otstarbel, nägin ma lugematul hulgal silmateri, mis kõik olid pööratud meie peale ning