ta ehk neid varahommikusi hetki, mil ümbritsevad tuttavad esemed äkitselt võõrasteks muutusid, väärtustada osanud. Patrik oleks näinud säärastes müstilistes metamorfoosides, mille käigus maailmas muutus midagi väga suurt ja olulist, samas aga mõistusega haaramatut, teatud heideggerlikkust või carloscastanedalikkust. Rebeka aga ei tundnud muud kui hirmu, mille eest ta sügavale teki alla üritas pageda, aga mis talle ka sinna järele tungis, kuna teki all oli võõra mehe lõhn, mis ei lasknud toimunut unustada ega uinuda.
Rebeka toa aken oli suletud, kuna halastamatud argisusest pakatavad hommikuhääled oleksid teinud kõik veel palju hullemaks. Nüüd aga oli tuba vaikne ja hirm püsis kontrolli all. Karli lahkumisest oli möödunud umbes tund, kui tüdruku maailm tasapisi toibuma hakkas. Rebeka kuulas oma rahulikuks sunnitud hingamist ja võttis voodi kõrvalt antiikse öölauakese pealt mobiiltelefoni. Mitte kunagi ei olnud ta neil ahastushetkedel Patrikule helistanud, kuigi oli sageli otsinud telefoni mälust mehe numbri, et seda siis roheliselt helendaval ekraanil suudelda ning seejärel telefon oma patuste rindade vahele südame vastu suruda.
Rebeka oli elanud kuusteist oma kahekümne neljast eluaastast Soomes ja oli kohaliku eluga üsnagi hästi kohanenud. Olulisim põhjus, miks Rebekast ei olnud saanud päriselt soomlast, oli tema isa Jaan, kes oli Soome tulles täpselt niisama vana nagu Patrik praegu: kahekümne üheksa aastane. Võõra maa osavõtmatus ja üksildus ei olnud Rebekale tuttavad mitte tema enese, vaid just nimelt isa kogemuste kaudu. Pärast ootamatut leseks jäämist oli see noorusliku välimusega keskealine mees mõneks ajaks pinna sootuks jalge alt kaotanud ning tütre kasvatamise tolle enese hooleks jätnud.
Enne Soome kolimist oli Jaan olnud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tallinna Pauluse koguduse preester. Kui tema naisele, Rebeka emale, keda peeti üheks Eesti silmapaistvaimaks südamekirurgiks, avanes ootamatult võimalus asuda tööle Helsingi Meilahti haiglasse, ei kõhelnud Jaan hetkekski. Ta teadis, mida see haruldane võimalus abikaasale tähendas. Jaan armastas oma naist ja elas kaasa tolle erialastele ambitsioonidele. Jaanil endal, võib ilma igasuguse liialdamiseta ütelda, ambitsioone ei olnud. Temal oli kutsumus. Loomu omaduste poolest oleks võinud Jaan olla edukas nii mõnelgi tugeva konkurentsiga ilmalikul alal, olles kiire ning sügavuti tungiva mõtlemisega, lisaks veel meeldiva välimuse ja hea suhtlemisoskusega. Samas olid just need omadused peamine põhjus, miks Jaani pilk juba noorena (just nagu tema abikaasalgi, kuigi pisut teises tähenduses) inimeste südamete poole pöördus.
Inimestel on kalduvus asuda tegelema asjadega, mis neil kergesti õnnestuvad. Jaani jaoks oli see õnnetute ja eksinute aitamine, nende suurematest või väiksematest murekoormatest rusutud südamete kergendamine. Nii nagu mõni suveniiripoe müüja oskab ütelda pea kõikides maailma keeltes „Tere tulemast!”, oskas Jaan ütelda igale inimesele just tollele arusaadavate sõnadega (olenevalt vajadusest kas keerulisemate või lihtsamatega), et kõik on hästi ja et küll kõik saab korda. Ja inimesed uskusid teda. Rebeka oli pärinud isalt erakordse inimeste tundmise võime, aga too haruldaselt ilus noor neiu oli leidnud sellele sootuks teist laadi rakenduse: kuna inimestel on, nagu öeldud, kalduvus tegeleda asjadega, mis neil kergesti õnnestuvad, sai Rebekast halastamatu meestega mängija.
Patrik oli tutvunud Rebekaga kolme ja poole aasta eest Helsingi Eesti Üliõpilaste Ühenduse sügispeol. Rebeka istus ühe oma sõbrannaga vesteldes saali servas pika laua ääres, näoga akna poole. Tänavalaternad valgustasid tüdrukute nägusid, aga see kaunis vaatepilt jäi enamiku ruumisolijate eest varjatuks. Kui pidu lähenes lõpule, tegi Patrik ühele oma toonasele heale sõbrale ja ustavale joomakaaslasele ettepaneku tüdrukutega tutvust teha ja need endiga edasi pidutsema kutsuda. Pisutki väiksem alkoholikogus Patriku veres ei oleks olnud piisav vaigistamaks mehe teravat mõistust, mis püüdis kusagilt sügavustest jõetult selle ettevõtmise lootusetusele tähelepanu pöörata. Mulje, mille Rebeka Patrikule jättis, on edasiantav lihtsa ja ühemõttelise, ehk küll pisut fantaasiavaese fraasina: kõige ilusam naine keda noormees iial näinud oli. Kui Patrik oleks olnud pisut kainem, oleks ta arvatavasti märganud juba tollel õhtul, et Rebekas on lisaks silmapaistvale ilule veel midagi väga erilist: halastamatu ainsagi armita ning armastuse torgetest puutumatuks jäänud süda. Patrik oleks kindlasti mõistnud, et selline süda sellise tüdruku rinnus on ohtlik nii südame omanikule endale kui ka kõikidele ümbritsevatele.
Vaatamata oma keskmisest raskemale joobele sai Patrik aru, et Rebeka-sugune tüdruk peaks kõikide maapealsete loogikareeglite järgi talle täiesti kättesaamatu olema. Tänu aga tollele samale keskmisest raskemale joobele ei lasknud Patrik sellel arusaamisel ennast häirida. Ta ei suutnud mitte kunagi meenutada, mida ta tookord Rebekale rääkis, aga ta mäletas tüdruku sooje ja sõbralikke silmi ning naeratust, mille ta sõnad lummavalt täiuslikele huultele tõid. Too naeratus avaldas Patrikule nii sügavat ja erutavat muljet, et ta otsustas teha kõik endast oleneva, et see ei kaoks. Nii ta siis rääkis ja rääkis ning naeratus püsis. Mõnikord ütles ka Rebeka midagi jutu sekka, endiselt naeratades, mispeale Patrik suutis mitmelgi korral vastata sedavõrd terava vaimukusega, et naeratus pahvatas avatud naeruks, paljastades pärlikeesarnase täiusliku hammasterivi. Rebeka muudkui naeratas ja naeris võlutuna ise enda maagilisest mõjust, mida ta tollele purupurjus pisut koomilise olekuga noorukile avaldas. Siiski arvas tüdruk end ka noormehe lõbusate silmade sügavuses mingit meeleheidet aimavat, mis oleks enamikule märkamatuks jäänud. See meeleheide meenutas Rebekale miskipärast isa.
Kes teab, kui palju ühe inimese silmadesse tegelikult mahub, igatahes juurdus Rebeka põgus mõte Patriku ja isa sarnasusest sügavale tüdruku alateadvusesse. Seal see kasvas, viies tüdruku märkamatult ja salakavalalt täiesti tundmatule territooriumile, kus ta ei suutnud toime tulla ja lõpuks oma õnnetu otsa leidis. Ometigi ei saa väita, nagu oleksid sündmused tollest esimese lumega kaunistatud talveõhtust kuni päevani, mil Rebeka end elusalt pisikesse Kruununhaka kahetoalisesse korterisse mattis, kulgenud vääramatu ettemääratusega. Kui ei oleks olnud literiste ja eelkõige, kui ei oleks olnud üht õhukest raamatut, oleks võinud kõik hoopis teisiti minna.
Igatahes, tollel kolme ja poole aasta tagusel õhtul sadas lund ka veel siis, kui nelja reisijat sõidutav takso Etelä-Haagasse jõudis. Patrikul oli õnnestunud ennast tagaistmele Rebeka ja tolle sõbranna vahele pressida ning Patriku sõber pidi leppima eesistmel taksojuhi seltskonnaga. Korter, kus Patrik toona elas, oli hubane ja sobis täiuslikult intiimseteks jätkupidudeks. Vaikne muusika ja Campari apelsinimahlaga aitasid Patrikul luua mängulise õhkkonna, milles ei olnud vaja mitte midagi tõsiselt võtta ja kus puudus vastutus homse päeva ees. Kõik oli mäng, kaasaarvatud suudlused, mida saatsid sõrmeotste silitused juustes ja kaelal. Mäng jätkus ka siis, kui kaks ülearust külalist taksodega hääletult öhe kadusid ja kui Rebekale ei leidunud ööbimiseks muud kohta kui Patriku voodis tolle kõrval. Rütm suudlemise ja vaikse käheda häälega öeldud fraaside vahel oli rahulik ja ühtlane, justkui magava inimese hingamine. Rebeka oli küll veel kaugel sellest, et tollesse õblukesse tüüpi armuda, aga ta tundis ennast mehe kaisus mugavalt ja oskas tolle meisterlikkust ning pingutusi hinnata.
Sedamööda, kuidas rammestus kitsas üheinimesevoodis teineteise embusesse põimunud kehade üle võimust võttis, muutusid suudlused harvemaks, ja kui Rebeka lõpuks oma pea Patriku lõua alla rinnale surus, uinusid mõlemad kohe. Ärkamine toimus ilma vähimagi piinlikkuseta ja lausa kummalise loomulikkusega tehti ka seda, mis öösel enne uinumist tegemata jäi. Ja pärast seda, kui mõlemad olid duši all käinud ja hambad pesnud, tehti seda veel, ning seejärel üha uuesti ja uuesti ilma vahepeal duši all käimata – ja kumbagi ei paistnud häirivat, et lõpuks juba üsnagi niiskete ja kleepuvate linade vahel. Kui Rebeka pärastlõunal lahkus, ei läinud Patrik teda saatma. Telefoninumbreid ei vahetatud ja tulevikule ei viidatud rohkem kui ukse peal poetatud üksiku sõnaga „Näeme!”.
KUIGI TÄNANE, KOLM JA POOL AASTAT HILISEM ÄRKAMINE PRÜGISEL JA rõskel Esplanaadil oli sootuks teistsugune, valdas unesegast Patrikut miskipärast elav mälestus tollest kaugest hommikust. Tal ei olnud õrna aimugi, kes oli see blond noor tüdruk ja kuidas too tema käte vahele oli sattunud. Joomingujärgne tärkav ahastus segatud üllatuse ja hämminguga ajas Patriku otsima turvatunnet milleski tuttavas, ja mälestustega seotud meeltesegaduses osutus selleks suudlus, mille noormees surus Sanna suule täpselt samamoodi, nagu ta oli aastaid tagasi suudelnud esmakordselt Rebekat.
Kulm pingsast meenutamisest lausa