hakkas rääkima vaikselt ja natuke nagu kahetsevalt. „Ma elasin siin laeval viisteist aastat,” alustas ta. „See on väga pikk aeg mereröövli elu juures.”
Alexile tundus, et ükskõik, kus ka ei asuks praegu selle mehe hing, pole ta oma möödunud eluga rahul. Või kahetseb ta tehtud tegusid.
„Ma sattusin Atlantisele juhuslikult. Ma olin noor ja tahtsin kogeda seiklusi. Seega läksin ma juba poisikesena pakkuma end ühele Inglise kaubalaevale õpipoisiks. Minu õnneks oli seal just noori mehi vaja ja mind võetigi meeskonda. Paar kuud hiljem sain ma juba madruseks. Ühes sadamas tuli meie laevale üks mees. Me olime Barbadose lähistel orkaani tõttu kaotanud paar madrust ja vajasime hädasti abikäsi. Me saime selle mehega sõpradeks, tema nimi oli Harris. Ta sai ühes võitluses viis aastat tagasi surma. Kuid alles siis, kui meie laev kohtus pealtnäha ohutus paigas Atlantisega, saime me teada, et see oligi piraatide plaan. Nad olid sokutanud meie laevale Harrise, kes oli toppinud suurtükitorud riiet täis, nii et me ei suutnud ennast kaitsta. Piraadid andsid meile kõigile võimaluse, kas nendega ühineda või hukkuda. Pärast võitlust polnud meid enam palju järel ja kõik ellujäänud ühinesid röövlitega.
Aga vaid mina jäin siin ellu. Ülejäänud kas püüdsid põgeneda ja tapeti tagaajamise käigus või surid nad muudel salapärastel asjaoludel. Ma jäin, sest ma nägin, et piraadid pole sugugi halvemad kui tavalised meremehed. Nende seas on küll palju alatuid inimesi, kuid sedavõrd rohkem on mõned neist valmis oma kaaslaste eest välja astuma. Ja loomulikult ahvatles mind võimalus kiiresti rikkaks saada. Kuigi lõpuks sain ma teada ka seda, et rikkus on midagi, millega piraadid püüavad küll inimeste hingi, kuid mida tavaliselt keegi kunagi maitsta ei saa. Enamik sureb enne, kui jõuab kogutud varandusega kuhugi vaiksesse kohta vanaduspäevi veetma minna.”
Vaim jäi korraga vait. Alexile tundus, et mehe hing igatseb oma elu järele. Elu järele, millest ta piraadina olles unistas või millest loobuma pidi.
„Miks sul selline nimi on – Kuraditapja?” päris Alan.
„Ma olin osav merikuradeid kinni püüdma,” sõnas vaim. „Nende liha on vaatamata eemaletõukavale välimusele väga maitsev.”
„Kas see laev on neetud?” küsis korraga Nicky. Alex uskus, et vaim polnud sellist küsimust oodanud. Nad keegi ei olnud.
„Jah, see laev on neetud. Keegi ei lahku siit kunagi elavana,” sõnas vaim. „Aga mitte kunagi ei lange laev ka kellegi röövsaagiks.”
„Kes selle needis?” päris Alex endalegi ootamatult.
Vaim mõtles hetke, enne kui uuesti rääkima hakkas. „Räägitakse, et kapten Fernandez müüs nii oma hinge kui ka laeva Kuradile. Keegi ei tea täpselt misjaoks. Keegi ei tea kapteni minevikust midagi. Osa usub, et ta tegeleb musta maagiaga, et allutada endale kõik ookeanid ning et saada kõige mõjuvõimsamaks meheks meredel. Arvatakse, et see on ainuke asi, mida ta tahab saavutada pärast seda, kui tema armastatu teda pettis. Ja teised usuvad, et see, mida Fernandez ihkab, on midagi väga salapärast. Midagi, mis annab inimesele kas igavese elu, suure kuulsuse ja võimu või enneolematu rikkuse.”
„Mis neist siis õige on?” päris Jay.
„Mitte ükski,” sõnas Will. „See, mida soovib Fernandez, on midagi sellist, mida lihtsurelik ei suuda mõista. See on seotud tema minevikuga ja ühe hoopis tugevama needusega kui see, mille ta ise on suutnud luua. See on midagi, millest ei räägita, millest isegi ei sosistata. Ainuüksi teadmine sellest võib saada kõige tugevamalegi mehele saatuslikuks.”
Poisid kuulasid vaikides. Nad ei taibanud küll, mida vaim selle kõigega mõtles, kuid järjest enam tundus neile, et nad on seotud millegi sellisega, millest neil pole pääsu. Pole pääsu laevalt ja selle tundmatu needuse eest, mis nende kaptenit ähvardab.
„Kas sinult võib ka tuleviku kohta küsida?” uuris äkki Rico.
Vaim noogutas.
Poiste seas tekkis hetkeline vaikus. Keegi ei söandanud esimesena küsida. Kõik kartsid oma elu pärast. Poisid teadsid, et piraadilaeval polnud sugugi kindel, kas sa hommikul ärgates ka õhtut näed. Kuigi Alexi pardal viibimise ajal oli nende elu olnud rahulik, teadis poiss väga hästi, et see oli vaid õnnelik juhus.
„Kui kaua ma elan?” küsis korraga Adam.
Küsimuse otsekohesus pani Alexi võpatama. Ent vastust kuuldes ta lausa kraaksatas ehmunult.
„Homseni.” Kummituse hääl kõlas kiretult.
„See pole võimalik,” sõnas Adami parim sõber Sam väriseval häälel.
Kõik teised jõllitasid hirmunult Adami poole.
Vaim ei lasknud end segada. Ta jätkas sama rahulikult nagu oleks ikka veel oma elulugu jutustanud. „Homme hommikul, päikesetõusu ajal, leitakse sind masti pooduna.”
„See on lollus!” hüüdis Adam kileda häälega. „Ma ei käi öösel väljas. Ma ei lähe sinna täna öösel. Ma …”
„Surma eest ei saa ära joosta,” sõnas kummitus. „Ta leiab su igal juhul üles.”
Adam vaatas värisedes teistele otsa. „See pole tõsi!” hüüdis ta. „Ütelge, et see pole tõsi!”
Alex ei suutnud Adamile silma vaadata. Ta polnud siiani vaime uskunud, kuid praegu … Poiss ei osanud oma tunnet seletada. See oli liiga tõeline. Ta nägi, et ka teised pöörasid pilgu ära. Olgugi, et tal oli poisist kahju, oli ta sisimas rõõmus, et ta ise polnud midagi nii mõtlematut küsinud. Võimalik, et ka ülejäänud poisid mõtlesid seda sama, sest vaikus kestis pikalt.
Poisid nihkusid vaikselt Adamist eemale. Tundus, nagu oleks nad kartnud, et surm on nakkav. Nagu oleksid nad sisimas tajunud, et Adam on juba surma poolt märgitud.
„Sa võid minna,” sõnas korraga Nicky.
Vaim kadus, ilma et oleks enam sõnagi lausunud.
Mitu minutit hiljem seisid nad ikka veel vaikides. Ning kui poleks olnud teiste jahmunud ja Adami ahastavat ilmet, poleks Alex uskunudki, et see kõik toimus tõepoolest päriselt.
Vaikus kestis tükk aega. Alex kuulis selgesti poiste hingamist. Nicky hingas aeglaselt ja sügavalt, Alan kiiresti ja lühikeste hingetõmmetega. Jimmy oli roninud aga kajuti kõige kaugemasse nurka, kust võis kuulda allasurutud nuuksumist. Vilepill istus ikka veel talle omase mittemidagiütleva ilmega oma nurgas.
„Seda ei juhtu,” ütles viimaks Adam väriseval häälel. „Ma ei lähe sinna. Ma hoian sellest nii kaugele eemale kui võimalik. Mul pole mingit põhjust siit üldse enne hommikut välja minnagi.”
Samal hetkel avanes uks ning sisse astusid Huck, Marcus ja Peter. Lõhna järgi, mis neid saatis, tundis Alex, et poisid oli olnud koos piraatidega. Hetkega täitus väike umbne ruum rummiaurudega.
Ilmselt oli Peter Adami viimast lauset kuulnud. „Miks sa siit siis täna öösel välja ei lähe?” küsis ta irvitades. „Kas sa tõesti ei julgegi?”
Alex teadis, et nüüd oli Peter leidnud hea põhjuse Adami kallal norima hakata. Kõik kolm paistsid sellest võimalusest head meelt tundvat.
Adam vaikis.
„Vasta, kui su käest küsitakse,” sõnas Huck Adamit tõugates.
Isegi Alex võpatas. Olgugi, et oli pime, nägi ta midagi Hucki kõrvas helkimas. Ilmselt oli poiss lasknud Kadeemil endale kõrva augu teha. Nüüd sarnanes ta veel enam ülejäänud meeskonnaliikmetega. Kui muidugi kapten välja arvata.
Alexile tundus teinekord kaptenit vaadates, et see, kus ta asub, polegi tegelikult mereröövlite laev. Et need mehed on siin pigem sunnitöölised, keda kapten käsutab. Ta riietus ja käitus nagu aadlik ega sarnanenud mitte mingilgi määral teiste meestega. „See on petlik,” oli Nicky ütelnud, kui Alex kord laevatekil kapten Fernandezit üksisilmi jõllitama jäi. „Lahingus ei heida ta armu mitte kellelegi. Siis ei hooli ta millestki. Kõige vähem endast.”
Adam polnud ikka veel mitte piiksugi teinud. Peter vaatas järgmisena ülejäänutele otsa. Ta märkas, kuidas Jimmy nurgas