koos perega polegi enam Haapsalus? Kus sa varem olid? Miks sa kohe ei rääkinud?” Eevi oli solvunud ja tõre.
Helmi ohkas. „Ma ei tea. Raske oli suud lahti teha.”
„Tundub küll. Hea, et praegugi ütlesid.”
„Aga Leida lubas kirjutada, kui kohale jõuavad, ja ta nagu ei tahtnudki, et isa sellest teaks,” lausus Helmi andekspaluvalt.
„Kirjutada,” vangutas Eevi pead ja vaatas köögiaknast õue.
Valges öös hõljus kastepisarais varajane hommik. Õunapuudealune auras, nagu oleks nähtamatu suu suitsu laiali puhunud.
„Kui sa poleks rase olnud, kas siis oleksid läinud koos tädi perega Rootsi?” küsis ema, silmad ikka veel nõiduslikul suitsuvinel.
Helmi küsis vastu: „Kui poleks sõda, kas siis oleks keegi vabatahtlikult Eestist kuhugi kaugele sõitnud? Hirm ajas inimesi taga. Tädimees ei uskunud sakslaste võitu. Ma ei tea, miks. Neil oli selgesti meeles, mida venelased Haapsalus korraldasid. Nad küll ei rääkinud täpselt, kuid ka Hugo ütles, et kui venelane võidab, on ta üks esimesi, kes püssirohtu nuusutada saab.”
Eevi mõistis, et tütar räägib tõtt. Ei olnud ka Metsaküla elanikel esimesest kohtumisest okupantidega häid mälestusi.
„Millal sa kavatsed minna ja kuidas?” päris ema.
„Üsna varsti. Õmblen kleidi valmis. Mul oleks kingi vaja. Kas Luukere teeb veel jalanõusid?”
Ema teadis, et teeb. Tormi noorikule oli talvesaapad teinud.
Helmi küsis edasi: „Kas ma tohin aidast isa jalgratast võtta?”
„Muidugi! Seisab niisama, isa ei saa oma haige põlve pärast enam sõita. Tahad sa kuhugi kaugemale…”
„Kaugemale? Kui Luukere mulle kingad teeb, siis sõidan mõisahoonesse sakslaste staapi ja uurin, kuidas kiiremini sadamasse saaks ja ka üle mere. Mul on viis kuldmünti ja kuld teeb imet. Olen vähemalt seda elus õppinud.”
4
Oli ilus juulikuu keskpaiga õhtu. Kõik kuus peret, kui Luukere välja arvata, olid usinasti üksteisel talgutel käinud. Suur osa kuivast heinast oli kõigil peredel varju all.
Luukere tuli Helmile kingi tooma ja uudiseid pajatama. „Ma kuulsin, et lähemal ajal tuleb sundmobilisatsioon Saksa armeesse. Saksa väed hakkavad tagasi tõmbuma, seepärast ongi vaja Eesti poisse.”
„Issand jumal,” ahastas Eevi, „siis tulevad jälle venelased…”
Luukere püüdis naabrinaist rahustada: „Pea nüüd ikka väheke. Millal nad siia jõuavad, see võtab aega.”
Helmi oli rahutuks muutunud. Ta oli kaks korda sakslaste staabis käinud, kuid tulemuseta, ehkki lootust anti üle mere saada. Kolmandal korral tuli ta õhinaga tagasi ja teatas emale, et kõik on korda aetud. Eevi jäi umbuskseks, samuti Priidik. Kui Helmi teatas, et Kiivra Ants tuleb autoga järele ja viib ta lausa sadamasse puksiiri peale, langes raske kivi Eevi südamele.
„Kiivra Ants oli venelaste sabarakk, nüüd lipitseb sakslaste ümber, kuidas sa küll julged temaga minna?” küsis ema.
„Mul ei ole kedagi teist võtta. Pealegi oli ta ise nõus. Ütles, et sa olid ta klassiõde ja kõige ilusam tüdruk üle kooli,” väitis Helmi.
Õrn puna voogas üle ema põskede. „Mida ta veel rääkis?”
„Mida?” Helmi muigas. „Sa olevat ta pruut olnud.”
„Lollakas!” paiskas Eevi ühe hingetõmbega. „Tal olid kõik tüdrukud pruudid!”
Ema ja isa proovisid mitu korda tütrele mõistust pähe panna. Seletasid, millised ohud võivad ees oodata, kõige rohkem merel. Helmi jäi endale kindlaks.
Enne minekut andis ta ema kätte Ede-Marie sünnitunnistuse, eresinise kiviga kuldse kihlasõrmuse ja medaljoniga kuldketi.
„Milleks? Miks?” imestas ema.
„Igaks juhuks.”
„Mis tähendab igaks juhuks?”
„Tavaliselt nii tehakse,” lausus Helmi ükskõikselt ning lisas veel, et tasub Kiivra Antsule heldelt.
„Mismoodi?” küsis ema.
„Kullas. Saab kuldmündi.”
„Kuldmündi?”
„Ja teised saavad ka sama tasu.”
Eevi vajus istuma. Süda ähvardas seiskuda, kui ta mõtles tütre kotis olevatele kuldmüntidele.
Kiivra Ants tuli varavalges Helmile järele. Eevi saatis tütre ukseni ja tundis, et ta ei näe Helmit enam mitte kunagi. Kui auto oli õuel ringi pööranud ja kadakate varju kadunud, tormas Eevi autole järele. Tee oli tühi, ainult kaugelt oli veel kuulda automootori mürinat ja siis saabus vaikus. Hommikune vaikus, rohul nutmas kastepärlid.
Eevi läks taarudes majja. Priidik istus köögis. Ede-Marie magas Helmi kunagises hällis. Maja oli vaikne, nagu oleks seal surm kodu leidnud.
Eevi läks kambrisse ja viskus kõhuli sängi. Muljus patja. Padjal oli tütre juuste lõhn. Eevi silmavesi ja Helmi juuste lõhn segunesid ning korraga oli kõik kadunud. Ema pisarad ujutasid patja ja Helmi juuste lõhn uppus.
Oli möödunud juba nädal, aga Helmi polnud veel tagasi. Eevit ja Priidikut pures valus südamevalu, mida leevendas vaid väike Ede-Marie.
Ka Luukere tundis naabrite murele kaasa ja läks mõisahoonesse sakslaste staapi aru pärima. Tagasi tuli ta niisama targalt, kui oli läinud. Teati vaid, et Helmi oli tõesti staabis käinud ja puksiiri kapteniga rääkinud, aga edasi ei teatud midagi.
Eevi otsustas Kiivra Antsu juurde koju minna. Priidik pumpas rattakummid täis ja õlitas pedaale ning Eevi asuski teele.
Oli juuli viimane päev. Päike oli endiselt soe, aga linnud olid laulu unustanud. Mööda mereäärset kruusateed sõites kummitasid Eevi peas igasugused halvad mõtted. Ka meri ta kõrval oli rahutu, isegi tigedavõitu. Kajakad pingutasid rinnast võikaid häälitsusi ja vehkisid tiibadega närviliselt lainete kohal.
Kiivra Antsu maja uks oli pärani ja Eevi astus ilma koputamata otse kööki. Söögilaual vedelesid kärbestest hõivatud poolik konserv, päts leiba, võitoos ja tühi viinapudel. Peale nende veel paar savikaussi hapuks läinud toiduga, mis oli nüüd porilaste pärusmaa.
Eevi kirtsutas vastiku haisuga köögis nina ja paotas kambriust. Kiivra Ants lamas võidunud tekiga voodis selili ja norskas. Kärbsed tiirutasid ta näo ümber ja istusid ninale, aga see ei seganud magajat.
Eevi astus lähemale ja raputas norskajat.
„Ärka üles, ma tahan sinuga rääkida!”
Kiivra Ants vaid norsatas vastuseks.
Eevi raputas magajat tugevamini, rääkis valjemini, kuni Ants avas viimaks rähmased silmad.
„Mida sa tahad?” küsis Kiivra Ants ja valmistus küljeli keerama.
Eevi võttis kogu jõu kokku ja tiris Kiivra Antsu istukile.
„Ütle, kus on Helmi! Ütle mulle! Kas ta läks laevale? Nägid sa?” kordas Eevi mitmendat korda.
Kiivra Ants haigutas ja jäi Eevit jõllitama.
„Sina? Või uhke Eevi tuli ise minu juurde! Vaat kus lugu! Nooruses põlgasid mind ära, aga vanas eas tulid ise. Kas Priidik ei jõuagi enam sedasamust teha, nüüd siis mind vaja? Tule, Eevi, mu kõrvale, ma oskan sulle pulga küll sisse pista.”
Kõva laks tabas Kiivra Antsu põske.
„Ah, või lööma tulid!”
„Ütle, kus on Helmi! Kas sa viisid ta ikka Lehtma sadamasse? Kas ta läks laevale? Nägid sa?”
„Kurat! Üle kuulad või mis? Ise nägid ju, kuidas ta autosse istus.”
„Aga edasi?” nõudis Eevi.
„Mis