lisatunni, aga see on seda väärt, kui ilm on nii ilus ja värske, nii nagu täna oli.
Kui ma lõpuks koju jõudsin, istus mu õde toolil. Minu ema ja isa seisid tema vastas. Ja ma teadsin kohe, et Bill oli koju helistanud ja neile kõik ära rääkinud. Ja ma tundsin end kohutavalt. See kõik oli minu süü.
Mu õde nuttis. Minu ema oli väga, väga vaikne. Minu isa oli ainus, kes rääkis. Ta ütles, et mu õde ei tohi enam kunagi kohtuda selle poisiga, kes teda lõi, ja et ta kavatseb veel samal õhtul poisi vanematega rääkida. Siis ütles mu õde, et see kõik oli tema süü, et ta ise ässitas teda, aga mu isa ütles, et see pole mingi vabandus.
„Aga ma armastan teda!” Ma polnud kunagi varem näinud oma õde niimoodi nutmas.
„Ei, sa ei armasta.”
„Ma vihkan sind!”
„Ei vihka.” Mu isa võib mõnikord väga rahulik olla.
„Ta on minu jaoks kõik.”
„Ära seda enam mitte kunagi mitte kellegi kohta ütle. Isegi mitte minu kohta.” See oli mu ema.
Minu ema valib oma lahinguid hoolega ja ühte asja ma võin sulle oma perekonna kohta öelda. Kui mu ema juba midagi ütleb, saab ta alati oma tahtmise. Ja seekord ei olnud mingi erand. Mu õde lõpetas kohe nutmise.
Pärast seda andis mu isa õe laubale ühe haruldase musi. Siis läks ta välja ja sõitis oma Oldsmobile’iga minema. Ma oletasin, et ta läks poisi vanematega rääkima. Ja mul oli neist väga kahju. Poisi vanematest, ma mõtlen. Sest mu isa ei kaota ühtegi lahingut. Ta lihtsalt ei kaota.
Mu ema läks kööki õe lemmiktoitu valmistama ja mu õde vaatas mulle otsa.
„Ma vihkan sind.”
Minule ütles ta seda teisiti kui enne isale. Minu puhul ta tõesti mõtles seda. Päriselt.
„Ma armastan sind,” oli kõik, mida ma öelda suutsin.
„Sa oled värdjas, saad aru? Sa oled alati värdjas olnud. Kõik ütlevad seda. Kõik on seda alati öelnud.”
„Ma püüan mitte olla.”
Siis pöörasin ma ringi ja läksin oma tuppa ja panin ukse kinni ja panin pea padja alla ja lasin vaikusel asjad oma kohale asetada.
Muide, ilmselt sind huvitab mu isa. Et kas ta lõi meid, kui me lapsed olime või kas ta lööb meid ikka veel? Ma arvan, et see võib sind huvitada, sest see huvitas Billi, kui olin talle rääkinud sellest poisist ja oma õest. Kui see sind peaks huvitama, siis vastus on ei. Ta ei löönud kunagi mu õde ega venda. Ja ainus kord, kui ta mind lõi, oli siis, kui ma tädi Heleni nutma ajasin. Ja kui me olime kõik maha rahunenud, laskus ta minu ette põlvili ja ütles, et tema kasuisa lõi teda kogu aeg ja et ülikoolis, kui mu ema mu vanemat venda ootas, otsustas isa, et ta ei löö oma lapsi kunagi. Ja ta tundis end kohutavalt kehvasti, et oli seda teinud. Ja tal oli väga kahju. Ja ta lubas, et ei löö mind enam kunagi. Ja ega ta ei ole löönud ka.
Ta võib lihtsalt vahel range olla.
15. oktoober 1991
Kallis sõber!
Ilmselt unustasin ma oma viimases kirjas mainida, et see oli Patrick, kes mulle masturbeerimisest rääkis. Ja ilmselt unustasin sulle rääkida ka sellest, kui tihti ma seda nüüd teen, see tähendab, väga tihti. Mulle ei meeldi pilte vaadata. Ma lihtsalt sulgen silmad ja unistan mõnest naisest, keda ma ei tunne. Ja ma püüan mitte häbi tunda. Seda tehes ei mõtle ma mitte kunagi Samile. Mitte kunagi. See on minu jaoks väga oluline, sest ma olin nii õnnelik, kui ta ütles „tšaalilikult”, sest see oli juba natuke nagu meie omavaheline nali.
Ühel õhtul tundsin ma nii suurt süüd, et lubasin Jumalale, et ma seda enam mitte kunagi ei tee. Siis hakkasin kasutama tekke, aga tekid tegid haiget, siis hakkasin kasutama patju, aga ka padjad tegi haiget, nii et pöördusin tavapraktika juurde tagasi. Mind ei kasvatatud eriti usklikus vaimus, sest minu vanemad käisid katoliku koolis, aga ma tõesti usun Jumalat. Ma lihtsalt ei ole Jumalale kunagi nime andnud, kui sa mõistad, mida ma silmas pean. Ma loodan, et ma pole Teda kõige selle juures alt vedanud.
Muide, mu isal oligi selle poisi vanematega tõsine jutuajamine. Poisi ema oli väga, väga vihane ja karjus oma poja peale. Poisi isa ei öelnud sõnagi. Ja mu isa ei läinud nendega liiga isiklikuks. Ta ei öelnud neile, et nad on oma poja kasvatamisel „kehva tööd” teinud.
Isa jaoks oli oluline, et nad aitaksid oma poega tema tütrest eemal hoida. Kui sellega oli korras, jättis ta nad oma pere asju klaarima ja tuli koju, et enda omaga tegeleda. Või vähemalt nii ta arvas.
Ma küsisin isalt, et kas sellel poisil olid kodus probleemid. Et kas tema meelest poiss sai kodus peksa. Ta käskis mul oma asjadega tegeleda. Sest ta ei teadnud vastust ja poleks iial sellist asja küsinud ja ta ei arvanud, et see oleks üldse oluline.
„Charlie, kõigil ei ole oma kurba lugu ja kui ka oleks, poleks see mingi vabandus.”
See oli kõik, mis ta ütles. Ja siis me hakkasime telekat vaatama.
Õde on mu peale ikka veel vihane, aga isa ütleb, et ma käitusin õigesti. Ma loodan, et tal on õigus, aga vahel on raske selles nii kindel olla.
28. oktoober 1991
Kallis sõber!
Anna andeks, et ma pole sulle paar nädalat kirjutanud, aga ma olen püüdnud elust „osa võtta”, nagu Bill ütles. Kummaline, aga vahel, kui ma loen mõnd raamatut, on mul tunne, nagu ma oleksin ise mõni inimene sellest raamatust. Või kui ma kirjutan kirju, veedan järgmised paar päeva mõeldes selle peale, mida ma neid kirjutades olen aru saanud. Ma ei tea, kas see on hea või halb. Igatahes, ma püüan elust osa võtta.
Muide, see raamat, mille Bill mulle andis, on J. M. Barrie „Peeter Paan”. Ma tean, mida sa mõtled. Peeter Paani koomiks kõigi oma kadunud poistega. Raamat ise on tegelikult palju parem. See on ühest poisist, kes lihtsalt keeldub suureks kasvamast ja kui Wendy suureks kasvab, tunneb ta end reedetuna. Või vähemalt nii mõistsin seda mina. Ma arvan, et Bill andis mulle selle raamatu, et saaksin mingisuguse õppetunni.
Hea uudis on see, et ma lugesin raamatu läbi ja selle fantastilise sisu tõttu ei saanud ma teeselda, et raamatus olen mina. Niimoodi saan ma elust osa võtta ja siiski samal ajal lugeda.
Seoses elust osavõtmisega püüan ma nüüd käia ka nendel üritustel, mida meie koolis korraldatakse. Selleks, et liituda mõne klubi või millegi seesugusega, on juba liiga hilja, aga ma üritan siiski käia seal, kus võima- lik. Nagu näiteks vilistlaste jalgpallimatš ja tantsuõhtu, mis siis, et mul pole tüdrukut.
Ma ei usu, et tuleksin vaatama vilistlaste jalgpallimatši pärast seda, kui olen siit jalga lasknud, aga ette kujutada on seda päris lõbus. Ma leidsin Patricku ja Sami nende tavaliselt kohalt tribüünil ja tegin, nagu ma poleks neid terve aasta näinud, kuigi olin neid näinud veel samal päeval, lõunapausi ajal, kui mina sõin apelsini ja nemad tegid suitsu.
„Patrick, kas see oled sina? Ja Sam… sellest on nii palju aega möödas. Kes mängu juhib? Issand, ülikool on tõeline katsumus. Mu professor andis mulle selleks nädalavahetuseks kakskümmend seitse raamatut läbi lugeda ja mu tüdruk tahab, et aitaksin tal teisipäevase protestimiitingu jaoks loosungeid maalida. Et igasugused ametipulgad saaksid aru, et meil on tõsi taga. Isa on oma golfilöökide harjutamisega hõivatud ja emal on käed-jalad tennist täis. Me peaksime jälle kokku saama. Jääksin kauemaks, aga pean oma õe tema emotsiooniteraapiast peale võtma. Ta teeb tõelisi edusamme. Oli tore teid näha.”
Ja siis ma kõndisin minema. Läksin alla kioski juurde ja ostsin kolm karpi nacho'sid ja dieetkoola Samile. Kui ma tagasi läksin, istusin maha ja andsin Patrickule ja Samile nende nacho'd ja Samile tema dieetkoola. Ja Sam naeratas. See on Samist kena, et ta ei arva, et ma olen segane, et asju ette kujutan. Patrick samuti mitte, kuid tema oli liiga ametis mängu jälgimise