le
TÄNUSÕNAD
Kõigi alljärgnevate kohta tahaksin öelda seda, et ilma nendeta poleks seda raamatut olemas, ja ma tänan neid kõiki kogu südamest.
Greer Kessel Hendricks
Heather Neely
Lea, Fred ja Stacy Chbosky
Robbie Thompson
Christopher McQuarrie
Margaret Mehring
Stewart Stern
Kate Degenhart
Mark McClain Wilson
David Wilcox
Kate Ward
Tim Perell
Jack Horner
Eduardo Braniff
Ja lõpuks…
Dr Earl Reum, kes kirjutas ühe ilusa luuletuse ja Patrick Comeaux, kes mäletas seda valesti, kui oli 14-aastane.
ESIMENE OSA
25. august 1991
Kallis sõber!
Ma kirjutan sulle, sest ta ütles, et sa kuulad ja mõistad, ja et sa ei püüdnud tollel peol temaga magada, ehkki oleksid võinud. Palun, ära püüa ära arvata, kes see tüdruk on, sest siis sa võid ära arvata, kes olen mina, ja ma tõesti ei taha, et sa seda teeksid. Ma panen inimestele, kellest sulle kirjutan, teised nimed või annan neile hüüdnimed, sest ma ei taha, et sa mu üles leiaksid. Samal põhjusel ei lisanud ma kirjale ka oma saatja aadressi. Ma ei mõtle sellega midagi halba. Ausõna.
Mulle on lihtsalt oluline teada, et keegi kusagil kuulab ja mõistab ega püüa inimestega magada, ehkki võiks. Ma pean teadma, et selliseid inimesi on olemas.
Ma arvan, et kui üldse keegi, siis just sina saad sellest aru, sest kui üldse keegi, oled just sina tõeliselt elus ja oskad seda hinnata. Vähemalt ma loodan, et sa mõistad, sest inimesed vajavad sinu tugevust ja su sõprust ja nii lihtne see ongi. Vähemalt nii on mulle räägitud.
See ongi mu elu. Ja ma tahan, et sa teaksid, et olen korraga õnnelik ja kurb, ja ma püüan ikka veel aru saada, kuidas see võimalik on.
Püüan mõelda oma perekonnast kui põhjusest, miks olen selline, nagu ma olen, eriti pärast seda, kui ühel päeval, eelmisel kevadel, ei tulnud mu sõber Michael enam kooli ja me kuulsime valjuhääldist härra Vaughni häält:
„Poisid ja tüdrukud, teatan kurbusega, et üks meie kooli õpilane on meie hulgast lahkunud. Michael Dobsoni mälestusteenistus toimub sellel reedel, koosoleku ajal.”
Ma ei tea, kuidas uudised koolis levivad ja miks nad enamasti tõesteks osutuvad. Võib-olla oli see söögisaalis. Ma ei mäleta hästi. Aga see imelike prillidega Dave ütles meile, et Michael tappis ennast ära. Dave’i ema mängis ühe naabriga bridži ja nad kuulsid püstolilasku.
Ma ei mäleta eriti, mis edasi sai, välja arvatud seda, et mu vanem vend tuli härra Vaughni kabinetti ja ütles, et lõpetaksin nutmise. Siis pani ta oma käe mulle õlale ja ütles, et ma end tühjaks nutaksin, enne kui isa koju tuleb. Seejärel läksime McDonald’sisse friikartuleid sööma ja ta õpetas mind pinballi mängima. Ta tegi isegi nalja, et pidi minu pärast terve pärastlõuna koolist puuduma ja küsis, kas ma tahaksin aidata tal tema Camarot putitada. Ma pidin ikka omadega väga läbi olema, sest kunagi varem pole ta mind oma Camaro ligi lasknud.
Tuginõustajate juures paluti meil, neil vähestel, kellele Michael ka tegelikult meeldis, öelda paar sõna. Ma arvan, et nad kartsid, et mõned meist püüavad ennast ära tappa või midagi, sest nad tundusid kuidagi väga pinges olevat ja üks neist katsus kogu aeg oma habet.
Bridget, kes on vähe peast segi, ütles, et mõtleb mõnikord enesetapule siis, kui telekas reklaamipaus algab. Ta oli seejuures täiesti siiras ja see viis nõustajad parajalt segadusse. Carl, kes on kõigi vastu kena, ütles, et ta on küll väga kurb, aga ei suudaks iial ennast ära tappa, sest see on patt.
Üks tuginõustaja võttis kogu grupi läbi ja jõudis lõpuks minuni:
„Charlie, mida sina mõtled?”
Imelik, et ma polnud seda meest kunagi varem kohanud, sest ta oli „eriarst”, aga ta teadis mu nime, kuigi mul polnud rinnas nimesilti nagu lahtiste uste päeval.
„Minu arvates oli Michael tore poiss ja ma ei mõista, miks ta seda tegi. Kogu oma kurbuse juures arvan ma, et tegelikult häirib mind eelkõige just teadmatus.”
Lugesin nüüd üle, mis ma ütlesin, ja see ei kõla üldse nii, nagu ma tegelikult räägin. Eriti seal kabinetis, sest ma nutsin ikka veel. Ega suutnud nutmist lõpetada.
Nõustaja ütles, et ta kahtlustab, et Michaelil olid „kodused probleemid” ja et poiss tundis, et tal pole kellegagi rääkida. Võib-olla sellepärast ta tundis end nii üksi ja võttis endalt elu.
Siis ma karjusin sellele nõustajale, et Michael oleks võinud ju minuga rääkida. Ja ma hakkasin veelgi kõvemini nutma. Ta püüdis mind rahustada, öeldes, et pidas silmas pigem mõnda täiskasvanut, õpetajat või tuginõustajat. Aga see ei aidanud ja lõpuks sõitis mu vend oma Camaroga kooli juurde, et mind koju viia.
Terve ülejäänud kooliaasta kohtlesid õpetajad mind teisiti ja panid mulle paremaid hindeid, kuigi targemaks ma vahepeal ei saanud. Ausalt öeldes, ma arvan, et tegin neid kõiki närviliseks.
Michaeli matus oli kummaline, sest tema isa ei nutnud. Ja kolm kuud hiljem jättis ta Michaeli ema maha. Või vähemalt nii rääkis Dave söögivahetunni ajal. Ma mõtlen selle peale vahel. Mõtlen, et mis toimus Michaeli kodus siis, kui söödi ja telekat vaadati. Michael ei jätnud enesetapukirja, või siis ei näidanud tema vanemad seda kellelegi. Võib-olla olid tal „kodused probleemid”. Ma tahaksin teada. See paneks mind temast palju selgemini puudust tundma. Siis oleks sellel kõigel olnud mingi kurb seletus.
Üks asi on aga kindel – see paneb mind endalt küsima, kas ka minul on „koduseid probleeme”, aga mulle tundub, et paljudel teistel on kodus asjad palju hullemini. Nagu siis, kui mu õe esimene poiss hakkas hoopis ühe teise tüdrukuga käima ja mu õde terve nädalavahetuse nuttis.
Mu isa ütles: „On inimesi, kellel on palju raskem.”
Ja mu ema ei öelnud sõnagi. Ja oligi kõik. Kuu aega hiljem kohtas mu õde uut poissi ja hakkas jälle rõõmsamat muusikat kuulama. Ja mu isa käis tööl edasi. Ja mu ema jätkas tolmuimemist. Ja mu vend muudkui putitas oma Camarot. Tähendab, seni, kuni ta suve alguses ülikooli läks. Ta mängib Penn State’is jalgpalli, aga ta pidi enne suve jooksul oma hinded korda saama.
Minu arvates pole meie peres lemmiklast. Meid on kolm ja mina olen kõige noorem. Mu vend on kõige vanem. Ta on väga hea jalgpallur ja armastab oma autot. Mu õde on väga ilus ja kohtleb poisse julmalt ja tema on lastest keskmine. Mina saan praegu koolis ainult A-sid, nagu mu õdegi, ja sellepärast lasevad nad mul rahus olla.
Mu ema nutab telekat vaadates sageli. Mu isa teeb kõvasti tööd ja on aus mees. Tädi Helen ütles ikka, et isa on keskeakriisi jaoks liiga uhke. Alles nüüd hakkan ma mõistma, mida ta sellega öelda tahtis, sest isa sai just nelikümmend ja mitte midagi pole muutunud.
Minu jaoks oli tädi Helen lemmikinimene kogu maailmas. Ta oli mu ema õde. Kui ta oli teismeline, õppis ta ainult A-dele ja andis mulle raamatuid lugeda. Mu isa ütles, et neid raamatuid on veel liiga vara lugeda, aga mulle nad meeldisid, nii et isa kehitas õlgu ja lasi mul edasi lugeda.
Minu tädi Helen elas oma elu viimased aastad meie juures, sest temaga oli juhtunud midagi väga halba. Keegi ei rääkinud mulle, mis siis juhtus, kuigi ma ju tahtsin teada. Kui olin umbes seitsmene, ma isegi ei küsinud enam, sest olin küsinud, nii nagu lapsed ikka, ja tädi Helen oli seepeale kibedasti nutma puhkenud.
See oli siis, kui isa mind lahtise käega lõi, öeldes: „Sa teed oma tädile haiget!” Seda ma ei soovinud, nii et lõpetasin küsimuste esitamise. Tädi Helen ütles isale, et ta enam kunagi mind tema nähes ei lööks, ja mu isa ütles, et see on tema maja ja tema teeb, mis tema tahab, ja mu ema oli vait, nagu ka mu vend ja õde.
Rohkem ma ei mäleta, sest hakkasin nutma ja mõne aja pärast lasi isa emal mind oma tuppa viia. Ükskord palju