aga ei olnud, sest see oli järjefilm.
Igatahes, kui õde oli umbes nelja filmistseeni jooksul, mis teeb kuskil kümme minutit, poisi viimase piirini endast välja viinud, hakkas too nutma. Väga kibedasti. Siis pöörasin ma ringi ja õde osutas minu poole:
„Näed, isegi Charlie hakkas oma kiusajale vastu. Näed.”
Ja poiss läks näost täiesti punaseks. Ja vaatas minu poole. Siis vaatas ta mu õe poole. Ja ta läks täiesti närvi ja lõi mu õde kõvasti vastu nägu. Väga kõvasti. Ma lihtsalt tardusin, sest ma ei suutnud uskuda, et ta seda tegi. Polnud üldse tema moodi kedagi lüüa. Ta oli poiss, kes tegi miksitud kassette ja joonistas neile värvilisi kaanekujundusi, kuni ta lõi mu õde ja lakkas nutmast.
Kummaline oli see, et mu õde ei teinud midagi. Ta lihtsalt vaatas teda, väga vaikselt. See oli nii veider. Mu õde läheb täiesti peast segi, kui keegi sööb valet sorti tuunikalakonservi, aga siin oli poiss, kes teda lõi, ja tema ei öelnud midagi. Muutus vaid malbeks ja meeldivaks. Ja ta palus mul ruumist lahkuda, mida ma ka tegin. Kui poiss oli ära läinud, ütles ta, et nad „käivad” ja et ma ei räägiks emale ega isale sellest, mis vahepeal oli juhtunud.
Küllap siis hakkas poiss oma kiusajale vastu. Ja küllap on siin oma iva.
Mu õde veetis selle poisiga kogu nädalalõpu. Ja nad naersid palju rohkem kui tavaliselt. Reede õhtul lugesin oma uut raamatut, aga väsisin ära, nii et otsustasin hoopis telekat vaadata. Avasin keldrikorruse ukse ja nägin, et minu õde ja see poiss olid alasti.
Poiss oli õe otsas ja õe jalad olid kahel pool üle diivani serva laiali. Ja õde karjus mulle kähinal:
„Kao välja. Pervert sihuke.”
Nii et ma läksin ära. Järgmisel päeval vaatasime kõik koos venna jalgpallimängu. Ja mu õde kutsus selle poisi meile külla. Ma pole kindel, millal ta eelmisel õhtul lah- kus. Nad hoidsid käest kinni ja tegid nägu, nagu kõik oleks hästi. Ja see poiss ütles midagi sellist, et meie kooli jalgpallitiim pole enam endine pärast seda, kui mu vend kooli lõpetas, ja isa tänas teda. Ja kui poiss ära läks, ütles isa, et sellest poisist võib veel asja saada. Ja minu ema ei öelnud midagi. Ja mu õde vaatas minu poole, veendumaks, et ega ma midagi ei ütle. Ja oligi kõik.
„Jah, võib asja saada küll.” See oli kõik, mis mu õde oskas öelda. Ja ma nägin vaimusilmas, kuidas see poiss kodus õpib ja minu alasti õe peale mõtleb. Ja ma nägin, kuidas nad hoiavad käsi jalgpallimängu ajal, mida nad ei vaata. Ja ma nägin, kuidas see poiss peo ajal põõsastesse oksendab. Ja ma nägin, kuidas mu õde sellega lepib.
Ja mul oli neist mõlemast väga kahju.
18. september 1991
Kallis sõber!
Ma ju ei ole sulle rääkinud, et käin tööõpetuse tunnis?
Aga seda ma teen ja see on Billi edasijõudnute inglise keele kõrval minu lemmiktund. Lõpetasin eile õhtul essee „Tappa laulurästast” ja andsin selle täna hommikul Billile üle. Me räägime sellest ilmselt homme lõunavaheajal.
Asi on selles, et tööõpetuse tunnis käib üks poiss, kelle nimi on „Mittekuidagi”. Ma ei tee nalja. Tema nimi on „Mittekuidagi”. Ja ta on tõeliselt vaimukas. „Mittekuidagi” sai oma hüüdnime põhikoolis, kui teda narriti.
Ma arvan, et nüüd ta käib kaheteistkümnendas klassis.
Lapsed hakkasid teda kutsuma Pattyks, sest tema päris nimi on Patrick. Ja „Mittekuidagi” ütles neile tüüpidele: „Pange tähele, te kas kutsute mind Patrickuks või ei kutsu mind mitte kuidagi.”
Nii hakkasidki lapsed teda „Mittekuidagiks” kutsuma.
Ja see nimi jäi talle lihtsalt külge. Ta oli siis meie koolis veel uus poiss, sest tema isa oli abiellunud uue naisega meie linnajaost. Ma arvan, et loobun nüüd jutumärkide kasutamisest Mittekuidagi nime ümber, sest see on tüütu ja pidurdab mu hoogu. Loodan, et ei tee lugemist sulle raskeks. Ma luban, et täpsustan, kui asi segaseks kisub.
Niisiis, Mittekuidagi hakkas tööõpetuse tunnis väga naljakalt järgi tegema meie õpetajat, härra Callahani. Ta isegi joonistas endale rasvakriidiga põskhabeme. Tõeliselt naljakas. Kui härra Callahan Mittekuidagi lihvimispingi kõrval teolt tabas, purskas ta naerma, sest ega Mittekuidagi ei teinud seda ju paha pärast. See oli lihtsalt nii naljakas. Kahju, et sind seal ei olnud, sest ma pole nii kõvasti naernud sellest ajast peale, kui mu vend kodust ära läks. Mu vend armastas rääkida poolakate anekdoote, mis ma tean, et pole ilus, aga ma ei kuulanud poolakate osa, vaid nalju. Tõeliselt naljakas.
Muide, mu õde küsis oma „Sügislehtede” kasseti tagasi. Ta kuulab seda nüüd kogu aeg.
29. september 1991
Kallis sõber!
Viimase kahe nädala jooksul on väga palju juhtunud. Palju head, aga ka palju halba. Ja jälle ma ei tea, miks see alati nii on.
Kõigepealt, Bill pani mulle mu „Tappa laulurästast” essee eest C, sest, nagu ta ütles, jooksevad mu laused kokku. Püüan nüüd harjutada seda mitte tegema. Ta ütles veel, et peaksin kasutama ka seda sõnavara, mida me tunnis õpime, nagu näiteks „korpulentne” ja „sapine”. Kasutaksin neid sõnu siin, aga ma pole üldse kindel, kas nad siia sobivad.
Kui aus olla, ei tea ma, kus neid sõnu üldse oleks kohane kasutada. Ma ei väida, et neid sõnu ei peaks teadma. Igal juhul peaks. Ma lihtsalt ei ole elu sees kuulnud kedagi kasutamas sõnu „korpulentne” ja „sapine”. Ka õpetajaid mitte. Ja mis mõte on siis kasutada sõnu, mida mitte keegi teine ei tea ega suuda mugavalt välja öelda? Ma lihtsalt ei mõista seda.
Sama lugu on mõnede filmistaaridega, keda on piinlik vaadata. Mõned neist peaksid juba vähemalt miljonärid olema ja ikkagi teevad nad neid filme edasi. Nad lasevad pahasid õhku. Nad karjuvad detektiivide peale. Nad annavad ajakirjadele intervjuusid. Ma ei saa sinna midagi parata, aga iga kord, kui näen ühte teatud filmitähte mõnes ajakirjas, hakkab mul temast kohutavalt kahju, sest keegi ei võta teda tõsiselt ja ometi intervjueerivad nad teda edasi. Ja kõigis intervjuudes öeldakse ühte ja sedasama.
Nad alustavad toidust, mida mõnes restoranis parajasti süüakse: „Ettevaatlikult oma hiina kanasalatit mäludes rääkis X armastusest.” Ja kõik ajakirjakaaned lubavad ühte ja sedasama: „X räägib avameelselt kuulsusest, armastusest ja oma uuest filmist/telesaatest/albumist.”
Ma arvan, et see on staaridest kena, et nad annavad intervjuusid selleks, et me arvaksime, et nad on täpselt samasugused nagu meie, aga tegelikult hakkab mulle üha enam tunduma, et see kõik on üks suur vale. Häda on vaid selles, et ma ei tea, kes valetab. Ja ma ei saa aru, kuidas need ajakirjad nii hästi müüvad. Ja ma ei tea, miks kõik need naised hambaarsti ooteruumis neid ajakirju nii väga armastavad. Eelmisel laupäeval käisin ma hambaarsti juures ja kuulsin pealt niisugust vestlust.
„Kas sa seda filmi oled näinud?” küsib naine ajakirja esikaanele osutades.
„Jah. Ma käisin seda koos Haroldiga vaatamas.”
„Ja mis sa arvad?”
„Ta on lihtsalt võrratu.”
„Jaa, on küll.”
„Oo, mul on see uus retsept olemas.”
„See madala rasvasisaldusega?”
„Mhmh.”
„On sul homme natuke aega?”
„Ei. Aga kas Mike ei võiks seda Haroldile faksida?”
„Teeme nii.”
Siis hakkasid need naised rääkima sellest filmitähest, keda ma enne mainisin, ja mõlemal olid oma kindlad seisukohad.
„Minu arvates on see lihtsalt häbiväärne.”
„Kas sa lugesid seda