Ohiosse ühe kauge sugulase matustele või pulma. Ma ei mäleta enam, millise. Ja nad jätsid mu venna kodu eest vastutama. Ta oli siis kuusteist. Mu vend kasutas kohe võimalust ja korraldas suure peo õlle ja kõige muuga. Mul kästi oma toas püsida, aga see oli päris hea, sest seal hoidsid kõik oma üleriideid ja oli väga lõbus uurida kõiki neid asju, mida nad oma taskutes hoidsid. Iga kümne minuti järel tuigerdas mõni purjus poiss või tüdruk mu tuppa, et näha, kas nad saaksid seal ameleda või midagi. Nad nägid mind ja läksid minema. Tähendab, välja arvatud üks paar.
See paar, kelle kohta mulle hiljem räägiti, et nad olid väga populaarsed ja väga armunud, küsis mult, et ega mul pole midagi selle vastu, kui nad seda tuba kasutaksid. Ma ütlesin neile, et mu õde ja vend käskisid mul seal püsida, ja nad küsisid, kas tohivad sellegipoolest seda tuba kasutada, mis sest, et ma seal sees olen. Ma vastasin, et ma ei näe põhjust, miks mitte, ja nad sulgesid ukse ja hakkasid suudlema. Väga kirglikult. Mõne hetke pärast ronis poisi käsi mööda tüdruku pluusi ülespoole ja tüdruk hakkas protesteerima.
„Dave, lõpeta…”
„Mis on?”
„See väike poiss on siin.”
„Sellest pole midagi.”
Ja poiss jätkas tüdruku pluusi ülesrullimist ja kui palju too ka tal lõpetada ei palunud, poiss jätkas. Mõne minuti pärast lakkas tüdruk protesteerimast ja poiss tõmbas tal pluusi seljast ja tüdruk jäi valge pitsilise rinnahoidja väele. Selleks hetkeks ma tõesti enam ei teadnud, mida teha. Varsti võttis poiss ka tüdruku rinnahoidja ära ja hakkas tema rindu suudlema. Siis pani ta käe tüdrukule püksi ja tüdruk hakkas oigama. Ma arvan, et nad mõlemad olid väga purjus. Poiss hakkas tüdrukul pükse jalast tirima, aga tüdruk hakkas kõvasti nutma ja siis haaras poiss hoopis enda pükste järele. Ta tiris omal püksid ja trussikud põlvini alla.
„Palun. Dave. Ei.”
Aga poiss rääkis talle maheda häälega, kui ilus ta on ja muud sellist, ja ta võttis poisi peenise oma käte vahele ja hakkas seda hõõruma. Ma tahaksin, et oskaksin seda kuidagi kenamini kirjeldada, kasutamata selliseid sõnu nagu peenis, aga nii see täpselt oli.
Mõne minuti pärast surus poiss tüdruku pea allapoole ja tüdruk hakkas poisi peenist suudlema. Ta nuttis ikka veel. Lõpuks ta lakkas nutmast, sest poiss surus oma peenise talle suhu ja ma arvan, et selles asendis pole eriti võimalik nutta. Sealtmaalt ei suutnud ma enam edasi vaadata, ses mul hakkas paha, aga see kõik läks edasi ja nad tegid muid asju ka ja tüdruk ütles muudkui „ei”. Isegi kui ma oma kõrvad kinni katsin, kuulsin seda ikka veel.
Lõpuks astus tuppa minu õde, et tuua mulle kausitäis kartulikrõpse, ja kui ta nägi seda poissi ja seda tüdrukut, jätsid nad järgi. Mu õel oli väga häbi, aga mitte nii häbi kui sellel tüdrukul. Poiss paistis endaga rahulolev. Ta ei öelnud suurt midagi. Kui nad olid toast lahkunud, pöördus mu õde minu poole.
„Kas nad teadsid, et sa siin oled?”
„Jah. Nad küsisid, kas nad tohivad seda tuba kasutada.”
„Miks sa neil lõpetada ei käskinud?”
„Ma ei teadnud, mida nad teevad.”
„Pervert sihuke,” oli viimane asi, mida mu õde ütles, enne kui ta toast välja läks, kauss kartulikrõpsudega ikka veel käes.
Ma rääkisin sellest Samile ja Patrickule ja nad jäid mõlemad väga vaikseks. Sam ütles, et ta oli Dave’iga mõnda aega käinud, enne kui ta enda jaoks punkmuusika avastas, ja Patrick ütles, et oli sellest peost kuulnud. See ei üllatanud mind, sest sellest sai omamoodi legend. Vähemalt nii on mulle räägitud, kui olen mõnedele poistele maininud, kes mu vanem vend on.
Kui politsei kohale jõudis, leiti mu vend katusel magamas. Keegi ei tea, kuidas ta sinna sai. Mu õde ameles pesuruumis ühe abituriendiga. Tema ise oli siis kümnendas klassis. Paljud lapsevanemad käisid meie maja juures oma lastel järel ja paljud tüdrukud nutsid ja oksendasid. Enamik poisse oli selleks ajaks juba laiali jooksnud. Mu vend sattus korralikku jamasse ja minu õega pidasid mu vanemad „tõsise jutuajamise” halbade mõjude teemal. Ja sellega asi lõppes.
Poiss nimega Dave on nüüd abiturient. Ta mängib jalgpallimeeskonnas. Ta on püüdja. Ma vaatasin mängu lõppu, kuidas Dave püüdis Bradi söödu. See viis meie kooli võidule. Ja inimesed tribüünidel hullusid, sest meie võitsime. Aga mina suutsin mõelda vaid sellest peost. Ma mõtlesin sellele endamisi ja siis pöördusin Sami poole.
„Ta vägistas ta ära, jah?”
Sam vaid noogutas. Raske öelda, kas ta oli kurb või teadis ta lihtsalt palju rohkem kui mina.
„Me peaksime sellest kellelegi rääkima, kas pole?”
Seekord raputas Sam pead. Siis rääkis ta kõigest, mida peaks läbi tegema selleks, et seda tõestada, eriti kuna see poiss ja see tüdruk on siiani populaarsed ja armunud.
Järgmisel päeval, vilistlaste ballil, nägin ma neid tantsimas. Dave’i ja tema tüdrukut. Ja ma sain tõeliselt vihaseks. Mind hirmutas, kui vihaseks ma sain. Ma mõtlesin, et lähen Dave’i juurde ja teen talle tõsiselt haiget, nii nagu ma võib-olla oleksin pidanud tegema Seanile. Ja ma oleksingi läinud, aga Sam nägi mind ja pani oma käe mulle õlale, nii nagu ta seda ikka teeb. Ta rahustas mu maha ja nüüd on mul selle üle hea meel, sest ma arvan, et oleksin Dave’i pekstes veelgi vihasemaks saa- nud ja tema tüdruk oleks mind peatada üritanud, sest ta armastab teda. Ja ma arvan, et see oleks mind veel vihasemaks ajanud.
Nii et ma otsustasin teha paremuselt järgmist asja ja lasin Dave’i autol kummid tühjaks. Sam teadis, milline ta auto on.
Ma ei tea, kas ma kunagi suudan kirjeldada seda tunnet, mida ma reede õhtul pärast vilistlaste jalgpallimatši tundsin, võin vaid öelda, et see oli väga soe tunne. Sam ja Patrick viisid mu sel õhtul peole ja ma istusin Sami pikapis nende keskel. Sam armastab oma pikapit, ma arvan, et see meenutab talle tema isa. See eriline tunne tekkis, kui Sam palus Patrickul ühe raadiojaama üles otsida. Patrick sattus kogu aeg reklaamidele. Ja veel reklaamidele. Ja ühele väga halvale armastuslaulule, kus oli sõna „baby” sees. Ja siis veel reklaame. Ja lõpuks leidis ta ühe tõeliselt hea laulu ühest poisist ja me kõik jäime kuulama.
Sam lõi sõrmedega roolirattal rütmi kaasa. Patrick hoidis oma kätt autoaknast väljas ja tegi õhus laineid. Ja mina lihtsalt istusin nende vahel. Kui laul lõppes, ütlesin ma midagi.
„Mul on lõpmatuse tunne.”
Ja Patrick ja Sam vaatasid mind, nagu ma oleksin öelnud midagi nii head, mida nad kunagi varem kuulnud pole. Sest see laul oli tõesti väga hea ja me kõik kuulasime seda keskendunult. Viis minutit elust oli kulutatud täiuslikult ja me tundsime end noorte ja õnnelikena. Ma ostsin endale selle plaadi ja ma võiksin sulle öelda, mis laul see oli, aga see pole enam see, kui sa ei sõida parasjagu oma elu esimesele peole ega istu pikapis kahe väga toreda inimese vahel, kui väljas hakkab vihma sadama.
Me jõudsime majja, kus pidu peeti, ja Patrick koputas uksele salakoputust. Seda koputust on raske ilma kuul- mata kirjeldada. Ust paotati natuke ja nähtavale ilmus kräsupäine poisinägu.
„Patrick, tuntud kui Patty, aga ka kui Mittekuidagi.”
„Bob.”
Uks avanes ja vanad sõbrad embasid üksteist. Siis kallistasid ka Sam ja Bob. Ja siis ütles Sam.
„See on meie sõber Charlie.”
Ja sa ei usu seda. Bob kallistas ka mind! Kui me oma riideid nagisse riputasime, ütles Sam mulle, et Bobi on „küpsetatud nagu mingit kuradi kooki”. Ma lihtsalt pidin seda tsiteerima, vaatamata selles lauses esinevale vandesõnale.
Pidu peeti maja keldrikorrusel. Ruum oli suitsust paks ja kõik olid palju vanemad. Seal oli kaks tüdrukut, kes näitasid teineteisele oma tätoveeringuid ja nabarõngaid. Abituriendid, arvatavasti.
Üks poiss, kelle nimi oli Fritz, perekonnanime ma ei mäleta, sõi palju Twinkies’eid. Fritzi pruut rääkis talle naisõiguslusest ja Fritz ütles muudkui: „Ma tean, kullake.”
Sam